"Pealtnägijale" tutvustas elu Tallinna Vanglas kaheksa aastat Eesti erinevates vanglates töötanud naiste üksuse juht Siret Niinepuu. Sarnased tingimused ja protseduur ootavad kahtlusaluseid ja süüdimõistetuid kõigis kolmes Eesti kinnipidamisasutuses.

Esmalt viiakse kinnipeetav ruumi, kus kontrollitakse tema dokumente. Seejärel otsitakse läbi kinnipeetavaga kaasas olevad asjad, vaadatakse, et nende seas poleks midagi keelatut. "Keelatud on näiteks kõik teravad torkeriistad, igasugused psühhotroopsed ravimid ja nii edasi. See nimekiri on päris pikk. On leitud näiteks hambaniidi topsi seest mälukaart, aga ka harja seest e-sigarette," kirjeldas Niinepuu.

Vanglasse saabumise järel suundub kinnipeetav vajalike toimingute ajaks ootekambrisse, kus võib viibida kuni neli tundi. Edasi ootab teekond läbi pikkade koridoride n-ö oma tsooni ehk kinnipidamisüksusesse.

Sedamööda, kuidas 22 aastat tagasi ehitati esimene tänapäevane vangla Tartusse, on üle mindud kamber-tüüpi vanglatele ja viimane nõukogude ajast pärit laager-tüüpi vangla, kus mitu inimest oli ühes magalas koos, sulges uksed 2018. aastal.

Tänapäeva vanglas ollakse päeval ühisalal koos ligi poolesaja inimesega, aga elatakse väikestes kambrites, mis on öösel lukus. Selles kompleksis saadavad päevi õhtusse näiteks nii riigireetmises süüdistatav Aivo Peterson kui ka Suure-Lähtrus lapse tapmises süüdistatav naine.

Vanglad on liikumas avatuse suunas

Tingimused Tallinna vanglas, mis on suurest sarnased kõigil kolmele Eestis lahtiolevale vanglale, on tagasihoidlikud. Kui üldiselt on kambrid kinnised, siis põhimõtteliselt on Eesti vanglad liikumas rohkem avatuse suunas.

Kõik alla 64-aastased, kes ei ole töövõimetud, peavad vanglas tegema ka tööd. Selleks, et neil tekiks tööharjumus, mida nad saaksid vabaduses kasutada. Nii näiteks tehakse tööd puidutööstuses, keevitamises, õmbluses aga ka toidu välja jagamisel.

Niinepuu sõnul tuleb ette ka neid vange, kes ütlevad, et ei hakka mingit tööd tegema. "Meie põhirelv on sõna. Me vestleme nendega, me motiveerime. Üks selline hea motivaator võib olla see, et nad saavad sellest töötasu. Kui me räägime majandustöödest, siis seal on 74 senti tund töötamise eest. Aga kui me räägime näiteks juba oskustöödest – keevitamisest, õmblemisest, pakendamisest, kleepsutamisest – see töötasu on juba kõrgem."

Lisaks tööle saab õppida ja omandada vangistuse ajalt vastavalt kas põhi-, kesk või kutsehariduse.

Vanglas ei tohi kinnipeetav kasutada isiklikku telefoni või nutiseadet. Vajalikud kõned saab teha üksuse lauatelefoniga ja tahvelarvutist tohib tellida kaupa e-poest. Kambrisse võivad vangid tuua küll oma televiisori, aga saavad sealt vaadata vaid vangla pakutavat kaabelprogrammi.

Kinnipeetaval on õigus regulaarselt kohtuda lähedastega: sõltuvalt karistuse raskusest ja vangi käitumisest varieeruvad need neljatunnisest vestlusest läbi klaasi kuni 24-tunnise koosolemiseni kõige lähedasematega spetsiaalses kohtumistoas, mis on sisustatud nagu väike korter. Mõningaid vange lubatakse ka välja puhkusele ehk kodukülastusele.

