Uus valitsuskoalitsioon alustab kärperallit, et riik lähiaastatel ots otsaga kokku tuleks. Ajal, mil poliitikutel tuleb teha palju üpris ebapopulaarseid otsuseid, muutub tähtsamaks kommunikatsiooni roll. Kuidas valusad otsused rahvani viia, milline on demokraatia olukord Eestis ning kas praegune erakondlik süsteem vajaks raputust, arutles suhtekorraldaja ja poliitikateaduste doktor Ott Lumi.

Äsja ametisse astunud Kristen Michali valitsus on tutvustanud avalikkusele plaane, kuidas nad kavatsevad järgnevatel aastatel Eesti majandus kriisist välja tirida. Käib hoogne maksudebatt, kus opositsioon jagab tuld ja tõrva maksumuudatustele. Kuidas teile tundub, kas valitsusel on õnnestunud neid otsuseid ühiskonnale arusaadavalt kommunikeerida?

Ma arvan, et seda on vara öelda. Tegelikult koalitsioonilepe on ikkagi mingi raamistik ja see reaalpilt poliitikas tekib kuskil sügisel, kus algab eelarve debatt. Siis on selge ka, kui altid on näiteks sotsid painduma nende peaministri eesmärkide osas. Ma arvan, et siis on see pilt märksa selgem.

Aga olete nõus, et tegelikult selliste suurte muutuste pöörises on kommunikatsioonil väga suur roll? See, kuidas sa mingeid asju välja ütled, hakkab mingis mõttes seda mängu, seda rütmi kujundama.

Jah, muidugi ma olen supernõus sellega. Poliitikateooria ütleb ka, et poliitika on üha meediakesksem ja kuidas see nii-öelda alusstart on meedia mõttes, see determineerib selle valitsuse näo ja ilme pikaks ajaks.

Kristen Michal, värske peaminister ütles veel enne ametisse astumist, et suuri ootusi ei maksa neile panna. Kas see oli selline juhuslik sõnastus või vastupidi, väga täpselt ja hoolikalt läbi mõeldud?

Ma arvan, et pigem ikkagi väga täpselt läbimõeldud. Kristen Michal väga kogenud poliitikuna saab aru, et ei ole mõtet ootuseid üles kütta. Kindlasti see indikeerib ka personalipoliitikat. Näiteks see, et ta pani rahandusministri positsioonile Jürgen Ligi.

See indikeerib ka seda, et ta tahab nüüd pärast Kaja Kallase väga rabedat perioodi indikeerida ühiskonnale, et see valitsus on midagi hoopis teistsugust, mis on võimeline väljendama mingit kindlust ja nii edasi.

Kas Jürgen Ligi on selles mõttes hea valik? Esimesed nädalad on natuke juba näidanud sellist mõningast närvilisust ja rabedust. Jürgen Ligi ise ka ju ütles, et talle tegelikult see väljapakutud süsteem ei meeldi.

Ma arvan, et Ligi natuke blufib. See roll on tal praegu täpselt temalik ja ma arvan, et tegelikult Michal arvestas täpselt. Kindlasti Ligi puhul on see, et ta on natuke pildist väljas vahetevahel, et ta on sõnakas ja nii edasi. Aga ma arvan, et just sellist liidritüpaaži pigem on vaja praegu, arvestades sellega, et eelmises valitsuses on pigem olnud niisugused mitte väga kogenud ja sellised kahtlevad poliitikud.

Te pigem ütlete, et see on selline mängu ilu, kui me näeme meedias rahandusministrit ja peaministrit sugemas konjunktuuriinstituudi direktorit mingi sõnavõtu pärast või kui Jürgen Ligi vaidleb Aivar Sõerdiga 15 aasta taguste eelarvete pärast, mingite pisinüansside pärast.

Ma arvan küll. See on Michali hea plaan, ma arvan pigem. Ta teab, et Jürgen Ligi on poliitik, kes on kõva ütlemisega, aga samas ta teab ka Ligi teatud piire.

