Vaadates Ukraina 2025 aasta õhulöökide statistikat, võib teha järeldusi sellest, kuidas ründaks Venemaa meid õhust ja millist õhutõrjet on meil vaja.

Esiteks tuleb arvestada, et Ukraina õhuohtude olukord erineb oluliselt sellest, kuidas me üldiselt oleme õhurünnakuid ette kujutanud. Teiseks, Ukraina õhukaitse on arenenud koos ohuga. Üldistatult võib kõik õhulöögid jagada neljaks: 1) ballistilised raketid; 2) tiibraketid; 3) kaugmaa ründedroonid (Geran, Gerber, Shahed); 4) liugpommid (lihtsustatult KAB).

Kui mitte arvestada liugpomme, siis lennukite ja kopteritega viiakse rünnakuid läbi väga harva. Hinnanguliselt 20 protsenti ballistiliste rakettide (Iskander M) ja 95 protsenti liugpommide rünnakute aluseks on mehitamata luurelennukid, mis sisuliselt on kujunenud samaväärseks sihtmärgiks kaugmaa ründedroonide või tiibrakettidega.

KAB-e heidetakse lennukitelt üldjuhul umbes 60 kilomeetri kaugusel sihtmärgist, jäädes kümne või enama kilomeetri kaugusele rindejoonest ehk üsna turvalisse alasse oma õhuruumis.

Kokku heideti 2025. aastal 44 782 pommi ehk keskmiselt 123 pommi päevas, tehes selleks umbes 26 000 väljalendu Suhhoi tüüpi lennukitega. Õhutõrje (ÕT) suutis neist tõrjuda vaid 22. Nende peamine sihtmärk on sõjavägi, seda ka tsiviiltaristus. Vähem rünnatakse sõjaväge toetavaid objekte (juhtimine, varud).

Samal ajal tuleb arvestada, et KAB-ide osakaal õhurünnakutes moodustab 44 protsenti kõigist neljast ründevahendist. Nende väikesed mõõdud (umbes 3m x 0,5m), suur lennukiirus 600–1000 km/h ning pea olematu soojusjälg teeb need põhimõtteliselt kättesaamatuks õhutõrjerelvadele.

On räägitud elektroonilisest mõjutamises, kuid selle senine edu on ebaselge. Seepärast on õhutõrje seisukohalt sellise ohu tõrjumine võimalik vaid neid pomme heitvate Suhhoi tüüpi lennukite hävitamisel. Kuna pomme heidetakse vähemalt kümne kilomeetri sügavuselt oma õhuruumist, siis oleks nende vastu võimalik kasutada vaid kaugmaa õhutõrjet (LRAD) maapinnalt või õhust. Sellise õhutõrje viimine rindejoone lähedale tähendab aga väga suurt riski ning üldjuhul Ukraina seda ei tee.

Nii ongi KAB-id üks põhilisi õhuründevahendeid peamiselt rindelähedases alas. Eesti puhul tuleks meil KAB-ide tõrjeks loota liitlaste lennukitele ning meie ja liitlaste süvalöökidele 250–500 km rindejoonest. Samas vähendab liugpommide efektiivsust neile sihtmärke leidvate luuredroonide hävitamine.

Ballistilised raketid (Iskander M, Kinžal, S300) lastakse üldjuhul 60–300 km kauguselt rindejoonest. Kinžali lastakse MiG-31K pardalt. 2025. aastal lasti ballistilisi rakette 979 korral, millest ÕT tõrjus 180 raketti ehk 18 protsenti. Kui arvestada kokku kõik 2025. aastal Venemaa poolt kasutatud ballistilised ja tiibraketid ning kaugmaa ründedroonid, siis ballistiliste rakettide osakaal nendes õhurünnakutes moodustas alla kahe protsendi.

Üldjuhul rünnatakse ballistiliste rakettidega sõjalisi sihtmärke, sh kõrge väärtusega sõjalist varustust (HIMARS, õhutõrje), kuid kasutatakse ka koondunud maaväe ja sõjaväge toetava taristu ja tööstuse vastu. Sellistel juhtudel töötab ballistiline rakett Iskander M enamasti koos luuredrooniga Orlan.

