Võime suure kindlustundega väita, et enam kui 700-s efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojale (edaspidi lihtsalt nõukoda) esitatud unikaalses ettepanekus sisalduvad Eesti majanduse edasise kasvu jaoks kõik olulised teemad.

Nõukoda on oma olemuselt nõuandev kogu. Me ise ei saa midagi ellu viia, vaid olla sillapea avaliku- ja erasektori vahel. Allpool teeme kokkuvõtte nõukoja töö laiemast kontekstist, peamistest senistest tähelepanekutest ja ka protsessi hetkeseisust.

Loo lõppu on lisatud presentatsioon, mis võtab arvudes kokku asjade praeguse seisu. Nõukoda lõpetab oma töö tuleva aasta oktoobris, kuus kuud enne riigikogu valimisi, mille järel koostame põhjaliku lõppraporti.

Reguleerimistuhin

Wall Streeti legendaarseim ametisolev pangajuht Jamie Dimon, kes on ainsana USA suurpankade juhtidest säilitanud oma ametikoha üle finantskriisi, ütles hiljuti, et Euroopa suurim probleem on liigne bürokraatia ehk ülereguleerimine, mis viib meie mandrilt minema äritegevuse, investeeringud ja innovatsiooni. Paraku ei öelnud ta midagi, mida me ei oleks juba enne teadnud läbi endise Itaalia peaministri ja Euroopa keskpankuri Mario Draghi 800-leheküljelise raporti.

Reguleerimistuhin ei ole iseenesest midagi halba, sest mida täpsemalt on mängureeglid kirjas, seda vähem on ruumi mitmeti mõistmiseks ja ebaausaks mänguks. Nõukojas taotleme ettevõtetele just nimelt võrdset mänguvälja nii Eestis kui ka Eesti ettevõtetele Euroopa Liidu ühisel siseturul.

Küll aga on reeglite võim isetäitev ennustus: kui midagi on juba reguleeritud, siis tuleb regulatsioone ajas täpsemaks teha ehk kehtib nn bürokraatia iseeneslik taasloome nähtus, mis ajas kipub kasvama eksponentsiaalselt.

Kuid nagu eelpool mainitud härrad on öelnud, võib hooletusse jäetud regulatsioonide ämblikuvõrk lämmatada majanduse ja selle kasvu. Teisalt, kui kasutada paralleeli militaariast, siis eluvaldkond, kus bürokraatiamasin on oma jala kord maha pannud, ei saa enam iial vabaks. Bürokraatiat saab vaid lihtsustada, kuid mitte tervikuna kaotada.

Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni kaks ametiaega on kulgemas mööda väga erinevat ideoloogilist trajektoori. Kui esimest iseloomustas soov kõike veel enam reguleerida, siis teine ametiaeg alates 2024. aastast on kulgemas dereguleerimise egiidi all. Vajaduse selleks on tinginud arusaamine, et maksimaalselt kiire rohepöörde hinda ei suuda ükski majandussektor kinni maksta ning Euroopa majandusmudel vajab kohandamist, et kuidagigi püsida globaalses konkurentsis.

Peale brittide lahkumist Euroopa Liidust on vabaturu pooldajate ring Brüsselis oluliselt kitsamaks tõmbunud. Saksamaa kui inseneriteadusel põhinev tööstusriik par excellence on alati uskunud protsessijuhendite kaudu täiuslikkuse saavutamisse. Seda nii majanduses kui ka poliitikas.

Kuid teisel pool ookeani on USA majandusmudel saavutanud oma uue võimsa kasvu läbi Joseph Schumpeteri sõnastatud "loova hävingu" ehk vanade bürokraatlike mudelite lõhkumise ja seeläbi uue kasvu saavutamise. Sealt ka Euroopa tehnoloogiasektori suur mahajäämus võrdluses USA-ga.

Äärmärkusena tuleb lisada, et kolmandik maailma töötleva tööstuse lisandväärtusest luuakse Hiinas. Sestap on vajadus muutuste järele Euroopas nii ilmselge, et vähendada kuidagigi mahajäämust USA-st ja ka ennaktempos kasvava majandusmuskliga Hiinast.