Mis nüüd edasi saama hakkab, kui natukene ennustada, et ühelt poolt on ju kõigile selge, et neid maksutõususid on vaja? Meil on riigirahandusega väga halvasti. Selge see, et praeguses geopoliitilises olukorras on vaja julgeolekumaksu. Teiselt poolt on poliitikutel ju alati kuklas see tunne, et järgmisel aastal on kohalikud valimised, pärast seda sügisel riigikogu valimised, et ei saa üle piiri ka minna selle hea asja ajamisega.

Ma arvan, et Michalil ongi keeruline. Alles europarlamendi valimistel – fakt on see, et Reformierakond siiski kaotas need valimised ja opositsioon mõnes mõttes võitis need valimised. Kuigi seda võib tõlgendada nii ja naa.

Ma ütleks niimoodi, et mis on krediit praegu Michalil, on ikkagi vabanemine, et rahvas tahab või tajub seda, et nüüd on uus olukord ja see liider, kes enamjaolt inimestele ei meeldinud, isegi Reformierakonna valijatele – Kaja Kallas –, on läinud. Tal on selline krediit olemas, et ta mõnes mõttes saab alustada puhtalt lehelt.

Mida see tegelikult tähendab, et meil on valitsuses sellised kogenud – ma luban endale seda sõna – spinndoktorid nagu Kristen Michal ja Jürgen Ligi, kes ilmselgelt naudivad teatud keerulist olukorda. Kas see tõotab meile tuua teistsuguse poliitika lähiaastatel?

Ma ei tea. Siit võiks natuke põrgata poliitikateooriasse. Üha rohkem räägitakse, et meedia drive'ib (juhib – toim) poliitikat, mitte vastupidi, ja niimoodi on. Ma arvan, et see, mida me alguses rääkisime, see, kuidas see valitsus kuvandi mõttes alustab, on ülitähtis. Võib-olla ei olegi nii oluline see nii-öelda Exceli tabel praegu.

Vaatame natukene koalitsiooni tervist ka. Reformierakonna kõrval on viimastel kuudel nautinud sellist mõnusat tõusu Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes viimase Norstati uuringu järgi läks isegi Reformierakonnast ette. Mis see sotside retsept on?

Ma arvan, et see retsept – üks on see, et ta on olnud ju aasta otsa valitsuses number kaks ja number kahe positsioonil alati on hea mõneti peaministrierakonda kritiseerida, aga samas ka olla kuidagi stabiilsuse kehtestaja. See on üks asi. Teine on see, et ega midagi öelda ei ole – kui me vaatame Eesti sisepoliitikat, siis tegelikult see valitsus ajas, ja mõnes mõttes ka jätkuvalt ajab, suhteliselt sotsiaaldemokraatlikku poliitikat. Kui me mõtleme tervishoiu valdkonda, kus meil ei ole ammu olnud parempoolseid ja turupõhised reforme ja valitsus ongi pigem vasakmaiguga, siis tegelikult üha rohkem valija ka tajub seda, et see ongi valitsus, kes ajab vähemalt sisepoliitiliselt pigem selget vasaktsentristlikku poliitikat.

Miks Reformierakond seda tegema peab? Viimastelt valimistelt ju on neil väga tugev mandaat.

See on hea küsimus. Mina tõlgendan seda, et pigem Reformierakond ise on muutunud. See muutus tuli juba Ansipi ajal, kus nad ise muutusid oluliselt selliseks tsentristlikumaks. Ma ütleks niimoodi, et nende jaoks ei ole enam selgust, ideoloogilist puhtust, olemas. See on mingi kategooria, mida erakond sellisel määral ei väärtusta enam.

Selgelt ettevõtete maksustamine sellisel moel on libastumine Reformierakonna nii-öelda igipõliste fännide vaates?

Ma arvan, et ongi. Eks ta ongi Michali valitsusel natuke riskikoht, et kas uus valitsus müüb seda uut kurssi maha. Fakt on see, et okei – me räägime sellest, et eelarvekriis on. Aga märgiliselt, vaadates ajaloolist Reformierakonda, siis kindlasti see on probleem.