Ukrainlastel kasutada olevatest õhtutõrje vahenditest sobib selle ohu tõrjeks LRAD (Patriot, SAMP). Ballistiliste rakettide madal ÕT protsent ei näita aga õhutõrje relvade vähest efektiivsust, vaid pigem nende relvade vähesust.

Võib öelda, et üks LRAD laskeseade ulatab ballistiliste rakettide tõrjel 10–20 kilomeetri kaugusele. Näiteks Hiiumaa suuruse Kiievi kaitseks võiks selle järgi olla üks–kaks laskeseadet. Tegelikkuses on vaja siiski rohkem. Lisaks peab iga sellise laskeseadme grupi juures olema radar ja juhtimiskeskus. Nii võib ballistiline rakett lennata sisuliselt üle LRAD-i positsioonide ning rünnata sihtmärki, mille läheduses ei ole vastavalt ÕT-süsteemi.

Laskeseadmete arvule lisaks mängib rolli loomulikult laskemoona olemasolu. Kuid seegi pole kõik. Venemaa kasutab alates 2025. aastast aina edukamalt nn ühendlööke, milles kasutatakse samaaegselt ballistilisi- ja tiibrakette ning kaugmaa ründedroone. Sellisel juhul võib õhutõrje radaripildis olla üheaegselt kümneid sihtmärke, põhjustades vigu otsustamises. Teisisõnu varjatakse kümnete kaugmaa ründedroonidega ballistilisi ja tiibrakette ning koormatakse üle ÕT tulejuhtimine.

Nii nagu Ukraina puhul, vajab Eesti ballistilise raketi tõrjeks LRAD-i. Kogu Eesti kaitsmiseks meil kindlasti vahendeid ei jätku. Võib öelda, et iga 20 km läbimõõduga ala kaitsmiseks on vaja vähemalt kahte laskeseadet (tõenäoliselt rohkem), ühes radari ja tulejuhtimiskeskusega. Arvatavasti jääb LRAD kaitsma staatilisi ja strateegilisi "sihtmärke", samas kui sõjalised kõrge väärtusega "sihtmärgid" peavad enda kaitsmiseks kasutama varjamist ja eksitamist.

Kuigi statistika puudub, võib Ukrainast pärineva info põhjal väita, et eksitamine ehk pettesihtmärgid on tihti võtnud lööke endale ja säästnud päris vahendeid. Ukrainas on ballistilisi rakette lastud ööpäeva jooksul väga erineva hulgana (0–25?). Arvestades seda ja Venemaa Föderatsiooni võimekusi, võib eeldada, et kolme Balti riiki rünnates, laseks ta vähemalt esimestel päevadel (nädala jooksul) kuni 15 ballistilist raketti ööpäeva jooksul Eestis asuvate sihtmärkide pihta.

Ballistiliste rakettide puhul tuleb siiski rõhutada nende koostööd luuredroonidega ja väga kiiret reageerimist avastatud sihtmärkide hävitamisel. Ukrainas ulatavad mehitamata luuredroonid sageli ka 50–100 km sügavusele, avastades seal lisaks näiteks õhutõrjele, HIMARS-ile või vägede koondumisele ka droonimeeskondade, eriti kaugmaa droonimeeskondade ja stardiplatside asukohti.

Seepärast on lisaks õhutõrjele, eksitamisele ja maskeerimisele väga oluline leida ja hävitada ballistiliste rakettide üksusi (laskeseadmed, juhtimine, laskemoon). Eesti võib selleks kasutada HIMARS-i, teatud olukordades ka kaugmaa ründedroone. Lisaks juba olemasolevatele, tuleb meil neid kindlasti edasi arendada ja hankida.

Tiibrakette lastakse maalt, merelt ja õhust, distantsilt 500–5000 km. 2025. aastal kasutas Venemaa Ukraina vastu erinevaid tiibrakette 1315 korral, millest 949 ehk 72 protsenti hävitati. Kui arvestada kokku kõik 2025. aastal Venemaa poolt kasutatud ballistilised ja tiibraketid ning kaugmaa ründedroonid, siis tiibrakettide osakaal nendes õhurünnakutes moodustas veidi üle kahe protsendi. Sõltuvalt tiibraketi margist kasutatakse neid erineva taristu sihtmärkide vastu.