Tartu vangide Tallinnasse viimisega kadus vanglates ligi 100 ametikohta

Kolmes Eestis tegutsevas vanglas on 3041 kohta aga aasta-aastalt on kinnipeetavate arv vähenenud ja kinnistes vanglates on täituvus kokku 50 protsenti. Lihtsalt öeldes – ruumi jääb üle ja töötajaid tuli koondada. Hiljuti koliti suur osa Tartu vangla kinnipeetavaid Tallinnasse ja seega on vangide arv Tartus ligi 300, Viru vanglas ligi 500 ja Tallinna vanglas ligi 900.

"Tartu vangla jaoks tähendas see seda, et circa 100 ametikohta Tartu vanglas kadus. Kõige lihtsam põhjendus on see, et esiteks kinnipeetavaid on vähe ja teine pool on see, et riik peab vaatama üle, et kus on eelarvet võimalik võimalikult mõistlikult ja optimaalselt kasutada," rääkis vanglateenistuse juht Rait Kuuse.

Kaks aastat vanglas töötanud juhtumikorraldaja Mihkel Nikolai töökoormust see hoopis kasvatas, sest punasesse üksusesse, kus varem olid roolijoodikud ja narkokriminaalid, paigutati Tartust juurde ka seksuaalkurjategijad.

"Seksuaalkurjategijatega töö võib-olla on veidi erinev, sest nende taust on erinev nende soodumus näiteks kas siis olla võib-olla veidi manipuleerivam, kui nad leiavad ohvri, kes on selline mõjutatav, et meie töö nüüd täna rohkem ära tunda selliseid ohte mida enne nii palju ei olnud," rääkis Nikolai.

Veel 20 aastat tagasi seda ametit polnud. Lihtsalt öeldes planeerib juhtumikorraldaja kinnipeetava kuid või aastaid vanglas ja on igas mõttes talle tugiisikuks.

"Meil igaühel on oma lugu rääkida ja ma tahan teada tema oma. Me ei ole sündinud pahalastena ja noh, seda me mõistamegi siin, et kõik on ise teinud oma otsused ühel või teisel põhjusel ja tahamegi teada saada – vähemalt mina tahan teada saada – mis siis viis selle õigusrikkumiseni ja kuidas me saame teda aidata," sõnas Nikolai.

Kuulekad kinnipeetavad proovitakse suunata avavanglasse

Kui nende uste taga elavad igapäevaselt näiteks majanduskurjategijad, narkokurjategijad või isegi pedofiilid ja tapjad, siis on vähe teada fakt, et ka mõned eluaegsed vangid liiguvad tegelikult vabaduses nii, et me neid ühistranspordis ei pruugi tähelegi panna.

"Meil on kuus endist eluaegset vangi, kes on täna kriminaalametnike järelevalve all, nad on vabanenud kriminaalhoolde järelevalve alla viimase paari aasta jooksul. Nendele kohus siis vaeb asjaolusid ja kohaldatakse kuni 10 aastast katseaega. Neid esimesel aastal tavaliselt jälgitakse ka elektroonilise valveseadmega ja siis sealt edasi sõltuvalt nende käitumisest need tingimused nii-öelda mõnevõrra leevenevad, aga järelevalve alla jäävad nad nagunii," rääkis Rait Kuuse.

Siret Niinepuu sõnul ei ole eesmärgiks hoida kedagi elu lõpuni vanglas, vaid et inimene saaks oma õppetunni ja teeks sellest järeldused ning suudaks edaspidi õiguskuulekalt toime tulla.

Eestis on hetkel 31 eluaegset vangi ja enne tähtaega tekib võimalus vabaneda neil, kes on ära istunud 25 aastat. Tänapäeval on trend, et kõik kuulekad kinnipeetavaid püütakse esimesel võimalusel ühiskonda taas sulandada – esmalt avavanglasse, kust nad saavad käia väljaspool vanglat tööl ja õhtuks naasta ning seejärel vabadusse kriminaalhooldaja järelevalvele alla.