Eesti 200, selle valitsuskoalitsiooni kolmas liige, elab ilmselt oma kõige ärevamaid aegu praegu. Europarlamendi valimised näitasid ikkagi, et sellel erakonnal ei pruugi pikka pidu olla. Mis nüüd edasi saab, arvestades, et augustis vist on ka uue esimehe valimised tulemas?

Siin on raske öelda. Mingi loogika ütleb, et nad on ikkagi väga sisulises kriisis. Kas nüüd erakonna liidri ümbermängimine siin midagi muudab – raske öelda. Ma oleksin pigem skeptik. Ma arvan, et nende tõehetk tuleb ikkagi kuskil pärast kohalikke valimisi, sest piirkondade mõttes nad ei ole ka tugev erakond. Ma arvan, et nende tõehetk ongi pärast kohalikke valimisi kuni siis riigikogu valimisteni, kus on, ma arvan, et neil on suur risk oma parlamendifraktsiooni kooshoidmisel.

Olles ise aastatel 2003–2005 olnud Isamaa ja Res Publica liidu peasekretär, oskate äkki öelda, kas Eesti 200 on teinud Eesti poliitikasse tulemisel mingeid otsustavaid vigu või tegelikult see Eesti 200 kogemus näitabki meile, et Eesti poliitikasse ongi uuel erakonnal väga raske tulla?

Vastab tõele, mul on vastav kogemus olemas. Aga mis ma tahaks öelda – vaatame võib-olla laiemalt pilti. Kui 2004 tekkis uus erakonnaseadus, kus väga palju räägiti, et Eesti poliitikaturg on nagu lukus – tegelikult ei ole niimoodi. Eestis on ikkagi mitmeparteisüsteem, mis on laias laastus väga oluline. Kui me mõtleme praegu, mis on toimumas USA-s, ka Suurbritannias. Kaheparteisüsteem on näidanud, et nendel on niisugust nii-öelda ventiili märksa vähem.

Ma arvan, et see, et meil on mitmeparteisüsteem, on garanteerinud selle, et meil on kogu aeg olemas jõud, kes pakuvad alternatiive. Meil on rohelised olnud, Vabaerakond, praegu on Eesti 200 ja võib-olla Eesti poliitikamaastik ja mingi struktuur ongi selline, et need uued jõud on niisugused hetkeväljendused ja võib-olla me ei peakski nendest ootama, et nad on jäädavad. Eesti poliitika on võrdlemisi, institutsionaalselt vaadates, vaba, on võimalik uusi mõtteid väljendada ja uutele see süsteem annab võimalusi.

Me rääkisime viimase 15 minuti jooksul seisust Eesti poliitikas ja üritasime ette vaadata, mis võiks lähiaastatel juhtuda. Kui tõmmata seda fookust kaugemale ja rääkida laiematest trendidest Eesti poliitikas, siis mulle meenub, et aprillis, kui võimul oli veel Kaja Kallase valitsus, kirjutasite te ühes arvamusartiklis, et Eesti riigi valitsemine on kriisis. See on üsna sünge vaade. Kas sellega, et Kaja Kallas pani ameti maha ja kõigi märkide järgi saab temast Euroopa Liidu kõrge välisesindaja, on poliitiline kriis Eestis läbi saanud?

Nagu ma kirjutasin – ma mõtlesin pigem rahvusvahelist ja laiemalt demokraatia kriisi, millest on väga paljud tipp-politoloogid viimaste aastate jooksul kirjutanud ja pigem on tervikuna murettekitav, et niisugused vanad tõed ei kehti enam riigi valitsemises. Ütleme niimoodi, et teades Eesti riigi väiksust ja mõnes mõttes haprust, siis küsimus on see, et kas me oleme valmis nende riskidega hästi toime tulema.

Mis need riskid on?