Esimesed järeldused

Euroopa kontekst on mõistagi oluline, kuid meie jaoks peamine on ikka elu Eestis. Poliitiline tahe minna võitluses vohava bürokraatiga sõnadelt üle tegudele tekkis selgelt kaksikliidu moodustamise järel peaministri eestvõtmisel. Nüüd, kui nõukoda on koos käinud üheksa kuud, saame teha esimesi järeldusi. Seda nii statistiliselt kui ka kultuuriliselt.

Alustades viimasest, on nõukoja liikmete hinnangul senine suurim saavutus sisulise diskussioonikanali loomine erasektori ja avaliku sektori vahel. Selle tekkeks oli vaja valitsuse poliitilist tahet ning riigikantselei tugevat teotahtelist igapäevast tuge. Mõlemad aluseeldused on olnud nõukoja jaoks tagatud.

Seni oli tavapärane, et avaliku- ja erasektori vahel anti üksteise positsioonide pihta sõnalist suurtükituld enamasti ajaleheveergudel. Mõlemal poolel oli vastaspoole käitumise kohta kamaluga markantseid näiteid ja üksikjuhtumeid üldistati kiirelt kogu sektorile.

Kahjuks ei lubanud selline suhtlemise viis tekkida sisulisel arutelul. Edasiviiva diskussiooni loomiseks on olnud esmane eeltingimus temperatuuri alandamine ja tahe üksteist ära kuulata. Just nimelt tahe. Hukkamõist on mitmel pool asendunud mõistmisega, kuigi see ei ole tulnud lihtsalt. Mõni nõukoja koosolek on alanud riigi- ja erasektori esindajate poolt altkulmu üksteise vaatamisega ja lõppenud reaalse tegevuskavaga konkreetses valdkonnas tegevusvälja lihtsustamiseks. See ei ole saavutus omaette, küll aga vältimatu eeldus lõpptulemuseni jõudmiseks. Tegemist on olnud selgelt pigem reegli kui erandiga.

Statistilise poole pealt on esimene poolaeg nõukoja tööst läinud ettepanekute koondamiseks ja avaliku sektoriga koostöö eelduste loomiseks. Kuna nõukoda on sellisel kujul uus nähtus, siis lendstardist alustades tuli ka meie enda töötegemise viis luua n-ö käigu pealt, aga praktikad on nüüdseks tekkinud. Valitsuse majanduskabinet arutab meilt tulnud ettepanekuid poliitilisel tasandil kahenädalase intervalliga ja suunab ettepanekuid ministeeriumitesse edasi.

Laiemalt näeme, et uute ettepanekute laekumine on raugenud ja see on ootuspärane. Meie eesmärk ei ole 700+ ettepaneku asemel kokku saada 7000, vaid keskenduda laekunud ettepanekute ärategemisele.

Oleme veendunud, et kõik majanduselu elavdamise ja lihtsustamise jaoks olulised ettepanekud on meile nüüdseks esitatud. Mida suurem on ühe või teise ettepaneku rahaline mõju, seda suurem on ka nõukoja tähelepanu.

Nõukojana mõistame, et ettepanekute tegemine on väga lihtne võrreldes nende reaalelulise juurutamisega Eesti väljakujunenud õigussüsteemis ja halduspraktikas. Tuleb anda aega ja samal ajal olla nõudlik nii iseenda kui ka avaliku sektori vastu. On palju pisikesi normitehnilisi madalal rippuvaid vilju, kuid ka omajagu ülevälja mängumuutjaid, mis puudutavad kõiki ettevõtteid. Olgu selleks haldusmenetluste tähtaegade lühendamine kaks korda või kooskõlastuste puhul mitte vastamise asendamine nõustumisega, kui tuua vaid paar näidet.

Nõukoja esimestel tegevuspäevadel laekus ridamisi ettepanekuid riigiametitelt neile kehtivate regulatsioonide või kohustuste lihtsustamise kohta. Kujundasime seisukoha, et me avaliku sektori enda bürokraatia puhastusrituaalidesse ei sekku, soovides neile vaid jõudu.

