Endiselt kütab kirgi Družba naftajuhe, mida mööda voolas Vene nafta Ungarisse ja Slovakkiasse. Üks asi, mida me selle naftajuhtme kohta teame, on see, et naftat sealt praegu ei voola. Ukrainlased ütlevad, et see oli Venemaa droonirünnaku tagajärg ja seda on väga raske remontida, eriti jätkuvate rünnakute oludes. Samas Ungari ja Slovakkia seda väga ei usu. Mis seis seal hetkel on, mida teie olete välja lugenud?

Lugu algas sellest, et 27. jaanuaril andis Vene pool löögi Lääne-Ukrainas asuva pumbajaama pihta. See lõi jaama rivist välja. Tegelikult ongi huvitav küsimus, miks Venemaa seda tegi ja miks Ukraina pole katkestanud seda naftajuhet juba sõja alguses, sest on ilmselge, et Venemaa saab sealt lihtsalt tulu.

Vastus on mõnevõrra ootamatu: Ukraina ise tegelikult toodab ka naftat. Kuigi need kogused on võrreldes Venemaaga väikesed – 2021. aastal tootis Ukraina näiteks 1,7 miljonit tonni. Aga siiski need on märkimisväärsed. Kuna Ukraina rafineerimistehased purustati juba sõja algetapis... Krementšukis oli neil kõige suurem rafineerimistehas, mis töötles umbes 1,9 miljonit tonni naftat aastas, ja ka teised väiksemad on purustatud –, seepärast ei ole Ukraina saanud oma naftat ise rafineerida.

Ja seepärast on ta olnud sunnitud lihtsalt toornaftat müüma ja pumpama sellesama naftajuhtme kaudu läände. See on ilmselt tegelik põhjus, miks Venemaa selle droonilöögi ka andis. Ehk siis, kui võtame kokku, et Slovakkia ja Ungari kahepeale saavad aastas umbes üheksa miljonit tonni naftat, siis esialgu näib, et Ukraina kogus on seal väike, aga sellest Ukrainale abi oli siiski. Samas Ungari ja Slovakkia on kokku maksnud eelmine aasta näiteks umbes neli miljardit eurot selle nafta eest, mis nad Venemaalt said. Venemaal see on siiski olnud ka märkimisväärne tuluallikas.

Teised Kesk-Euroopa riigid on ju loobunud Vene nafta ostmisest, kui me räägime näiteks Poolast ja Tšehhist. Ungari ja Slovakkia on ainukesed jäänud. Ungarisse läheb ka torujuhe Aadria mere äärest – nad võiksid iseenesest saada naftat ka sealt. Mingit naftadefitsiiti või kriisi ei tekiks, aga mõistagi see nafta on kallim, mis sealt tuleks. Ehk see on see põhjus tegelikult, miks Ungari ja Slovakkia on Vene nafta küljes rippunud.

Kas see, et Vene droonirünnak toimus, on teie jaoks kindel? Ja kuidas nüüd nende parandustöödega on? Kas neid tõesti on raske teha, nagu Ukraina ütleb, või Ukraina meelega venitab nendega?

Selle kohta mul on raske anda mingit adekvaatset hinnangut. Aga on ju selge, et pärast seda, kui Ukraina ise andis löögi Tatarstanis Kaleikinos paikneva tähtsa pumbajaama pihta...

Mida me selle rünnaku kohta teame?

Venemaal toodetakse naftat ju mitmel pool. Seal Kaleikinos tegelikult segati need erinevad naftasordid kokku ja sealt nad siis nii-öelda pandi õigesse proportsiooni ja lasti torujuhtmesse. Seal olid ka suured naftahoidlad ehk kaks 50 000-tonnist reservuaari, mille Ukraina selle rünnaku käigus puruks lasi. Ehk siis sellisena Kaleikino praegu on rivist väljas ja see on ka põhjus, miks Družba torujuhe naftat enam ei pumpa praegu. Enne ta pumpama ei hakkagi, kui Kaleikino korda saadakse, aga mul on ka siin raske anda mingit adekvaatset hinnangut, et kaua see aega võiks võtta.

Võib ikkagi öelda, et Ukraina tahtlikult pani selle naftavoo seisma?

Löögiga Kaleikino pihta kahtlemata. Kuigi Ukraina müüs ka selle torujuhtme kaudu oma naftat ja teenis selle pealt, siis ikkagi Venemaa tulu oli palju suurem. Kui Ukraina eriüksused suutsid Nord Stream 2 rivist välja lüüa juba sõja üsna alguses, siis Družba juhtme katkestamine oleks olnud nende võimuses juba ammu. Kuna see sõda on totaalne, siis on loomulik, et Ukraina pool oleks pidanud seda varem juba tegema, aga nüüd lõpuks on seda teinud. Kogu see strateegia ju tervikuna ei töötaks, mis Ukrainal on, ehk siis lõigata ära Venemaa nafta- ja gaasituludest, kui mingil osal sellest lastakse vabalt edasi toimida. See strateegia saabki olla terviklik. Ja see on ka asi, mis Venemaad kõige valusamalt mõjutab.

Kui me võrdleme näiteks, kas Venemaad mõjutab kuigi palju elektrivarustuse katkestamine Belgorodi või Kurski oblastis, siis vastus on, et ei. Moskvas see ei liiguta väga kedagi. Moskva linna elektrivarustuse rivist väljalöömine mõjutaks, aga see oleks Ukraina poole jaoks tehniliselt palju keerulisem. On selge, et ukrainlaste asemel ma keskenduks nafta- ja gaasitaristule, kaasa arvatud ka tankeritele, ja jätaks teised objektid ehk elektrivarustuse pigem kõrvale, sest see tõmbab lihtsalt ressursse peaeesmärgilt ära.

