Venemaa taotlusi hoida või laiendada oma mõjusfääri tabab üks kaotus teise järel. Viimatine näide on Armeenia, kus Moskva räigest survest hoolimata saatis edu peaminister Nikol Pašinjani erakonda ja seda hoolimata sellest, et Venemaa oli kehtestanud Armeenia vastu sisuliselt majandusblokaadi.

Enne seda oli nõutud referendumi korraldamist, et kas Armeenia valib Euroopa Liidu suuna või tahab jääda Euraasia majandusliitu. Mõlemat korraga ei saavat olla. Vladimir Putin isiklikult ähvardas Jerevani, et kui valitakse Euroopa Liit, siis ootab Armeeniat Ukraina saatus ehk sõda.

Kes tegi? Ise tegi

On teada, et Moskva praeguse režiimi eesmärk on impeeriumi, täpsemalt Nõukogude Liidu mõjusfääri taastamine. Sellest sai alguse ka sõda Ukrainas, sest nagu Zbigniew Brzezinski on öelnud: ilma Ukrainata ei ole Venemaa impeerium võimalik.

Praegu on aga nii, et Venemaa näikse Ukraina kaotavat lõplikult. Valusaid lüüasaamisi on aga olnud teisigi. Meenutagem kasvõi Euroopa-meelsete jõudude võitu Moldovas. Kesk-Aasia riikide pea täielikku libisemist Hiina mõjusfääri. Viktor Orbáni kaotust Ungaris. Assadi režiimi langemist Süürias. Iraani autilöömist USA ja Iisraeli poolt. USA kukutas võimult Venemaa liitlase Nicolás Maduro Venezuelas ja nii-öelda järjekorras ootab Kuuba. Venemaa mõju on hakanud vähenema ka Aafrikas, kus vahepeal oldi väga edukas.

Venemaa käitub justkui sihilikult rumalalt, et rikkuda suhteid riikidega, kus tahetakse oma mõju säilitada. 2024. aastal tulistas Venemaa õhutõrje Groznõi lähedal alla Aserbaidžaani reisilennuki. Selle asemel, et vabandada, võttis Moskva ülbe hoiaku ja rikkus ära suhted Bakuuga. Armeeniaga omakorda läks kõik allamäge pärast seda, kui Aserbaidžaani võttis sõjalise jõuga Armeenialt ära Mägi-Karabahhi. Venemaa, kellel on Armeenias sõjaväebaas, ei liigutanud lillegi oma sisulise liitlase abistamiseks.

Huvitav roll on Taga-Kaukaasia sündmustes olnud USA-l. USA välisminister Marco Rubio käis isiklikult Armeenias Pašinjanile toetust avaldamas. President Donald Trump kutsus toda sama Pašinjani üles tegema "Armeenia taas suureks". Mullu augustis käisid Pašinjan ja Aserbaidžaani president Ilham Älijev Washingtonis Trumpiga kohtumas ja seal allkirjastati ühisdeklaratsioon.

USA käitumine on nagu vihuti olnud Moskva-vastane. Kui 2013. aasta detsembris käis Maidani sündmuste eel Ukrainas USA välisministeeriumi Euroopa ja Euraasia asjade sekretär Victoria Nuland, siis süüdistas Venemaa USA-d Ukraina asjadesse sekkumises ja "värvilise revolutsiooni" õhutamises või isegi organiseerimises. Nüüd aga ei ole Moskva enam sellises positsioonis ja USA tegevus Armeenia sündmustes on lihtsalt alla neelatud.

Doominoefekti võimalikkus

Lõpetuseks lühimärkus juba mainitud Iraani kohta.

Kummalisel ja kaudsel kombel aitas just see riik kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele. Kui Iraanis toimus islamirevolutsioon ja USA saatkonna töötajate pantvangistamine 1979. aastal, siis üritas president Jimmy Carter neid sõjalise erioperatsiooniga vabastada.

Üritus lõppes katastroofiga ning just seepärast ei valitudki Carterit teiseks ametiajaks. Tema asemel sai presidendiks Ronald Reagan, kes algatas tähesõdade programmi ja sellega kaasa jooksmine kurnas Nõukogude Liidu tühjaks. Oleks president olnud Moskva suhtes väga leebe Carter, siis võinuks see impeeriumi kokkuvarisemise agoonia palju kauem kesta.

Ei saa kindlalt väita, et just Armeenias toimunu ja toimuv kutsub esile umbes samasuguse efekti Venemaal, kuid ükskord võib just viimane doominokivi olla see, mis kogu kupatuse uppi lennutab. Pealegi siis, kui neid kive juba piisaval hulgal kuhjub.