Ma ütleks, et riske on erinevad. Üks selge risk, mida me juba rääkisime, on mediatiseerumine. Kui me räägime viimastest europarlamendi valimistest, siis näeme ka, et tegelikult sisudebatti varjutas kõvasti šõu. Vaadates näiteks Jüri Ratase kampaaniat, siis see oli erakordselt edukas, aga milles see eduka kampaania fenomen oli, see kindlasti ei tulnud mingi poliitika sisu pealt. See tuli lihtsalt eduka sotsiaalmeedia kampaania pealt, kus ta suutis angažeerida talle tegelikult mitteomaseid sihtrühmi – noori inimesi. Üks ongi see, et sisupoliitika – seda varjutab üha rohkem meediašõu ja see tegelikult hakkab ka Eesti puhul silma.

See hakkab silma ka Toompeal. Üha vähem me näeme reaalseid algatusi, seaduseelnõusid ja üha rohkem šõud.

Toompea situatsioon on võib-olla eriline sellepärast, et seal algas väike konflikt pärast valimisi, kus väga selgelt ka Reformierakond lubas asju ülekursiga, siis reageeris EKRE ja EKRE kindlasti ei reageerinud selliselt, mida me ootaksime ühelt demokraatlikult opositsioonilt. See tegelikult indikeeris ka, et meie poliitiline süsteem on selles mõttes ikkagi haavatav. Kui me räägime praegu meie regiooni poliitika konnasilmast – Orbanist –, siis tegelikult põhiküsimus ongi see, et kas Eesti oma poliitikakursiga suudab hoiduda sellisest Orbani fenomenist.

Aga kas saab? Kas Eesti poliitika ajalugu on näinud hetki, kus tegelikult me oleme olnud millelegi sellisele lähedal?

Põhimõtteliselt selliseid hetki on küll, mis, me võime öelda, on olnud liidritest sõltuvad. Ma arvan, et kui eelmine suur kriis oli ja Ansipi valitsus oli võimul, siis tegelikult kui me mõtleme niimoodi, et kui Ansip oleks tahtnud oma võimu ulatust tsentraliseerida ja nii edasi, siis tal oli kindlasti see mandaat olemas, aga ta ei teinud seda.

Ja see indikeerib ka, mis on Eesti poliitika üks tugevus, et meil on siiski mingi kultuurikiht tekkinud. Ma arvan, et see on kõige olulisem. Kui sul on selline poliitiline kultuur ja mis on võib-olla kõige olulisem – selline mitteformaalne poliitika, et tipp-poliitikute omavahelised suhted, sõltumata nende parteilisest kuuluvusest, on enam-vähem paigas. Mis praegu EKRE puhul on probleemne, aga see on eraldi küsimus.

EKRE dünaamika, ja kuidas see on kulgenud, on probleem. Kui me vaatame EKRE-sarnaseid erakondi näiteks Soomes, Rootsis ja nii edasi, siis nad on kõik, moel või teisel, ikkagi suutnud kuidagi peavoolustada ennast. See tähendab seda, et nad on keeranud vähemaks radikaalset retoorikat, nad on keskendunud oma valdkondadele ja ühiskond ja laiem avalikkus on ka kuidagi aktsepteerinud, et migratsiooniteema on nende teema. Keegi, vähemalt Soome, Rootsi puhul ka, ei saa eitada, et see ei ole probleem, et las nad tegelevad sellega. Selles mõttes Eesti puhul seda ei ole juhtunud ja see on natuke murekoht, kuidas me sellega hakkama saame.

Oma doktoritöös käsitlete ka päris põhjalikult teemat, kuidas poliitika muutub järjest tehnokraatlikumaks. Need olulised arutelud, mis ajalooliselt peeti maha parlamendis, on täna koondunud pigem valitsusse ja veel enam mingisugusesse veel kitsamasse ringi, kus on peaminister, kellel on eri Euroopa riikides järjest rohkem võimu, ja temale lähedal asuvate kaaslaste kätte. Poliitiliseks piibliks on saanud koalitsioonilepe ja paljudele inimestele tuleb sageli suure üllatusena, mis kõik seal kokku on lepitud koalitsioonikõneluste kaudu. Kuidas te seletaksite lihtsale inimesele, kes siis täna kujundavad seda Eesti poliitikat?

