Postiseaduse muudatus läbis veebruaris riigikogus esimese lugemise. Riigikogu majanduskomisjonis mais toimunud arutelul ütles regionaal- ja põllumajandusministeeriumi regionaalarengu asekantsler Sigrid Soomlais, et postiseadus vajab uuendamist, sest universaalse postiteenuse (UPT) maht on tunduvalt vähenenud ja väheneb ka edaspidi. Kehtiv seadus küll sätestab, et UPT peab olema taskukohane, kuid kulude poolt piisavalt välja ei too.

"Kavandatavas lahenduses asendatakse see lähenemine põhjendatud hinna põhimõttega, mis võimaldab arvestada teenuse osutamise tegelikke kulusid ja teenida ka mõistlikku kasumit," lausus asekantsler.

Eesti Posti jaoks on seadusemuudatus märkimisväärne, sest puudutab eelkõige hinnakujundust. Kui seni on postiteenust osutatud kahjumlikult, siis muudatuste mõjul ei korrigeerita Eesti Posti juhatuse esimehe Martti Kuldma sõnul mitte üksnes hinnataset, vaid saab teha ka sisulisi ümberkorraldusi teenuse pakkumises.

Kohtumisel osalesid ka Eesti meediaettevõtete liidu esindajad, kes muretsevad, kas paberlehtede kojukanne jätkub senises mahus.

Postimees Grupi maakonnalehtede vastutav väljaandja ning meedialiidu nõukogu liige Margus Mets ütles, et postiseaduse muudatust peab vaatama Omniva erastamise kontekstis.

"Seni on perioodika kojukanne praktikas toimunud avaliku teenusena, mida riik on osutanud, kuna turg ei ole selles vallas toiminud," tõdes Mets.

Ta lisas, et ainult Omnival on toimiv võrgustik, mis võimaldab maapiirkondades ja hajaasustusega aladel ajalehtede ja ajakirjade regulaarset kojukannet. Kuigi postiseadus võimaldab turule sisenemist ja konkurentsi teket ka praegu, ei ole seda tekkinud ja tõenäoliselt ei teki seda ka lähitulevikus. Samas on trükimeedia füüsiline kättesaadavus endiselt oluline, eriti maapiirkondades.

Riik on kojukannet toetanud 1,5 miljoni euroga aastas

Ehkki veebimeedia kasutajaid on vähemalt 500 000, on ka paberlehtedel ligikaudu 200 000 regulaarset lugejat ja suur osa neist on 60-85-aastased, kes muid kanaleid ei kasuta.

Metsa sõnul on riik toetanud maapiirkondade kojukannet viimastel aastatel ligi 1,5 miljoni euroga aastas, kuid on teada, et Omniva on maakojukande kulusid täiendavalt umbes samas suurusjärgus ristsubsideerimise kaudu katnud. Selline lahendus pole tema hinnangul äriliselt korrektne.

"Toetamine tuleks koondada ühte mehhanismi. Sisuliselt ei ole vahet, kas vajalik rahastus tuleb riigiettevõttesisese ristsubsideerimise kaudu või otseselt riigieelarvest," sõnas Mets.

Kui Omniva erastatakse, ei pruugi eraomanik olla valmis ristsubsideerimist jätkama ja muutuda võib Metsa sõnul ka riigi roll, kes võib teemat käsitleda kui eraettevõtete vahelist küsimust. Selleks, et maapiirkondades kojukanne jätkuks, oleks Metsa hinnangul tarvis riigi toetust umbes neli miljonit eurot aastas järgmise viie aasta jooksul.

Mets pidas mõistetavaks, et garantiimehhanismi ei ole võimlalik paika panna postiseadusesse, kuid meediaettevõtete liit ei saa nõustuda olukorraga, kus see küsimus jääb täielikult reguleerimata. Kuna trükimeedia lugejaskond väheneb kümne protsendi võrra aastas, võib see viie-kuue aasta perspektiivis langeda ligi poole võrra ja muutuda võivad ka väljaannete ilmumissagedused.

"Sellest tulenevalt võiks toetusmehhanism jääda selleks perioodiks. See võimaldaks pakkuda kindlust nii maapiirkondade elanikele, teenuse osutajale kui ka meediaväljaannetele, et riigi tugi ei katke ka pärast Omniva erastamist," sõnas Mets.

Dotatsiooniotsused vaadatakse igal aastal üle

Sigrid Soomlais ütles, et postiseaduse muutmine on Omniva erastamise oluliseks eelduseks, kuid pole üksnes selleks vajalik. Ta rõhutas, et postiseaduses nimetatakse perioodika kojukannet küll ühe postiteenusena, kuid see ei kuulu UPT alla, vaid on teenuseosutaja lisakohustus, mis tuleneb teenuse osutamise lepingust.

"Selline lahendus on põhjendatud seetõttu, et olemasolevat postivõrku on otstarbekas kasutada ka perioodika kojukandeks. Sel teemal on Omnival meediaettevõtetega sõlmitud leping kuni 2028. aastani ja riigiga UPT osutamise leping kuni 2029. aastani," rääkis Soomlais. "Juhul kui erastamine peaks toimuma näiteks 2027. aastal, lähevad kõik kehtivad lepingulised kohustused uuele omanikule üle."

See tähendab, et lepingutega võetud kohustused jäävad kehtima ja neid peab täitma ka uus omanik.

Soomlais lisas, et postiseadus ei reguleeri perioodika kojukande hinda. Riik on perioodika kättesaadavust maapiirkondades iga-aastaselt riigieelarvest toetanud, tegu pole seaduses sätestatud kohustusega, vaid igal aastal eelarveotsustega antava dotatsiooniga.