Kuigi põhjalik statistika ei ole avalik, siis võib öelda, et tiibrakettide vastu kasutab Ukraina ÕT nii keskmaa (IRIS-T, NASAMS) kui ka lühimaa õhutõrjet (Igla, Piorun, Stinger, Mistral). Samuti osalevad tiibrakettide tõrjes lennukid F16. Nende ÕT vahendite omavaheline osakaal ei ole avalikult teada.

Lühimaa õhutõrje kasutamise teeb võimalikuks suhteliselt hea õhuseire ning ÕT positsioonide planeerimine tõenäolistesse tiibrakettide lennukoridoridesse. Loomulikult on siingi võimalik tiibrakettide laskeseadmete ehk platvormide hävitamine. Samal ajal ei saa väita, et 2025. aastal strateegiliste pommitajate vastu läbi viidud operatsioonil "Ämblikuvõrk", oleks statistikas märgatav mõju olnud.

Eestis on meil juba relvadena olemas VSHORAD Mistral ja Piorun. 2026. aastal lisandub neile MRAD Iris-T. Samuti võime arvestada liitlaste lennuvahenditega. Seda kõike peab toetama hea õhuseire ja tulejuhtimine, mis Eestis kindlasti arendamist vajab ja ka arendamisel on.

Ukrainas on 2025. aastal tiibrakette lastud ööpäeva jooksul erineva hulgana (0–100?). Arvestades seda ja Venemaa võimekusi võib eeldada, et kolme Balti riiki rünnates laseks ta vähemalt esimestel päevadel (nädala jooksul) kuni 50 tiibraketti ööpäeva jooksul Eestis asuvate sihtmärkide pihta.

Tiibrakettide vastast ÕT-d lihtsustab Eesti veel üks võimekus, laevatõrje raketid. Neist 50 tiibraketist umbes kümme lastaks välja Balti laevastiku laevadelt. Tänu laevatõrje raketi Blue Spear olemasolule on merelt meie pihta tiibrakettide laskmine laevadele suhteliselt ohtlik, sest koos liitlastega suudame me katta kogu Läänemere. Seepärast on Venemaa juba mõni aasta tagasi alustanud Buyan-M ja Karakurt klassi laevade flotilli arendamist Laadoga järvel, kus saaks riskivabamalt kasutada Kalibr-tüüpi rakettide laskmist.

Kaugmaa ründedroone (Shahed, Geran ja Gerber) võib pidada Ukraina sõja kõige massilisemaks õhulöögivahendiks. 2025. aastal kasutas Venemaa neid 54 593 korral, millest 47 052 ehk 86 protsenti hävitas õhutõrje. Siiski jõudis neist üle 7500 sihtmärgini. Ballistiliste ja tiibrakettide kõrval, moodustasid need ründedroonid lausa 96 protsenti kõigist kaugmaa õhuründevahenditest. Neid lastakse 50–300 km kauguselt rindejoonest ning nende lennukaugus ulatub 1300 km.

Tuginedes olemasolevale (mitteametlikule) infole, moodustavad Gerberid neist kuni 40 protsenti. Gerber on esialgu loodud pettesihtmärgina Geranide kõrvale, koormamaks Ukraina õhutõrjet. 2025. aastal on neil siiski sageli tuvastatud väikese lõhkepea olemasolu. Samuti kasutatakse neid luurevahendi või sidevahendina teiste droonide ja maapealsete operaatorite vahel.

Kokkuvõttes pole õhutõrje seisukohalt suurt vahet, kas lendab Geran või Gerber, hävitada tuleb need mõlemad. Selliste droonide sihtmärgiks on üldjuhul tsiviiltaristu, kuid 2025. aasta teises pooles on sagenenud juhtumid, kuid Gerane on kasutatud põhimõtteliselt "suure FPV-na", rünnates näiteks õhutõrje positsioone.

2025. aastal esines esmakordselt juhtumeid, kus Geran ründas teda jahtinud helikopterit. Samuti ilmusid aasta lõpus kasutusele üksikud Geranid, mis olid varustatud VSHORAD õhutõrjeraketiga.