See on hea küsimus. Ma ütleks niimoodi, et koalitsioonileppe formaat – ma arvan, on ikkagi okei, et see ongi mitteformaalse poliitika element. See võiks olla niimoodi, nagu ta on. Aga kui me räägime natuke institutsionaalselt, siis minu jaoks on ikkagi põhiprobleem parlamendi nõrkus – parlament on ikkagi suurel määral poliitika sisuteemadest välja lülitatud. Siin on mõttekoht, kuidas seda tagasi saada.

Mina üldse ei alavääristaks seda ideed, et tegelikult ikkagi parlamendiliige vajab mingit tuge. Praeguse seisuga Eesti parlamendi liige on ikkagi üksi oma vihikuga. Normaalne oleks see, et tekiks ikkagi parlamendi liikmetele vähemalt üks-kaks nõunikku, abilist. Siis saaksime ka avalikkuse ees ja poolt kuidagi hakata parlamendiliikmete käest rohkem nõudma. Praeguse seisuga nad on ikkagi suhteliselt abitud tegelased võrreldes vabariigi valitsusega, kellel võrreldes parlamendi lihtliikmega, on müriaad võimalust kompetentsi kaasata. Ma arvan, et see on üks asi, mida me võiksime avalikkuses hakata rohkem arutama.

Viimase poole tunni jooksul me oleme ikkagi oma jutuga jõudnud sinna, et Eesti riigi valitsemine – kui ei ole juba kriisis, siis mingid ilmingud sellest on. Kas see süsteem vajab teie hinnangul mingisugust raputust? Oleme näinud eelmistel poliitiliste kriiside hetkedel, kuidas on tekkinud kodanikualgatused, sotsiaalteadlaste pöördumised. Meenutame – 2001 oli Kaks Eestit, kui 26 sotsiaalteadlast tegid Postimehes avaliku pöördumise, kus öeldi, et võim on võõrandunud rahvast ja Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse ja eetilisse, sotsiaalsesse kriisi. 10 aastat hiljem Silvergate-skandaali raames oli Harta 12 – jällegi 17 Eesti ühiskonna tegelast, aktivisti juhtisid tähelepanu kitsaskohtadele Eesti riigi juhtimisel. Nüüd järgneva 10 aasta jooksul me ei ole veel midagi sellist näinud.

Jah, ei ole näinud. Põhimõtteliselt võib selle nurga alt öelda, et Eesti poliitika on suhteliselt stagneerunud olnud. Aga olen nõus. Loodetavasti saame oma eelarve asjad paremini paika. Aga lisaks sellele peame ikkagi vaatama otsa ka Eesti riigi toimimisele ja ka nii-öelda põhikarkassile.

Ma arvan, et Eesti põhiseadus, ja ma olen vaadanud ja lugenud põhjalikult neid debatte, mis olid aastal 1991 ja nii edasi, põhiseadusassamblee – meil on õnnestunud tegelikult Eesti riik ehitada suhteliselt kenadele alustele, aga ma arvan, et riigi valitsemise ümber- ja ülemõtestamise hetk on küll. Kindlasti kõik need initsiatiivid on uuesti vaja välja võtta. Mis puudutab siis Jüri Raidla initsiatiivi ja mõtestada põhiseaduses teatud probleeme uuesti ja nii edasi. Ma arvan, et see on ka mingi asi, mida me saame veel loodetavasti lähiajal arutada.

Aga mida see tegelikult tähendab? Ka viimasel ajal on kõlanud ajalehe veergudel peamiselt mõttemänge, et äkki peaksime kogu valimissüsteemi ümber mängima. Maailm tunneb kõiksugu erinevaid süsteeme. Ameerikas, Suurbritannias on majoritaarne süsteem ehk võitja võtab kõik. See soodustab selliste suurte parteide teket, erinevalt Eestist, kus tuleb sageli luua kahe-kolme-nelja erakonnaga valitsus, sellest me pisut rääkisime, miks see hea on. Kas äkki võikski Eestis kogu selle süsteemi laiali lammutada ja proovida midagi muud?