Sellesse, millised tingimused ehk millise hinna ja mahu lepivad UPT osutaja ja meediaettevõtted perioodika kojukande jaoks viieks aastaks kokku, riik ei sekku.

"Seni on riik valdkonda doteerinud. Siiamaani ta on seda teinud ja tõenäoliselt jätkab ka edaspidi, aga need otsused vaadatakse vastavalt eelarve olukorrale igal aastal eraldi üle," lisas Soomlais.

Eesti Posti kojukande kahjum on neli miljonit eurot aastas

Omniva juht Martti Kuldma tõdes, et viie kuni kümne aasta pärast ei ole perioodika kojukanne selline nagu praegu. Kuni aga soovitakse säilitada senist ehk viiel päeval nädalal toimuvat kojukannet, on riigi tugi vajalik, sest mahtude vähendamine kahandab ka tulubaasi, samas kui kulud inflatsiooni ja tööjõukulude kasvu tõttu kerkivad.

Kuldma sõnul on Eesti Posti perioodika kojukande kahjum neli miljonit eurot aastas, millest riik katab 1,5 miljonit. Ülejäänu katab Eesti Post teiste teenuste arvelt.

Teenuseid osutab Omniva Kuldma kinnitusel nii praegu kui ka edaspidi pooltevaheliste kokkulepete alusel ja tingimused määratakse läbirääkimistel.

Õhtulehe peatoimetaja, meedialiidu nõukokku kuuluv Martin Šmutov küsis, kuidas on tagatud, et kui Omniva näiteks tuleval aastal erastatakse, jätkub senine perioodika kojukande korraldus samal kujul ka pärast erastamist.

Soomlais vastas, et kui seadusest tuleneb UPT osutajale kohustus ka ajalehti-ajakirju koju kanda, siis on see kohustus ettevõttel ka pärast erastamist, teine pool on aga riiklik dotatsioon, mille regionaalpoliitilist tähtsust arvestades võib eeldada, et seda jätkatakse ka edaspidi. Dotatsiooni kohta teeb valitsus igal aastal eelarveotsuse.

Soomlais lisas, et omavahelistes kohtumistes on jõutud arusaamani, et näiteks kümne aasta pärast ei pruugi viis päeva nädalas toimuva kojukande nõue, mida praegu seadus ette näeb, enam relevantne olla. Praegu aga määrab õigusraamistik selged tingimused, millest peab lepingute sõlmimisel lähtuma.

Omniva juht märkis, et kui tegu on kulupõhise hinnaga, pole probleemi teha kojukannet viis, kuus või seitse päeva nädalas, kuid küsimus on selles, kuidas sõlmitakse kolmepoolne kokkulepe ja kuidas jaotub teenuse rahastamine tellijate, kirjastajate ja riigi vahel.

Soomlais tõi esile, et erastamine ei ole ainus tegur, mis uue lepingu sõlmimise tingimusi mõjutab, sest selles on roll ka kütusehindade ja tööjõukulude arengutel, mistõttu ei saa ministeeriumi vaates rahastust ette garanteerida.

"Riiklikku dotatsiooni arutatakse iga-aastaselt riigieelarve koostamise protsessi käigus, kus kõik kulud määratakse vastavalt riigi finantsvõimekusele," lausus Soomlais.

Uus omanik huvitub efektiivsusest, mitte regionaalpoliitikast

Margus Metsa sõnul on keskne küsimus riiklikus dotatsioonis, sest olenemata sellest, milliseid lisasätteid seadusesse lisada, ei lahenda need põhiprobleemi.

"Lahenduse tuum taandub sellele, kas ja millises ulatuses doteerib riik teenust edaspidi. Samas on selge, et seadusesse ei ole võimalik lisada, et riik peab doteerima maapiirkondades kojukannet nelja miljoni euro ulatuses aastas," lausus Mets.

Majanduskomisjoni liige Tõnis Mölder lausus, et probleemi tuum on selles, et riigi dotatsioon ei kata Omniva kahjumit ning kui riik isegi senises mahus toetust jätkab, ei lahenda see küsimust. Uus omanik tahab ilmselt kulutõhusamaid lahendusi ja tema prioriteet ei pruugi olla regionaalpoliitika, vaid efektiivsus. Seega ei pruugi uus omanik seni Omniva siseselt kaetud 2,5 miljonit eurot soovida kanda.

"Sellisel juhul avaldab see mõju nii meediaettevõtetele, kes teenust kasutavad, kui ka lõpptarbijatele, eelkõige paberajalehe lugejatele, kellele võib teenuse kättesaadavus halveneda," sõnas Mölder.

Soomlais lausus, et seaduseelnõu üks eesmärke on luua eeldused UPT kulupõhisemaks ja paindlikumaks osutamiseks, sest praegu pole teenuse osutamiseks kasutatav võrk piisavalt paindlik. Kui hinnastamine oleks turupõhisem ja UPT teenus paindlikum, saaks ka kojukandekulusid optimeerida.

Metsa sõnul näitavad uuringud ja küsitlused, et paberlehe lugejatele on tähtis kojukanne viiel päeval nädalas ja just regulaarne hommikune kanne, sest paberlehe lugemine on inimeste igapäevane rutiin.

Martin Šmutov tõi välja, et kui harjumuspärane meediakanal kaob, siis paberlehe lugejad kas otsivad sarnase muu väljaande või ei tee midagi ehk tekib uudiskõrb. See tekitab laiema küsimuse, kas ja mil määral soovitakse tagada, et Eesti inimesed püsiksid jätkuvalt Eesti infoväljas.