Milline see viimane seis on: kas väin on lahti või kinni?

Ta on ikka kinni, aga mitte nii kinni, et võiks öelda täiesti pitseeritud. Mõned laevad serva pidi lipsavad aeg-ajalt läbi. Viimastel päevadel on sealt läbi läinud alla 20 laeva, aga nüüd on väin jälle uuesti kinni.

Kelle laevad need on?

Need ei ole Iraani laevad. Ehk siis Trumpi-poolne Iraani laevanduse blokaad on töötanud. Samas on seal liigelnud teiste riikide ja ettevõtete laevad. Isegi kaks suurt kruiisilaeva jõudsid vahepeal läbi lipsata, kui tuli teade väina avamisest.

Turistid ka siis?

Ei, turistid olid juba ammu maale tulnud, aga vähendatud meeskondadega liikusid kruiisilaevad läbi väina kiiresti. Lisaks liikus seal mitmeid tankereid ja muid kaubalaevu, mis on transponderid välja lülitanud. Paar tükki hiilisid isegi vana trassi pealt Omaani poolelt, sest praegu on Iraan sundinud peale omapoolse, oma rannikule lähedasema trassi.

USA asepresident on teel piirkonda. Milline on tema lootus see väin jälle lahti saada?

Seda on praegu raske arvata, sest Iraani poolelt tuli väga jõuline vastus. Eriti puudutab see blokaadi raames rünnatud Iraani laeva, mida, nagu teada, tulistati ja mis ameeriklaste poolt jõuga üle võeti. Selle peale teatasid iraanlased, et nad ei osale läbirääkimistel, sest sel pole mõtet.

Muuseas, algselt olid läbirääkimised ette nähtud nii, et asepresident Vance seekord ei osale, aga mingil hetkel Trump ütles, et ta läheb ikka küll. Seda nõudis tegelikult ka Iraani pool, kes ei usalda Trumpi-poolseid põhiläbirääkijaid ehk siis Kushnerit ja Witkoffi. See on nüüd koht, kus on väga palju lahtisi otsi ja neil kõigil on lisaks suur omavaheline lahkarvamus.

Pakistanist on välja imbunud päris tõsiseid teemasid. Pakistani vahendajad räägivad, et nemad kulutasid eelmise läbirääkimiste vooru ajal rohkem aega mitte vaenutsevate poolte lepitamisele, vaid hoopiski tehniliselt sellele, et lepitada Iraani delegatsiooni siseseid vastuolusid. Läbirääkimistele tuli korraga 75 inimest, mis on ise juba tavatu – tavaliselt nad nii ei tee. Nendest umbes 30 olid kõik mingil kujul otsustajad või olulised figuurid. Nii et seal on ka lahkarvamusi.

Mida annab Trumpile see, kui ta paneb väina täielikult kinni ka Iraani poole pealt, nii et Iraani sadamatest laevad enam välja ei saa?

See on mõeldud eelkõige Iraani majanduslikuks survestamiseks. Iraan suutis vaatamata sõjale välja viia ligi 1,6 miljonit barrelit päevas. Samal ajal kui näiteks Iraak, Araabia Ühendemiraadid või Kuveit jäid sõja tõttu hätta, vedas Iraan täie hooga naftat välja. See tekitas olukorra, kus Trumpi blokaad tekitab probleeme.

Teiseks on see seotud sellega, et see on ka mingil määral vastukäik. Kui Iraan ähvardas blokaadi ja kontrollitud läbipääsuga, siis nüüd teeb Trump täpselt sedasama Iraani suhtes. See mõneti võrdsustas üldist pilti. Muidu oleks välja näinud nii, et Iraan teeb rahvusvahelise veetee sulgemisega, mis tahab ja võtab selle eest veel raha ka.

Kui suur peataolek valitseb praegu maailma kütuseturul?

Piisavalt suur. Seda on näha ka naftahindade dünaamikast, kus spekulatiivsele rahale toetuvad tulevikutehingute hinnad on tegelikult päris olukorrast turul irdunud. Ehk siis need on kaugenenud nafta reaalsest kättesaadavusest tänase päeva seisuga. Need hinnad erinevad rohkem kui 20 dollarit juba mõnda aega, paiguti olid vahed veel suuremad.

Kui tulevikutehingute hinnad ehk hinnang sellele, et juunikuu sees on ehk juba rahu või vähemalt sõjategevus peatatud, on 90-ga algavad numbrid - jutt on Brentist - , siis päris tehingutes on need peaaegu 120 dollarit barreli kohta. See on osutunud päris valusaks. Teine pool asjast on seotud hoopis millegi muuga, millest me tavaliselt isegi selles saateformaadis ei räägi – see on petrodollar.