Vaatamata oma suhteliselt madalale hinnale on tegemist väga võimeka ründevahendiga, mis parve või jadana lennates suudab luua omavahelise sidevõrgu ja edastada infot õhutõrje kohta operaatoritele sadade kilomeetrite kaugusel. On teada, et lisaks inertsiaalsele kompassile, GPS-ile ja raadiosidele, suudab seda tüüpi ründedroon kasutada ka kohalikku mobiilsidevõrku. Kuna selle lennukõrgus varieerub, siis võib ta ühel hetkel madalal olla nähtamatu radaritele ja teisel hetkel kõrgel olla püüdmatu lühimaa õhutõrjele.

Teadaolevalt hävitati nendest droonidest 2025. aastal üle poole just lennuvahenditelt, sh kuulipildujatega helikopteritelt ja lennukitelt. Ligi 30 protsenti hävitasid maapealset mobiilsed kahuri ja kuulipilduja meeskonnad, sh Gepard ja Skynet. Kui varasematel aastatel kasutati nende tõrjeks umbes 50 protsendi ulatuses rakette, siis 2025 on see märkimisväärselt langenud rakettide hinna ja kättesaadavuse pärast. Samal ajal annab see suurema ressursi rakettide kasutamiseks tiibrakettide vastu.

2025. aasta lõpuks võtsid avalike andmete põhjal nende koha üle püüdurdroonid. Elektroonilise sõja vahendite kasutamisest on räägitud palju, kuid nende statistiline tõenäosus pole vähemalt avalikult teada ning ukrainlaste hinnangud on äärmiselt varieeruvad. Täpselt ei ole teada Ukraina edukus kaugmaa ründedroonide stardiplatside, ladude ja tootmise ründamisel, kuid mitmeid rünnakuid on siiski läbi viidud.

Eestil oleks nende vastu üsna mitmeid vahendeid. Esiteks on Eesti relvastuses sadu 12,7 mm raskekuulipildujaid, mida kasutab ka Ukraina. Need vajaksid küll ÕT otstarbeks ümberkohendamist ja täiendamist, kuid põhimõtteliselt on relvad olemas. Samuti on sarnaselt Ukrainaga Eestil 23 mm õhutõrjekahur ning õlalt lastavad ÕT raketid Piorun ja Mistral. Kahtlemata tuleb täiendada relvastust, sh hankida ja arendada püüdurdroone ning parandada seirevõimet, sh akustilist seiret, mis Ukrainas end õigustanud on.

Kui Ukraina ründamisel saavad venelased kasutada stardiplatse kuni 300 km kaugusel rindejoonest, siis Eesti puhul võib seda teha veelgi kaugemalt. Nende droonide 1300 km lennukauguse juures võib kasutada ka näiteks Eesti piirist 1000 kilomeetri kaugusel asuvaid stardiplatse.

Võttes arvesse Ukraina kogemused, võib arvestada, et kallaletungi korral Eestile võiks Venemaa kasutada meie vastu esimestel päevadel kuni 160 Gerani/Gerberit. Ja seda samaaegselt tiib- ja ballistiliste rakettidega.

Enne nende nelja õhuohu põhjal kokkuvõtte ja järelduste tegemist, tuleb vaadata ka mehitamata luuredroonide rolli. Olenevalt tüübist lendavad need erinevatel kõrgustel ja kaugustel ning teevad koostööd erinevate relvaliikidega.

Siiski võib öelda, et ligi 20 protsenti kõigist Iskander-M rakettidest ja üle 90 protsendi liugpommidest, varitsevast õhuründemoonast ja FPV-dest tuginev oma rünnakutel nende luuredroonide varem kogutud või reaalajas edastatavale infole. Samuti hinnatakse just nende abil rünnakute efektiivsust. Meiegi näeme Ukraina või Vene drooni- ja raketirünnakute videoid peamiselt just nende luurevahendite vahendusel.

Ei ole teada, kui palju Venemaa neid kasutas 2025. aastal. Kuid on teada, et Ukraina relvajõud hävitasid ligi 2000 luuredrooni. Mitteametliku info põhjal hävitatakse enamus neist püüdurdroonidega, kuid ka Gerani ja Gerberi hävitamiseks kasutatavaid süsteeme ning teatud olukorras isegi keskmaa õhutõrjet.