Üks muljetavaldav rünnak õnnestus Ukrainal veel kaugele tagalasse teha, see puudutas Votkinski raketitehast, kus toodeti palju ballistilisi rakette ja see tabamus oli Ukraina enda Flamingo-raketiga väidetavalt. Mida sellest rünnakust teada on ja kuidas see Venemaad võib mõjutada?

Jah, see on üks olulisemaid tulelööke, mis Ukrainal on viimaste kuude jooksul õnnestunud oma potentsiaalse mõju poolest. Votkinsk on tähtis tehas, mis toodab mitmete Vene strateegiliste relvade komponente ehk Iskander-raketid, Kalibr-raketid – sellel on kahtlemata oluline mõju. Kui palju täpselt tehas kahjustada sai ja kaua selle ülesehitamine, parandamine aega võtab, selle kohta mul on jälle raske anda mingit adekvaatset hinnangut, aga vähemalt on näha, et see tehas tõsiselt kahjustada sai ja selle tootmine häiritud on.

Kui selle tehase puhul oli juttu just nendest Flamingo-rakettidest, siis kuidas ukrainlastel nende arendamisega läheb?

Flamingo-raketi probleem on olnud see, et selle raketimootor tegelikult võetakse maha vanadelt reaktiivlennukitelt ja neid on Ukraina püüdnud kogu maailmast leida või kokku osta. See on piiranud selle raketi kasutamist seetõttu, et tootmismahtusid ei ole võimalik väga palju üles viia, see sõltub puhtalt nendest mootoritest, mida on piisavas koguses väga raske leida. Aga iseenesest neid puudujääke kompenseerib see löögiulatus ja ka raketi lõhkepea suurus – see on ikkagi oluliselt suurema lõhkepeaga ja kaugemale lendav rakett kui teised, mis Ukraina käsutuses praegu on ja mida Ukraina arendab. Antud juhul ehk Votkinski tulelöögis need raketid täitsid oma ülesande ära.

Kuidas kirjeldada viimaseid arenguid rindel? Uudised räägivad sellest, et Zaporižžja rindelõigus on ukrainlastel õnnestunud veidike vasturünnakuga maad tagasi võita. Kas see peab paika ja kui oluliseks selliseid väikseid samme võib pidada?

Veebruar on nüüd üle hulga aja esimene kuu, kus Ukraina pool on rohkem territooriumi vabastanud kui kaotanud. Erinevatel hinnangutel Ukraina on vabastanud 200 kuni 400 ruutkilomeetrit territooriumi. See hinnang kõigub sellepärast, et suurem osa sellest territooriumist on nii-öelda selles hallis tsoonis. Hall tsoon ehk ala mõlema poole vägede paigutuse vahel üha laieneb ja selle laius on lausa 15–20 kilomeetrit. Aga see Vene poole eelpositsioon, mis neil Dnipro oblasti piirimaal seal oli, on suures osas tagasi surutud. Hetkel Dnipro oblasti territooriumit on Vene vägede kätte jäänud üsna vähe. Selle rünnaku raskuskese oligi Ternuvate asula juures ehk just see Zaporižžja oblasti idaosa ja selle piiride ristumiskoht Dnipro oblastiga – see umbes 30–40 kilomeetri laiune lõik, kus Vene vägesid suruti tagasi umbes 10 kuni 15 kilomeetrit.

See oli veebruari taktikalise vastupealetungi peamine tulemus. Ukraina väed tegid vasturünnakuid ka mujal. Võib-olla kõige olulisem teine suund oli Svjatohirskist itta. Vene pool on seadnud eesmärgiks, et Slovjanski-Kramatorski ala ehk veel Ukraina poole käes olev osa Donetski oblastist hõivata aprilli lõpuks, mis eesmärgina on absoluutselt ebarealistlik, nii nagu on olnud ka paljud varasemad eesmärgid.

Kurnamissõda ei ole strateegia, kurnamissõda on pigem olukord või seisund, kuhu Vene väed on sattunud juba neli aastat tagasi pärast välksõja läbikukkumist. Sellisena see on jätkunud ja sellisena jätkub see ka sellel aastal edasi.

Kui me nende väikeste edenemiste kohta veel kokkuvõtteks ütleks, siis kas nende taga on eelkõige see Starlinki kadumine venelastel ja kas sellel on ka eeldusi selliseks suuremaks eduks ukrainlastel kasvada või pigem mitte?

Ma ei näe, et praegu kumbki pool võiks saavutada mingit suuremat strateegilist või operatiivset edu, sest mõlemal poolel lihtsalt on isikkoosseisu vähe. Pole piisavalt reserve, et suuremaid pealetunge ette võtta. Kuigi Ukraina võib alati üllatada, nii nagu Ukraina üllatas näiteks Kurski operatsiooniga, mis lõpuks edukaks ei osutunud. Aga kui me vaatame kogu seda kurnamissõja etappi juba 2022. aasta suvest alates, kui Venemaa tegi esimese oma pealetungi Donbassis, siis kõigi nende pealetungidega on Venemaa suutnud hõivata umbes kaks protsenti Ukraina territooriumist. Venemaa käes oli märtsi lõpuks umbes 30 protsenti Ukraina territooriumist. Vahepeal see kahanes 18 protsendiks ja nüüd on umbes 20 protsendi piirimaal. Üks protsent Ukraina territooriumi on umbes 6000 ruutkilomeetrit. Need on need alad, millest me kogu selle sõja jooksul üldse räägime. Samm on pisikene. Mõned analüütikud ütlevad, et sellise sammuga võib Karpaatideni jõudmiseks terve sajand minna.