Kumba teooriat te esindate, kas see on kiire ja konkreetne või pikk ja vaevarikas konflikt?

Mõned ütlevad, et me oleme selles konfliktis juba neli, viis või isegi kuus aastat olnud. See sai alguse hetkest, kui [USA president] Donald Trump otsustas oma esimesel ametiajal maha võtta revolutsioonilise kaardiväe kunagise juhi Qasem Soleimani. See oli enneolematu, ettenägematu ja täiesti ootamatu. Sellest hetkest ongi kõik lahti rullunud ja konflikt käib.

Nii et konflikt on juba mitu aastat käinud. Küsimus on selles, kui kaua see veel kestab ja milliste ohvritega?

See, kus me praegu – märtsikuu saab olema pikk ja me võime veel korduvalt kohtuda.

Milline on üldse USA ja Iisraeli lõppeesmärk või kas seda on võimalik sõnastada?

Kindlasti. Siin on kaks asja. Üks on loomulikult soov võtta Iraanilt sõjaline- ja tuumavõimekus. See on väga lihtne ja konkreetne eesmärk, millega Iisrael ja Ameerika Ühendriigid peaksid ise hakkama saama.

Teine on Teheranis režiimivahetus ehk praeguse võimu kukutamine. See on koht, kus kalkulatsioonis on sees ka iraanlased ise – needsamad, kes mõne kuu eest tänavatele tulid. See taandub sellele, mida nad teevad. 

Donald Trump on ka välja öelnud, et tulge ja võtke võim üle. Aga kui tugev see režiim hetkel ikkagi on? Hiljutised meeleavaldused suruti väga konkreetselt ja jõhkralt maha, ilma mingit kõhklust näitamata. Kui näiteks kõrgem juht ajatolla Khamenei surma saab, kas see tähendaks režiimi murenemist või mitte?

Me näeme, et režiim on otsusekindel – täpselt samamoodi suruti protestid väga suure jõuga maha. Kuid me näeme ka täna hommikust seda, kui kiiresti Iraan reageeris. See tähendab, et nad on sedalaadi rünnaku stsenaariumiks väga pikalt valmistunud.

Automaatselt hakkasid toimuma rünnakud USA sõjaväebaaside vastu. Seal ei olnud enam pikki käsuahelaid ega tohutut arutelu, mida me veel eelmisel aastal nägime.

Aga kui kõrgem usujuht peaks surma saama – mis on kindlasti ka USA ja Iisraeli eesmärk –, kas see tähendaks režiimi nõrgenemist?

Nõrgenemist kindlasti. Kõik need eeldused ja see, kuidas riik täna toimib, kindlasti muutuks. Seda, et revolutsioonilise kaardiväe roll peaks fundamentaalselt muutuma, on raske ette näha. See taandub ikkagi sellele, mida Iraani inimesed ise nüüd selle sõja taustal teevad.

Kas nad tulevad tänavale ja kas on üldse teoreetiline võimalus, et nagu paljudes kohtades varem, läheb sõjavägi rahva poole üle?

See on võimalus, aga pigem ebatõenäoline, et nad nii lihtsalt üle lähevad, vaadates seni toimunut. Tänavale tulemist me hakkame nüüd nägema, aga esialgu tekivad sõjakeerises ikkagi sabotaažiaktid. See on see, mida me järgmisena ootame – seda, et miljonid kohe tänavatel oleksid, praegu veel näha ei ole. 

Miljonid tänavatel, aga kas me võime näha ka põgenike lainet? Ja kui jah, siis kuhu suunas? Nad on ju tegelikult isolatsioonis.

Täna on see sõda olnud üsna kontsentreeritud ja need löögid ei ole sellised, et need tsiviilisikuid olulisel määral mõjutaks. See ei ole nagu Liibüa aastate eest, kus oli kodusõda, ega Jeemen ega Süüria, kus tegelikult terve riik oli sõjakeerises. Täna seda ju Iraanis ei ole, mis tähendab, et põgenikevoog on ebatõenäoline.