Ei, ma arvan, et selles osas ma olen ikkagi pigem konservatiivne. Midagi on võimalik ja vajalik lammutada ainult siis, kui on selge plaan, mida edasi teha. Mis puudutab valimissüsteeme, siis Eesti on teinud suhteliselt head ja õiged valikud. Seda ma ei näpiks.

On kõlanud ettepanekuid, et saadame erakonnad üldse laiali ja las valitsevadki meid tehnokraadid. Mis te arvate sellest ideest?

Ei arva mitte midagi. Ma arvan, et normaalse demokraatia alustala on ikkagi toimivad erakonnad. Sellest ei ole meil üldse mingit pääsu. Parteisüsteeme on mõnes mõttes rünnatud kahest nurgast. Üks on see kodanikuühiskonna nurk, kes ütleb, et poliitika kujundamine lähtuvalt parteidest on meil liiga suletud ja see võiks olla oluliselt liberaalsem, poliitika protsess võiks olla kodanikuühiskonna nagu arvamusfestival, et ei ole sellist parteipoliitikat vaja.

Teine nurk, mis on ülikriitiline ja küüniline igasuguse parteipoliitika osas, on siis nii-öelda tehnokraatia ja ametnikkond, kes arvab, et selline erakondade sekkumine nende väga ratsionaalsetesse otsustesse, on segav faktor. Ma arvan, et mõlemad teed on teed hukatusse.

Ma arvan, et peame vaatama, et meil on ikkagi normaalne ja stabiilne parteisüsteem, sest erinevad klassikud on öelnud, et toimiva demokraatia alustala on ikkagi toimiv erakonnasüsteem.

Ma küsisin teilt ka, et kes need täna Eesti poliitikat kõige enam mõjutavad ja ega kuulaja ilmselt ei andestaks, kui ma ei küsiks teilt – kogenud lobisti käest –, et kui suur ikkagi on huvirühmade, ettevõtjate roll täna Eesti poliitikas. Vanasti oli see ju nii, väga kaua aega tagasi ilmselt, kus mõne seadusemuudatuse läbisurumine tähendaski sularaha täis spordikoti erakonna kontorisse viimist. Täna nii asjad ei käi?

Täna nii ei käi ja ma arvan, et meil on suhteliselt tasakaalukas huvipoliitika. Jah, aeg-ajalt on mingeid probleeme sellega, oleme lehti lugenud. Aga mina eelistan ikkagi sellist avatud huvide esindamist, kus maksimaalselt on – isegi kui me tajume, et meil moel või teisel on mingid nii-öelda oligarhilised voolud – Eesti ühiskonnas kõik need asjad hästi nähtavad.

Ega ma ei tea ka. Kahtlemata on olemas saladiile ka. Ma ei ole ju eile sündinud ja supernaiivne, aga üldiselt sellised põhilised poliitikaotsused on meil ennekõike läbi selle, et meil on väga aktiivne meedia, kes suudab väga hästi valgustada läbi erinevaid poliitikaprotsesse.

No aga tuleb mõni Ameerika suurkorporatsiooni esindaja ja ütleb, et meil oleks vaja kohalikku seadusandlust ühes või teises suunas natukene sättida. Lähete pigem kuhugi ministeeriumi rohujuuretasandi ametniku juurde või tulenevalt Eesti väiksusest on mõistlik minna kohe ministri juurde?

See on hea küsimus. See sõltub väga palju antud ministrist. Aga ütleks niimoodi, et kui on niisugune situatsioon, siis kindlasti ma läheks asekantsleri juurde, kantsleri juurde, et saavutada antud poliitika jätkusuutlikku nägemust. Selles mõttes kindlasti. Nagu ma ütlesin, et me ei saa eitada, et Eesti poliitika on mõnes mõttes niisugune tehnokraatlik ja on välja kujunenud, et ametnikud on ka suurel määral poliitikakujundajad.

Kui palju te näete täna Eestis neid valdkondi või kitsaskohti, kus ühiskonnale kasulik lahendus oleks tegelikult olemas, aga rahakate ettevõtete, lobistide vastutöötamine ei võimalda neid muutusi läbi viia?