Trellide taha jääb raskem kontingent

Leebem lähenemine tähendab ühelt poolt, et trellide taha jääb raskem ja vähem koostööaldis kontingent, teisalt on ette tulnud intsidente, kus avavanglasse jõudnud kinnipeetav paneb putku ehk ei ilmu õigel ajal õigesse kohta tagasi. Tabamine tähendab juba tagasiteed kinnisesse tsooni.

Teadaolev Eesti rekordiomanik on vangis olnud 42 korda ja hetkel viibib seal üks mees, kes on maksumaksja leival juba 20. korda.

"Neid on väga raske muuta. See muutus peab tulema iseendast ja kui me ei jõua nendeni selle karistusaja jooksul, siis meil ei jää muud üle, kui järgmine kord proovime paremini. Muutus peab endast tulema," rääkis Mihkel Nikolai.

Üks selline sarikriminaal on viimasel ajal meedia tähelepanu pälvinud Marek Madisoo, kes tappis suvel oma kambrikaaslase, narkokuriteo eest vangis istunud juutuuber Karlos Kolgi. Takkajärgi on kritiseeritud, et väga erineva taustaga ja teadaolevalt juba varem tülis olnud isikud pandi ühte kambrisse elama.

"Me ei näinud, et otseselt vanglas tehti midagi valesti. Paigutuste osas me näeme, et vangla püsis nendes seaduslikes piirides, mis talle olid antud. Kaalutlusotsuseid tehti ja langetati, juhtumikorralduse poole peal, jah, me tõdeme seda, et kindlasti oleksime me võinud veelgi rohkem kinnipeetavatega tegeleda, neile rohkem personaalset tähelepanu pöörata, aga noh, nagu ikka kõikidel on, asjadel on ka omad piirid," rääkis Rait Kuuse.

Sarnaselt tekitas avalikkuses pahameelt, kui Eesti üks ohtlikum allilmaliider Vjatšeslav Gulevitš, kes mõisteti süüdi 12 aastaks istus ära vaid seitse ja vabanes varakult tänu osavale juriidilisele nüansile, mis oli ka mõnede meelest vanglaadministratsiooni praak. Nimelt taotles maffiamees väljasaatmist Venemaale, mille kodanik ta on. Väidetavalt kolib ta tegekult tagasi Hispaaniasse.

"Antud menetluses vanglal ei ole väga suurt rolli midagi öelda, et kui selline avaldus tuleb kohtule kaalumiseks saata, siis vangla peab seda riigikohtu lahendi kohaselt tegema. See on täielikult kohtu kaalutlus, siin vanglal ei ole tegelikult suurt rolli," sõnas Kuuse.

Kuigi mõnigi paadunud kriminaal on soovivad jätkata ka vangla müüride taga uute kuritegude plaanimist ja võibolla isegi juhtimist, siis vanglajuhid on veendunud, et mitteametlikke hierarhiaid ja subkultuure vanglas tänapäeval tekkida ei saa.

"Eks siin mingeid ilminguid ikka ju on, mõni ikka püüab olla tähtsam kui teine, aga meie ei tolereeri seda mitte kuskilt otsast," ütles Rait Kuuse.

See kõik ei ole maksumaksjale aga sugugi odav lõbu, sest ühe vangi ööpäevane ülalpidamiskulu on samas suurusjärgus kui võtta Tallinnas hotellituba, ehk päeva hind tuleb 116 eurot ja kuus maksab riik vangi eest 3500 eurot.

"Jah, kui seda võtta nagu hotellituba ilma valveta. Aga kui panna sinna juurde nii-öelda okastraat ja trellid, nutikad ametnikud, kes siis ka selle käitumise mõtlemise muutumise suunas tööd teevad, siis me saame selle hotellitoa maksumuseks märksa teistsuguse hinna," sõnas Kuuse.