Väljaanne kirjutab, et alates eelmise aasta sügisest kuni käesoleva aasta kevadeni on Ukraina õhuohtusid jälgivates Venemaa Telegrami kanalites ilmunud sadu kordi hoiatusi Ukraina aerostaatidest.

See tähendab, et kõrgel taevas ida poole triivivad Ukraina heeliumiõhupallid kannavad retroreflektiivseid peibutisi, luureseadmeid, pomme, ründedroone või raadioside signaalivõimendeid, mis võimaldavad teistel droonidel tabada sihtmärke Venemaal.

Ukraina väed on saatnud Venemaa suunas teele üle 1000 sellise õhupalli ning neid on lisandumas veelgi.

Vabalt lendavad aerostaadid on osalenud rünnakutes Venemaa süvatagala vastu juba alates 2024. aastast, kuid nende kasutamine on eelmisel ja praegusel aastal märgatavalt sagenenud. Sihtmärkideks on olnud rafineerimistehased, raudteed ja muu taristu.

"Jah, tõepoolest, Ukraina kaitsevägi kasutab õhupalle aktiivselt peamiselt tugiplatvormidena ja kesk- ja kaugrünnakute vahenditena," ütles Ukraina erukolonel ja Kaitsestrateegiate Keskuse analüütik Viktor Kevljuk.

Kuigi õhupallid on raskesti märgatavad, sest enamik neist on pooleldi läbipaistvad ja sulanduvad taevaga, ütles üks allikas, et sageli ongi eesmärk hoopis tähelepanu äratada, et sundida Venemaa õhutõrjet kasutama kogu oma relvastust, alates Pantsiri-, Tori- ja Buk-süsteemidest kuni isegi S-300 ja S-400 rakettideni.

"Eesmärk ongi, et sind avastataks," ütles allikas väljaandele Euromaidan Press

"Need tekitavad venelastes paanikat ja neid on suurel kõrgusel väga raske alla tulistada, sundides Venemaad kulutama oma õhutõrjeressursse," lisas ta.

Kuigi aerostaatide kasutamine on endiselt suhteliselt nišivaldkond, ütlesid allikad, et Ukraina vägedes selle tehnoloogia kasutuselevõtt kasvab ning üha rohkem üksusi saab väljaõpet selle rakendamiseks. Samas näeb Viktor Kevliuk seda arengut pigem innovaatorite ja entusiastide eestvedamisena kui süsteemse kaitsepoliitikana, viidates riikliku keskse juhtimise ja üksuste piiratud ressursside puudumisele.

Üks allikatest märkis, et liitlastel tasuks sellele tehnoloogiale pöörata suuremat tähelepanu, kuna see võib võimaldada nii ründevõimekust kui ka erinevate süsteemide, sealhulgas mehitamata maismaasõidukite ja veedroonide viimist Venemaa tagalasse. "Kujutage ette Ukraina maismaadroon Punasel väljakul," ütles ta.

Ukraina tõmmati täiemahulisse sõtta mitmete ebasoodsate lähtepositsioonidega. Samas on riigil üks looduslik eelis, mida on võimalik ära kasutada: domineerivad läänetuuled.

Sellel laiuskraadil puhuvad läänetuuled Ukrainast Venemaa suunas. See tähendab, et aerostaatilised balloonid ei vaja liikumiseks oma jõuallikat, et jõuda vastase õhuruumi. Venemaal on samuti aerostaate, kuid selles aspektis ei ole atmosfäär nende kasuks.

Samas seab tuulest sõltumine vabalt lendavate aerostaatide kasutamisele piirangu, kuna operaatorid ei saa täpselt kontrollida, kuhu balloonid lõpuks liiguvad.

Siiski teevad allikate sõnul selle võimalikuks kaks peamist asjaolu. Esiteks on inimestel piisavalt arenenud meteoroloogiline teadmistepagas ning võimekus tuuletrajektoore prognoosida, mis muudab balloonid sõjaliselt kasutatavaks vahendiks. Tehisintellektil põhinevad mudelid ja keerukad algoritmid parandavad seda võimekust veelgi.

Teiseks saab neid balloone käivitada praktiliselt kõikjalt. Kogenud meeskonnal kulub nende ettevalmistamiseks ja teele saatmiseks sobivate ilmastikuolude korral umbes 15 minutit. Samuti võivad need tõusta enam kui 10 kilomeetri kõrgusele, kus ebasoodsad ilmastikutingimused mõjutavad neid oluliselt vähem.

Teisalt muutub GPS teatud kõrgustel problemaatilisemaks. Suuremal kõrgusel hakkab aerostaat vastu võtma laialdase levikuga segamis- ja eksitussignaale, mis raskendab balloonilt käivitatud droonide juhtimist ning nende täpse stardikoha kindlaksmääramist.

See, koos tuule kasutamisele omase ettearvamatusega, tähendab, et iga aerostaatidega seotud operatsiooni ümber jääb alati märkimisväärne määramatus. Samas on see probleem allikate hinnangul piisavalt ületatav, et tehnoloogia jääb kasutuskõlblikuks.

Ukraina kasutab üha enam ka nii-öelda ankurdatud aerostaate ehk balloone, mis püsivad ühes kohas ja on kinnitatud kaabli abil. Selles valdkonnas on tuntuim Ukraina ettevõte Aerobavovna, kelle süsteemid on mõeldud tõusma umbes 500 kuni 1000 meetri kõrgusele ning püsima õhus kuni kolm päeva korraga. Elektritoide juhitakse seadmeteni läbi ankrukaabli.

Need süsteemid pakuvad Ukraina relvajõududele nii kaitselist kui ka ründelise iseloomuga kasutusvõimalusi. Neid kasutatakse tõhusate sidekordajatena ning samuti luureks ja olukorrateadlikkuse suurendamiseks. Kaamerate ja sensorite abil on võimalik tuvastada muu hulgas ka Shahed-tüüpi ründedroone ja teisi õhusihtmärke.

Need süsteemid aitavad operaatoritel suhelda nii FPV-droonide kui ka keskmise tegevusulatusega ründedroonidega, mis on üha sagedamini tabamas Venemaa sihtmärke mitmesaja kilomeetri kaugusel.

Lateksist, nailonist ja polüetüleenist valmistatud balloonid on väga odavad ning neid saab toota täielikult Ukraina sisenditest, erinevalt paljudest droonidest, mis sõltuvad Hiina tarneahelatest.