AfD naudib Ida-Saksamaal suurt populaarsust ning võib sügisel saavutada Saksi-Anhalti liidumaal absoluutse enamuse. AfD suurendab toetust ka Saksamaa lääneosas ning on üleriigiliselt populaarseim partei. Erakonna toetus ulatub 25–29 protsendini.

Samal ajal süvenevad AfD-s sisepinged ning üks peamisi võimuvõitlusi käib erakonna kahe juhi vahel. Tino Chrupalla toetub peamiselt erakonna traditsioonilisele Ida-Saksamaa valijaskonnale, Alice Weidel püüab aga kujundada AfD-st mõõdukama kuvandiga erakonda.

Chrupalla ja Weidel on erakonda koos juhtinud alates 2022. aastast. Ida-Saksamaalt pärit ja venemeelseks peetav Chrupalla pidi kindlustama partei toetuse traditsioonilise valijaskonna seas, Lääne-Saksamaalt pärit endine Goldman Sachsi ökonomist Weidel pidi aga võitma erakonnale juurde konservatiivseid valijaid.

Ajaleht The Times kirjutab, et kuigi avalikkuse ees saavad Chrupalla ja Weidel hästi läbi, siis viimane on viimastel kuudel oma mõju parteis märgatavalt suurendanud. Weidel ja tema liitlased on Chrupalla toetajaid partei juhatusest kõrvale tõrjunud, see käik tehti erakonna viimasel kongressil.

Allikate teatel õnnestus Weideli toetajatel kõrvaldada Chrupalla lähikondlased partei juhtorganitest. Chrupalla valiti küll kaasjuhiks tagasi, kuid tema poliitiline mõju on vähenenud ning ta võib lähiaastatel ametikohast ilma jääda. 

Ajaleht The Times kirjutab, et paralleelselt Chrupalla ja Weideli võimuvõitlusega käib erakonnas ka maailmavaateline võitlus. 

Weideli ja tema liitlase Sebastian Münzenmaieri ümber koondunud võrgustik tahab kujundada AfD-st usaldusväärse konservatiivse alternatiivi traditsioonilistele parteidele. Nende vastas seisab erakonna radikaalsem tiib, mida juhib Tüüringi parteijuht Björn Höcke. 

Höcke kasutab natslikku retoorikat ning leiab, et AfD ei peaks isegi teesklema valmisolekut järeleandmisteks. Tema liitlased kritiseerivad Weidelit ning võrdlevad teda Itaalia peaministri Giorgia Meloniga.

Nende hinnangul peaks AfD jääma jõuliseks protestiparteiks ega tohiks teha kompromisse üksnes selleks, et muutuda peavoolule vastuvõetavamaks. Höcke tiib on viimastel aastatel tugevdanud oma mõju parteis ning võimuvõitlus on kandunud piirkondlikesse organisatsioonidesse.

Mainzi ülikooli politoloogiaprofessor Kai Arzheimer hoiatas samas, et vaatlejad tõlgendavad AfD sisemist dünaamikat sageli valesti. Tema sõnul tuleb Weideli ja Höcke vaheline pinge erakonnale tegelikult kasuks ning aitab koondada partei taha erinevaid valijarühmi.

"AfD-s pole enam alles ühtegi niinimetatud mõõdukat. Kõik, kes on endiselt erakonna liikmed, lepivad vähemalt vaikimisi selle äärmiselt radikaalse positsiooniga. Seetõttu ei usu ma, et AfD-d oleks võimalik lõhestada, sest enamik liikmeid aktsepteerib seda väga natsionalistlikku ja isegi rassistlikku ideoloogiat," ütles Arzheimer.