Justiitsministeerium kogub tagasisidet plaanile muuta seadust, mis puudutab e-postkastides ja nutiseadmetes sisalduvate tõendite kogumist süüteomenetluses.

Nimelt esineb praktikas olukordi, kus uurimisasutused nõuavad meiliserveri pidajatelt välja inimese mitme aasta e-kirjavahetuse, see riivab aga eraelu puutumatust märkimisväärselt.

"Praegu on paraku selline olukord, kus teame näiteid, kus politsei on küsinud, et andke kõikide selle ettevõtte töötajate kõik postkastid näiteks kolmel viimasel aastal. Seal ei ole mingeid piire praegu, see olukord on täiesti ebanormaalne," ütles Liisa Pakosta ERR-ile.

Sellises olukorras võivad teised menetlusosalised kriminaaltoimiku materjalidega tutvumisel saada infot ka eraeluliste asjade kohta, mis pole kriminaalasjaga seotud. Kehtiv seadus ei võimalda e-postkasti omanikul ega serveripidajal andmete ülemäärasele kogumisele tõhusalt reageerida.

"Taoline praktika ei vasta Eesti õiguskäsitlusele ega -põhimõtetele," sedastab justiitsministeerium eelnõu väljatöötamiskavatsuses.

Pakosta sõnul on kriminaalmenetluses jäänud seadused sõnumisaladuse kaitse osas muutmata alates ajast, kui inimesed veel postkaarte saatsid, ehkki päriselus saadetakse ammu e-kirju.

"Inimeste telefoni sisu, arvuti sisu või siis Eesti serverites olev e-postkasti sisu on ju pungil täis tundlikke isikuandmeid. Üldiselt me demokraatlikus riigis leiame, et selliste tundlike privaatsete andmetega tutvumine eeldab, et politseil on mingi eelkontroll ja see eelkontroll demokraatlikus riigis on kohus ehk ainult kohtuotsusel tohib sellist asja teha," sõnas Pakosta.

Lisaks on probleem ka selles, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid on neid seadusi juba mõne aja eest uuendanud ning Eesti politsei saab e-kirju alla laadida ainult Eestis asuvatest serveritest, mistõttu kasutavad paljud ettevõtjad välismaiseid serveriteenuseid. See seab Eestis serverimajutust pakkuvad ettevõtted ebavõrdsesse olukorda.

Väljatöötamiskavatsuse eesmärk on Pakosta sõnul küsida osapoolte arvamusi, milline oleks kõige parem lahendus, kuid igal juhul peab olema täiendav kontroll, tagamaks mitte ainult seda, kas e-posti ja nutiseadmete sisu on üldse õigus vaadata ja kas see on põhjendatud, aga ka seda, millises ulatuses on see vajalik.

Minister ütles, et Eesti õigussüsteem on üles ehitatud sellele, et riik ei tohi nõuda inimeselt väevõimuga tõendeid, mis teda halvas valguses näitaksid, ning sellises olukorras peab riik leidma mingeid muid tõendeid või loobuma menetlusest.

Praegu puudub selgus, millistel tingimustel saab kriminaalmenetluse käigus välja nõuda privaatsete e-postkastide sisu ning kas ja milliseid vastuväiteid saavad serveripidajad uurimisasutuse nõudekirjale esitada.

Kohtupraktikas on ajale jalgu jäänud seadus juba vaidlusi tekitanud

Eesti Ekspress kirjutas eelmisel nädalal, kuidas uurijatel on digitõendite kogumisel olnud aastaid vabad käed ning need on andnud vajalikku infot näiteks pedofiilide või narkoärikate kohta.

Pärast Euroopa Liidu kohtust 2024. aastal tulnud otsust, mille kohaselt on nutiseadmesse salvestatud andmetele omaniku tahte vastane juurdepääs tõsine eraelu puutumatuse riive ning selleks on vaja kohtu eelnevat luba, jätkas Eesti politsei endisel viisil digitõendite kogumist, sest siinne seadus ei anna uurijatele isegi võimalust nutiseadme lahtimuukimiseks kohtult luba küsida.

Riigikohtus võidakse aga tugineda Euroopa Kohtu lahendile ja seega võivad hoolega kogutud materjalid kohtus iga hetk kokku variseda, ehkki seni ei ole seda veel juhtunud.

Muudatusega tahab justiitsministeerium saavutada, et ühelt poolt oleksid inimeste eraelulised andmed kaitstud õiguskaitseasutuste ebaproportsionaalse sekkumise eest, aga teisalt saaks neid andmeid vajadusel süüteomenetluses tõendina kasutada.

Selleks näeb eelnõu väljatöötamiskavatsus ette kaks võimalust, millest esimene oleks läbiotsimise mõiste muutmine selliselt, et läbiotsimise objektiks saaksid olla ka andmekandjad ja nutiseadmed.

"Selle lahenduse eelis oleks intuitiivselt lihtsasti mõistetav seadusemuudatus. Nõrk külg on aga selles, et kuigi läbiotsimise regulatsioon võib olla lähtepunktiks, eeldab andmehulkades otsingute tegemine tõenäoliselt spetsiifilisemat regulatsiooni ja läbiotsimise mõiste laiendamine ei pruugi sobituda praegu menetluses oleva niinimetatud ametiprivileegide eelnõuga," tõdetakse eelnõu kavandis.

Teise võimalusena on välja toodud eraldi regulatsiooni loomine nutiseadmetelt tõendite kogumiseks ja serveriandmete väljanõudmiseks. Nii saaks elektrooniliste tõendite eripära täpsemalt arvestada ja see sobiks paremini ka kavandatava andmeprivileegide regulatsiooniga.

Justiitsministeerium tõdes dokumendis, et Eesti kohtupraktikas on need probleemid juba esile kerkinud ja tekitanud segadusi ja vaidlusi mitmes suures kriminaalasjas.

Siseministeeriumi andmetel kopeeris keskkriminaalpolitsei digikriminalistikaüksus eelmisel aastal andmed 1591 nutitelefonilt, 353 sülearvutilt, 120 tahvelarvutilt ja 118 lauaarvutilt. See statistikaa ei erista, kui paljudel juhtudel kopeeriti andmeid seadme omaniku nõusolekuta või kui paljudel juhtudel oli seade ära võetud läbiotsimismääruse alusel.

Eelnõu väljatöötamiskavatsuses on märgitud, et kuigi kavandatav muudatus suurendab veidi halduskoormust, annab see digitaalsete tõendite kasutamiseks selgema õigusliku aluse ja vähendab vaidlusi, lisaks võib läbimõeldum tõendite kogumine viia selleni, et tugevalt eraelu puutumatust riivavaid toiminguid tehakse edaspidi harvem.

Justiitsministeerium ootab kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste väljatöötamiskavatsusele asjasse puutuvatelt osapooltelt tagasisidet juuni keskpaigaks ning Pakosta märkis, et loodetavasti saab arutelu ühiskonnas suve jooksul peetud ja ka eelnõu valmis, et see võiks sügisel riigikokku liikuda.