1973. aasta seisuga moodustus USA dollar põhiliseks valuutaks suuresti Saudi Araabia kokkuleppel. See hoiab mingil määral üleval seda tohutut rahatrükki Ameerika Ühendriikides ja kõike muud. Nüüd on paljud eksportijad proovinud sellest mööda minna. Tuletame meelde, et Iraan nõudis, et talle makstaks andamit – dollar tonni kohta – krüptos või jüaanides. Nüüd juhtus see esimest korda ka Abu Dhabiga, kes teatas Ameerika Ühendriikidele, et neil hakkavad dollarid otsa lõppema, andke meile swap-tehinguga dollareid juurde või läheme üle jüaanile, sest mingid laevad sealt ikkagi liiguvad. See oli pretsedenditu, sest tegu on liitlastega, mitte vastastega.

Kuidas vaatab seda Vladimir Putin Kremlist? Mõnes mõttes võiksid kõrged naftahinnad talle ju head meelt valmistada. Samas, kui palju on ukrainlased suutnud nende naftataristut lõhkuda?

Nad on suutnud lõhkuda päris palju. Laias laastus on see 20 protsenti, aga tegelikult isegi rohkem. Kui ma arvutan, siis 1,6 kuni kaks miljonit barrelit on ekspordivõimsusest välja viidud. Arvestades, et üldine ekspordivõimsus on olnud seitsme miljoni tuuris, tähendab see, et kuskil 25 protsenti on igal juhul väljas käibest.

Teisest küljest me unustame ära, et hinnad on kasvanud. Esimene Kremli pilk oli muidugi lootusrikas, et teenitakse rohkem ja teenitigi. Märtsikuu jooksul teenitigi Vene nafta ekspordist 19 miljardit dollarit. Kui võtta võrreldavad andmed eelmise aastaga, siis on see üle nelja miljardi rohkem kui möödunud aastal. Hind kompenseerib praegu ärakukkuvaid koguseid.

Ukraina pole aga peatunud, ta jätkab oma n-ö sanktsioneerimispoliitikat. Praegu tuli lõuna suunalt jälle informatsiooni, et pommitati 12 miljoni tonnist olulist ekspordivõimsust. Samuti pommitati Võssotskit, mis on veel üks kolmas naftatoodete ekspordisadam Peterburist põhja pool, Soome piiri poole siin Läänemeres.

Nii et ukrainlased tõesti löövad sinna, kus venelastel on valus?

Jah. President Zelenski on ka välja öelnud, et Vene naftale ei tohiks anda leevendust või leevenduse pikendust. Trumpi poolt see pikendus ikkagi tuli. Kaks päeva pärast eelmise perioodi lõppu teatati Bessenti suu läbi, et seda ei tehta, aga siis tuli ikkagi pikendus. Põhimotiiv on ikka seesama: püüda selle naftaga, mis muidu turult kaoks, suruda alla hindu ja pidurdada hinnakasvu.

Kas me võime arvata, et sellest saabki uus normaalsus, et ameeriklased võib-olla pikendavad veel ja nad tahavadki seda Vene naftat turule tagasi tuua?

Ei ole välistatud, kahjuks. Peame aga arvestama, et siin on palju teisi asjaolusid. Isegi kui tänapäevapealt tuleks vaherahu või leitaks mingi rahu, on järelmid inertsist veel kuni kaks aastat. Seda ütleb avalikult välja ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri juht.

See sõda on kestnud nüüd juba seitse nädalat. Kas ameeriklased tegid seda alustades täieliku valearvestuse?

Mulle tundub, et teatud mõttes küll. Iraan on liiga suur suutükk, et seda ainult pommitamisega põlvili suruda. Isegi dekapiteerimisega, mis oli koos Iisraeliga tegelikult väga efektiivne – praktiliselt kaks juhtkonna tasandit on likvideeritud. See ei muuda aga asja, sest Iraan oli selleks valmis. Iraan on väga keeruline ja suur riik.

Nüüd on variante kaks: kas jõutakse kokkuleppele või jätkub selline vinduv, blokaade ja muid majanduslikke survestamismeetodeid kasutav poliitika. Ärgem unustagem, et Venemaa järel on Iraan maailma kõige suurema sanktsioonide hulgaga riik. Neile on kehtestatud juba aastakümneid üle 4500 sanktsiooni. Nad on harjunud.