Kui uurisime, kuidas on selline olukord üldse tekkinud, saime vastuseks, et senini ei ole riigiametitel endil olnud poliitilist tuge regulatsioone vähendada, kuna õigusnormide loojad ei hoolinud liigselt nende normide täitjate reaalelu soovidest. Sestap on riigisekretäri ja ministeeriumite kantslerite eestvõtmisel kaotatud seni paberil eksisteerinud nn orbregulatsioone, mis olid ajale jalgu jäänud.

Lisaks asus avalik sektor nõukojale laekunud ettepanekutega tegevusvaldkondade kaupa tööle juba enne, kui nõukoda oli ühte või teist küsimust ise jõudnud arutada. Ettepanekud olid ju nõukojale esitatud, aga meie töö ajaline pudelikael ei võimaldanud teemade rohkuse tõttu kõiki ettepanekuid kohe ise käsitleda. Avaliku sektori proaktiivsust saame vaid kiita.

Hea näide koostööst on statistikameti ning maksu- ja tolliameti juhtide sõlmitud kokkulepe, mille järgi hakkavad kahe ameti andmebaasid lühidalt öeldes omavahel paremini suhtlema. Tõsi, vastava kokkulepe sünniks oli taas vaja ettevõtjatelt nügimist ja ka poliitilist tahet, ent selle tulemusena hoitakse kokku tuhandete raamatupidajate kümneid tuhandeid töötunde aasta, sest enam ei pea andmeid topelt esitama.

Iga ettevõtte juht teab, et IT-osakonnad ägavad tööülesannete all ning pooleli olevate arendusprojektide arv on konstantne suurus. Sestap kulutaks iga juht oma IT-ressurssi organisatsioonisisesteks arendustöödeks. Seda enam on kiiduväärt laiem vaade, kus kaks ametit teevad koos ühised asjad korda, et vähendada kolmanda osapoolte - ettevõtete - halduskoormust. Asjatu topelttöö ärajäämine ei loo mitte ainult majanduslikku efektiivsust, vaid veelgi olulisemana likvideerib ettevõtlussektori demotivatsiooni riigiga suhtlemisel.

Teine hea näide on planeeringud. Suur oli meie kõigi üllatus, kui kõikvõimalikud osapooled tõid ühe suurema majandusarengu pidurina välja planeeringute aeglase menetlemise. Eeldasime, et see mure puudutab peamiselt vaid ehitus- ja kinnisvarasektorit, aga eksisime.

Nõukoda moodustas eraldi rakkerühma, mis pani kokku 58 detailset ettepanekut planeerimisseaduse muudatusteks. Nägime selgelt nii riigikantselei kui ka ministeeriumi koostöötahet, et olukorda parandada. Muidugi on looduses igale jõule olemas ka vastujõud ning ettevõtjate ettepanekuid praegu riigikogus menetluses olevas seaduseelnõu tekstis nuditi.

Küllap see ongi näide avaliku ja erasektori perspektiivi erinevusest. Meie erasektori poolelt ei näe kogu mänguvälja, kus avalik sektor peab toimetama. Me näeme oma ettevõtet, näeme oma majandussektorit, aga "Eesti Vabariigi aktsionärid" oleme me kõik olenemata sellest, kus või kellena me igapäevaselt toimetame. Niisiis on olnud ka meie jaoks oluline paindlikkus ja keskendumine ühisosale, mitte erinevustele. See on ainuke viis saada midagi reaalselt tehtud. Nõukojalt on see eeldanud samuti paindlikkust.

Nagu mainitud, on nõukojale laekunud üle 700 ettepaneku bürokraatia vähendamiseks. Nõukoda on neist seni toetanud ca 300, millest omakorda on valitsus heaks kiitnud ca 85 protsenti ehk 250 ringis.

Ettepanekute edasine saatus on seadusloomeprotsess: vastutav ministeerium koordineerib vastava määruse või seaduse muutmist, nagu Eesti Vabariigis asjad käivad. Seetõttu ei maksa üllatuda, et ellu on viidud "kõigest" 28 unikaalset ettepanekut. Lisaks on riigikogu menetluses 31 ettepanekut ning 33 elluviimine ei vaja lisategevusi.