Eesti puhul on luuredroonid ehk kõige vähem "kaetud" oht, eeldusel, et me lähiajal hangime kaugmaa õhutõrje ja meile tulevad appi liitlased ballistilise raketi tõrjeks. Eestis on üsna heal tasemel droonitööstus ning arendatakse lühimaa õhutõrjeraketti ning meie lühimaa õhutõrje võime ei ole Ukraina näitel ka päris võimetu sellise ohu vastu. Kindlasti vajab täiendavat arendust luuredroonide avastamise võimekust, kuid ka selles võiks Eesti tööstusel potentsiaali olla.

Kokkuvõtteks

Ukraina näitel moodustavad kõige massilisema ohu õhust liugpommid ja kaugmaa ründedroonid. Need kaks süsteemi on seal tekitanud rohkem kaotusi, kui tiib- või ballistilised raketid.

Geran- ja Gerber-tüüpi droonid on hõlmanud üle 90 protsendi õhutõrje koormusest. Nende hävitamiseks kasutatakse peamiselt lennuvahendeid, lühimaa õhutõrjet ja püüdurdroone. Olemasoleva tehnoloogia ja ressursside juures võiks Eesti saavutada Ukrainaga sarnase taseme, kuid me peame arvestama palju suurema massiga, kui senised teooriad ja hinnangud meid juhtinud on.

Peamine küsimus on, kuidas me kavatseme seda ohtu tõrjuda. Õhutõrjest läbi tulevate löökide maandamiseks tuleb võimalikke objekte insenertehniliselt kindlustada, olla valmis neid kiiresti taastama ja leida purustatud funktsioonidele alternatiive.

Ballistiliste rakettide tõrjeks sobib vaid kaugmaa õhutõrje. Süsteemide väikese arvu korral tuleb lihtsalt otsustada, mida tahetakse olemasolevate ressursside eest kaitsta. Elektri tootmise, 330 kV alajaamade, sadamate, ladude, staapide ja muude objektide kaitseks kogu Eesti ulatuses oleks vaja kümneid laskeseadmeid, radareid ja juhtimispunkte ning märkimisväärses koguses laskemoona ainuüksi sõja esimeseks nädalaks.

Ainuüksi meid ohustavate ballistiliste rakettide hulgaga arvestades peaks LRAD rakette olema 105 esimeseks nädalaks. Samuti peame otsustama, millise osa sellest ohust ja milliste kaitstavate objektide näol jätame oma liitlaste kanda. Õhutõrje efektiivsus ja võimalused näitavad siiski, et selle ohu vähendamiseks peab ründama ohu allikaid ehk laskeseadmeid, ladusid ja võib-olla ka tööstust. Ballistilise raketitõrje juures peab Eesti kindlasti rakendama ka agressiivset õhukaitset.

Tiibrakettide poolest oleme nii Ukraina näitel kui ka oma relvastuse poolest ehk kõige paremini valmis. Peamine küsimus on taas: kuidas kavatseme tõrjuda? Millise osa võimalikust ohust tõrjume keskmaa või lühimaa õhutõrjega ning millise osa jätame liitlastele sh nende lennukitel põhinevale õhutõrjele?

Liugpommide tõrjeks on meil praeguse seisuga vaid kaks lahendust: liitlaste lennukitel põhinev õhutõrje ja süvalöögid vastase lennuväljade ning lennuvahendite pihta. Kuigi selle ohu puhul on tegemist peamiselt sõjalis-taktikalise tasemega, näeme Ukraina näitel, et see on üks peamisi vahendeid Ukraina kaitse lõhkumiseks ning seejärel territooriumide vallutamiseks. Igal juhul on siin vaja vastata küsimusele; millega hävitame ohu allikad?

Luuredroonide hävitamiseks Ukraina näitel vajame lisaks olemasolevatele vahenditele püüdurdroone kogu kaitseliini ulatuses ja 100 km sügavuses ning mahus, mis võimaldab meil igal päeval hävitada kümneid droone. Peamine küsimus on, kust hangime vahendid ning kuidas rakendame neid oma kaitseväe koosseisus.