Mart Laari teise valitsuse liikmetele kingiti tööga peale hakates raamat "Jah, härra minister" (Jonathan Lynn ja Antony Jay, e.k. 1999). Ministrite jaoks oli see koomiline, ent mingis mõttes ka praktiline teejuht, mis aitas mõista, kuidas toimib ametkondlik bürokraatia.

Jim Hacker juhib raamatus administratiivküsimuste ministeeriumi. Ta tahaks parimat, ent jõuab pidevalt absurdi. Üht ei saa aga teose tegelastele kindlasti ette heita, nimelt kire puudumist. Entusiasm on ülevoolav nii telefoniaparaadi veerel tähtsat kõnet oodates kui ka selgust otsides, miks hiljuti avatud uues haiglas pole ühtki patsienti. Rõõmuga võetakse vastu kutse "distsiplinaarsele klaasikesele," olgugi kohtumise sisuks peapesu.

Jälgides Eesti poliitika kohavangerdusi ja parteivahetusi, sugeneb ruttu tunne, et säde ja entusiasm on ammu otsas. Kirg pole meil taastuvenergia, vaid kiirelt kuluv fossiilkütus. Tänapäeva poliitikaelu juhib, kui tsiteerida Propelleri laulu, "kaine arvestus ja range distsipliin".

Osalt on vedru mahakäik paratamatus. Pole ju enam ajad, mil tuli oma riik nullist üles ehitada ning sisemine lõõsk käskis aknad öösel valged hoida. 35 aastaga on paljud asjad paika loksunud ning nii pole ka ime, kui tarduvad inimesedki.

Erandeid leidub, aga üldplaanis on poliitika sisu taandunud küsimusele, kuidas selles sektoris igapäevast leiba teenida. Ning see polegi häbiasi. Kõik tahame leiva peale midagi ja otsime elus kohta, kus see sujuvamalt kätte tuleb. Inimene, kes ärkab varahommikul ja asub tööd vuhkima, väärib austust ja lugupidamist isegi siis, kui tema silmad ei sära. Seda ka sellisel juhul, kui töötaja tegevusväli on poliitika.

Järjekordse valimiskampaania tõusujoonel poliitikute entusiasmi puudusega leppida oleks siiski ketserlik, sest valijale läheb peale ikka see, kes 24 tundi päevas sekeldab nagu Duracelli jänes ning suudab ka pärast magamata ööd alguse ja lõpuga lauseid moodustada.

Nädalavahetusel ärkab peatne kandidaat varakult, et külma tuult trotsides jagada kaubakeskuse väravas erakonna sildiga telgis rahvale teed, pannkooki ja pastakaid. Siis tuleb veel jõuda partei volikogule, et innukalt kuulata pealiku kõnet ning pakkuda aktiivi koosolekul välja uus Eesti majanduse ülesupitamise plaan ehk värske retsept, mida on lihtne teha ja mida keegi muu pole osanud välja pakkuda, sest kõik need teised on puhta lollid.

Ja kui on üles leitud see lohe Smaugi kõhualune varandus, mille arvel hakkab koolis, polikliinikus ja päästekeskuses valitsema kuldne küllus, siis on ka poliitiku päevatöö ära tehtud.

Seda on ülev öelda, et poliitiku tööandja on rahvas, aga enamiku praktiliste funktsioonide puhul on tema ülemuseks ikkagi erakond. Selles mõttes on ka erakonnavahetus pragmaatiline käik, mis ei erine palju pagari valikust, kes kolib üle tee võistlevasse saiapoodi. Parteivahetaja taunimine ja talle näpuga näitamine on pigem jäänuk vanast maailmast, kus mõne poliitiku ahju tõesti veel köeti puhta entusiasmiga.

Aeg-ajalt tõuseb ikkagi esile teema, et poliitikas justkui on teenistus väike, erasektoris võib saada rohkem raha ja seega tuleks riigikogus ja mujal, kus poliitikud toimetavad, palka tõsta, et häid inimesi juurde saada. Läinud koosseisus (rahvaesindaja palk oli siis mõnevõrra väiksem), leidus isegi saadik, kes sõitis istungite ajal ja vahel taksot, et sedasi lisaraha teenida.

Ent kui Eestis on tänavu keskmine kuupalk teise kvartali andmeil 2243 eurot bruto, riigikogu lihtliikme palk aga 6655 eurot ja 81 senti, siis on lihtne näha, et rõhuv enamik tööinimesi Eestis ei jõua oma karjääri jooksul mitte kunagi sarnase sissetulekuni. Mõte, et valimistel osalemise ja poliitikasse pürgimise motiiv polegi rahaline, kõlab sel taustal üsna hõredalt.

Lõpuks tuleb kiita ka saadikukandidaatide rohket optimismi. Viimati, 2023. aastal osales meil valimisnimekirjades 968 kandidaati, konkurss oli seega rohkem kui üheksa inimest kohale. Pakun suvaliselt, et neist umbes igal neljandal kandidaadil võis olla mingi realismiga sarnanev ootus, et tal on võimalus osutuda valituks. Aga mille nimel ülejäänud kolm neljandikku, sajad inimesed mängu kaasa tegid? Investeeriti oma aega, osaleti kampaaniaüritustel, igaühe eest tuli maksta kautsjon. Täitsa müstika, kas pole?

Või ikkagi eksisteerib veel kusagil kalestunud poliitikusüdames veel kübeke seda kadunud kirge ja tulist hingelõõska.