Loomulikult on ettepanekud erineva kaaluga. Kas näiteks paberarvete kaotamine, töölepinguseaduse muutmine, hindamisakti nõude kadumine laenude refinantseerimisel, kasutusloa kaotamine eramutele ja küberturvalisuse nõuete lihtsustamine väikeettevõtetele on ülevälja mängumuutja või kõigest madalal rippuv vili, see jäägu lugeja otsustada.

Mida me laiemalt taotleme?

Majanduskasvu eeldus on investeerimiskindlus. Ettevõtjad vajavad investeeringuteks kindlust tulevikuks. Ükski investeerimisotsus ei ole mustvalge ja kõik signaaltuled ei ole ühtlaselt rohelised või punased.

Meil on väike avatud majandus, hullunud idanaaber, pidevalt muutuv globaalne keskkond ja palju muid asju, mis meid mõjutavad, kuid mida meie ei saa ise väga mõjutada. Aga meie enda kätes on siseriiklik regulatiivne kindlus. Olgu selleks teatud ühiskondlikud kokkulepped, nagu näiteks metsanduses, et 30 protsenti metsamaadest on looduskaitsealad ning 70 protsenti metsast on majandamiseks, või energeetikas, kus elektridefitsiidi lõpetamiseks on vaja investeerida uutesse tootmisüksustesse. See loob aluse uuteks investeeringuteks. Iidne majandustarkus ütleb, et täna tehtud investeering on homne majanduskasv.

Üks nõukoja sõnastatud printsiip on suurinvesteeringute kiirtee: kui loodavast uuest investeeringust tekib lisamajanduskasvu vähemalt 0,1% Eesti SKP-st (praegusel tasemel ca 40 miljonit eurot), siis annab avalik sektor investeerijale "kliendihalduri", kelle ülesanne on koordineerida investeeringu tegemiseks vajalikke menetlusi. See ei tähenda hinnaalandust ühegi nõude osas, vaid kokkuhoitud aega ja riigi suhtumist investeeringu tegijasse.

Bürokraatia vähendamine on olemuslikult väheglamuurne, detailide- ja nüanssiderohke tubane töö. Kuid samal ajal pärsivad või kiirendavad kehtivad regulatsioonid majanduselu rohkem kui paljusõnalised arengukavad.

Nõukoda lõpetab oma töö 2026. aasta oktoobris. Tuleval aastal keskendume enam majanduskasvu loovatele ettepanekutele ning oleme koostööpartneriks avalikule sektorile esitatud bürokraatia vähendamise ettepanekute elluviimisel.

Ideed on head, rakendamine on tähtsaim. On olnud rõõmustav näha, et peaministri kokkukutsutud nõukoja ideed soovitakse rakendada äsja kohalike valimiste järel ka mitmes suuremas omavalitsuses. Meie kindel soovitus on seda teha. Peame vajalikuks rõhutada, et kui on tegelik soov saavutada edu, siis selleks on vältimatult vajalik nii poliitiline kui ka administratiivne tegelik teotahe. Kui see on olemas, teeb ka erasektor omalt poolt kõik, et elu läheks paremaks linnas ja maal.

Päris lõpetuseks. Meid on tihti tahetud võrrelda Elon Muski juhitud DOGE-nimelise nähtusega, mis on nüüdseks USA-s juba laiali saadetud. Me ise pole selle võrdlusega kunagi nõustunud, kuna olemuselt on meie nõukoda väga erinev – see on nõu andev organ, mitte mootorsaega vehkija. Meie eesmärk on koostöö, mitte lõhkumine. Kui aga ilmtingimata peab tooma paralleeli üle ookeani, siis parafraseerides sooviksime olla MEGA – Make Estonia Great Again (teeme Eesti taas suureks). Mõistagi on see vaid heatahtlik iroonia.

Eluägedat aastavahetust ning edukaimat uut aastat kõigile!