See on alati selline suhteline küsimus, et kus on tõde. Ma arvan, et kui me mõtleme meie suurettevõtjatele, siis mõneti nad on kõik aktiivsed poliitikakujundajad, mõjutajad, aga tegelikult nende positiivne efekt on ka see, et nad on valdavalt kõik ikkagi eestimeelsed inimesed. Kui vaatame näiteks Põhjamaade poliitikat – kui me mõtleme Soome-Rootsi poliitiku profiili peale – siis nad on ikkagi märksa korporatiivsemad kui Eesti keskmine poliitik.

Aga oleme selged – seadusi Eestis osta ei saa?

Ei, aga on võimalik kõvasti nende kujunemist mõjutada.

Me rääkisime Eesti poliitika riskidest ja nendest teguritest, mis hakkavad meie ühiskonda järgnevatel aastatel kujundama, aga vaatame natukene Eestist väljapoole. Järjest rohkem räägitakse sellest, et demokraatia ei ela oma parimaid päevi ja seda sajandit, kus me elame, on nimetatud ka autokraatide sajandiks. Miks sellest üha rohkem räägitakse, et justkui sellised sünged lõpumeeleolud on?

See nii-öelda demokraatia kriisi teema tekkis juba eelmisel sajandil. Seitsmekümnendatel ennekõike, kus oli siis naftakriis ja Vietnami sõda ja nii edasi. Seal on see debati alge. Aga meie sajand on seda debatti kuidagi ergastanud. Tekkinud on ennekõike politoloogias suisa teatud voolud ja koolkonnad, kes seda demokraatia kriisi lahkavad. See on väga keeruline teema. Kui me mõtleme näiteks parteipoliitika mõttes, kogu see tendents, mis puudutab parteide kartellistumist, mis on ka Eesti probleem olnud, et meil riik finantseerib erakondi ja siis tekivad niisugused mullistused. Poliitika protsess justkui ei ole vaba. See on ka Euroopa probleem olnud.

Kõik need moodsad sõnad: presidentaliseerumine, mediatiseerumine, kartellistumine. Kõik need probleemid on niisugused moodsa demokraatia probleemid. Osa neid probleeme tulenevad sotsioloogiast. Mis puudutab näiteks naiste haridustaset, et see on kasvanud viimased 40 aastat hüppeliselt, naised on saanud väga oluliseks elemendiks poliitikaprotsessis. Järelikult meil on väga palju uusi kriitilisi kodanikke, kes saavad aru, kui poliitik tembutab temaga.

Kogu see nii-öelda uus meedia, teatud sihtrühmade vabanemine – see on seda põhjustanud. Meil ongi uus olukord ja demokraatia kindlasti oma olemuselt on praegu sellises kiires muutumisfaasis. Seal on mingid positiivsed elemendid, aga kindlasti on ka riskid. Ja riske me peame jälgima.

Tarmo Jüristo tegi Ekspressis hiljaaegu huvitava tähelepaneku, et kui Donald Trump peaks saama uuesti Ameerika Ühendriikide presidendiks, siis on maailma neljas olulisemas riigis – USA, Hiina, India ja Venemaa – võimul autoritaarsed juhid. Kuidas see ikkagi nii läinud on, et vaatamata sellele kõigele, mis te just rääkisite, me oleme nagu väsinud demokraatiast?

Ma päris nii ei ütle, et kui Trump saab võimule, siis on Ameerika autokraatlik riik. Ma arvan, et see on ülepingutus. Tegelikult seal on ikkagi oluline, et Ameerika poliitikas eriti, on checks and balances. President ei ole ainuvalitseja. See on ülepingutus. Mis puudutab sellist liidrite esiletõusu, sellise nagu erikaaluga, mis ei ole proportsionaalne, siis ikkagi mediatiseerumine on see juurpõhjus. Kui ei oleks sotsiaalmeediat, ei oleks meil niisugust meediakultuuri, et me üritamegi vastandeid otsida. Siis ei oleks Trumpi. Ma eeldan, et trumpistumine on loodetavasti demokraatia sümptom, mida me lihtsalt elame läbi praegu.

Põeme ära ja oleme pärast tervemad?

Ma arvan küll jah.

Teie nende inimeste ritta ennast ei aseta, kes vaatavad hingevärinaga, et kui Donald Trump võidab, siis see tähendab Ameerika poliitika – kuidas Sven Mikser hiljaaegu ütles – muutumist Ungariks, et lääne demokraatia üks juhtriike ise muutub autokraatseks.

Muidugi need riskid on olemas kahtlemata ja kui Ameerika Ühendriigid orbaniseeruvad, siis on suur probleem, aga ma ikkagi arvan, et tegelikult Ameerika poliitika nii-öelda karkass on niivõrd tugev, et ta peaks üle elama kõiksugused Trumpid.

Hiinat on vaadatud kui läänemaailma suurt vastast, kes kogub aina rasva, majandusedu, tehnoloogias käib meist kaks sammu eespool. Kui ärevalt teie vaatate seda Hiina fenomeni?

Kõigepealt, Hiina mõttes ma ütleks politoloogiliselt, et üks põhiline probleem on demokraatiate, üldse riikide muutumine hübriidseteks. Me ei saa väga selgelt enam defineerida, et kas see riik on pooldemokraatia, demokraatia, on ta diktatuur, aga see on taustaks.

Mis puudutab Hiina poliitikat, siis tegelikult ma arvan, et seal meil on ikkagi põhjust tõsiselt olla mures. Meil on üks suurriik, suur võim, kes dikteerib erinevate autoritaarsete süsteemide režiimide käekäiku. Ma arvan, et see on kindlasti väga suur probleem, kui me mõtleme, kuidas Hiina ostab mitte ainult Euroopat, aga Aafrikat ja teisi kolmanda maailma riike üles. Ma arvan, et see on mingi asi, mida ei ole veel täiel määral, vähemalt Eesti puhul, teadvustatud.

Peate te Hiina edu pikas plaanis jätkusuutlikuks, sest on palju politolooge, kes ütlevad, et tegelikult ajalugu on näidanud, et sellised autoritaarsed riigid väga pikalt ikkagi ei kesta? Nad suudavad mingeid kiireid tõuse teha ja suudavadki kindlates valdkondades olla nii-öelda maailma liidrid, aga ühel hetkel on vaja järgmise sammu tegemiseks luua koalitsioone, luua selliseid riikidevahelisi suhteid – vot seal nad alati ebaõnnestuvad.

Ma ütleks nii ja naa. See sõltub väga palju juhustest ka, aga mingi ülddünaamika ikkagi on praegu väga murettekitav, et kuidas Hiina riigi dünaamika saab olema. Ma arvan, et see on praeguse seisuga ikkagi suur mure.

Lõpetuseks tuletan teile meelde ühte teie enda arvamusartiklit, kus rõhutasite, et poliitikuid vajame me väärtus- ja moraaliotsuste tegemiseks ja niipea, kui poliitikud ei suuda neid otsuseid enam teha, võib tehisintellekt teha seda nende eest. Kui kaugel me oleme sellest, et ühel hetkel kujundavadki meie poliitikat ChatGPT-d ja kõik nende sõbrad?

Praeguse seisuga õnneks vist ikkagi oleme suhteliselt kaugel. Kuigi selles artiklis ma kirjeldasin ka, kuidas osa Ameerika Ühendriikide osariike juba kasutab oma parlamentides seda ohtralt. Aga ma arvan, et tegelikult see ei ole praeguse seisuga demokraatia põhimure. Demokraatia põhimure on ikkagi ebamoraalne ja väärastunud mõttemaailmaga inimene.

Kuigi tegevuspõhisest eelarvest ilmselt tehisintellekt näriks ennast juba läbi, mida paljud riigikogu liikmed praegu ei suuda.

Seda küll jah. Halduse mõttes on ju AI kindlasti suur abi.