Kui veel hiljuti tundus, et ärimees Rein Kilgi ettevõtetel läheb väga hästi, siis praegu on pilt sootuks teine. Nüüd toob meedia meile uudised pankrotiavaldustest, kriminaalmenetluse alustamisest ning majanduspolitsei läbiotsimisest.

Rein Kilk, see, et teie elu meenutab tõsieluseriaali, ei ole enam kellelegi üllatus, aga viimastel nädalatel on aina rohkem ja rohkem uudiskilde teie ettevõtete kohta, kus on pankrot välja kuulutatud, kus on kinnistud omanikke vahetanud. Mis on kõige selle suurem eesmärk, kas teie eesmärk on äritegevusest lahkuda?

See ei ole kunagi eesmärgiks ettevõtjal, et äritegevusest lahkuda, aga kui te märkate, siis Eesti ettevõtjad on juba suures osas ettevõtlusest lahkunud. See on üllatav, et seda ei ole märgatud. Lihtsalt ma olen võib-olla üks... olen viimaste suurte lahkujate hulgas.

Kui me vaatame täpsemalt näiteks kinnistute omanikevahetusi, kas selle eesmärk võib olla ka kuidagi pankrotist pääseda?

Need on detailid. Ütleme näiteks nii, et kui Tartu raudteejaama kinnistu vahetas osaliselt omanikku, siis see on lihtsalt selleks, et see asi saada lähikuudel valmis. Seal ei ole mitte mingisugust muud põhjust.

Milline on Pere kontserni tulevik ja selle töötajate tulevik?

Ma olen tegelikult pidanud tuhandeid töökohti või neid loonud või arendanud ja minu strateegia ongi olnud see, et need töökohad vähemalt minule nähtavas perspektiivis säiliksid. Nähtav perspektiiv on vähemalt mõned aastad, aga võib-olla ka pikem aeg.

Kas ma sain õigesti aru, et ühel hetkel saabub selline moment, kus Rein Kilgi nimega enam ei Pere kontserni ega ka näiteks Pärnu sadamat ei saagi seostada, et te täielikult jätate selle maha?

See on nüüd järgmine kaalumise koht. Ärge nüüd minu isikule niipalju tähelepanu pöörake, vaatame suuremat pilti. Meil on väga raske seista vastu rahvusvahelisele kapitalile, kellel on tõesti oluliselt parem juurdepääs näiteks käibevahenditele. See on ühemõtteliselt selge ja kellel on hulga lihtsam ka need raskused üle elada Mitte ma ei soovi lahkuda, aga võib-olla olen sunnitud lahkuma.

Kui vaadata äritegevuse maailma, on selle keskpunkt ikkagi raha. Kas võib ka lihtsalt tõlgendada, et raha hakkas välja jooksma nendest ettevõtetest ja aeg on pood kinni panna?

Ega raha ei ole ilmast otsa lõppenud. See on täiesti kindel. Ma ütlen, et siin on kaks ideoloogiat. Üks asi on see, et usute seda või mitte, aga loomulikult kõige lihtsam ja kõige õigem majanduslikult ja rahanduslikult, kui hakkavad raskused, on minna ja otsida, kus on see juhe seina juures, ja siis see välja tõmmata. See on kõige lihtsam. Aga nagu ma ütlesin, minu eesmärk on olnud ettevõtet endale nähtavas perspektiivis kindlasti säilitada, just tootmist. Ma usun, et Eestis jääb kunagi alles võib-olla üks suur leivaliin, ega rohkema vajadust ei ole. Aga ma siiski tahaks võidelda selles mõttes lõpuni, et ma tahaks, et oleks rohkem.

Kas te olete vigu teinud?

Kindlasti.

Kas tahaksite midagi teisiti teha? Kui te saaks ajas tagasi minna, kas oleks midagi, mida muudaksite?

Nutikamad olid need, kes õigel ajal loobusid. Ma arvan, et võib-olla loobuti mitte tarkusest, vaid ahnusest, et kui pakuti head raha. Aga mul ei olnud piisavalt ahnust. Aga teisest küljest jälle, et mul on niipalju ka praegu trotsi, et ma arvan, et kui uuesti minna, siis võib-olla ma isegi ei oleks seda teed ikka läinud, oleks ikka võidelnud lõpuni.

Millised on siis teie plaanid? Mis teist saab?

Ma olen otsustanud sellel aastal minna ülikooli ja omandada õpetaja elukutset Tartu ülikoolis kolm aastat. Valin praegu, kas emakeele ja kirjanduse, mis on mulle olnud juba lapsena väga südamelähedane, või ajalugu, nagu mul vanemad olid, mõlemad vanemad ja sugulased. Sellised plaanid.

Millest siis selline otsus?

Ma ei taha tegelda negatiivsete asjadega. Ma arvan, et õpetajale ei tule keegi koju teda arreteerima, et mingeid pabereid kätte saada või töö juurde läbi otsima, et vaadata, kas ta on korralikult koolitööd ära kontrollinud. Ja mulle tundub, et see on positiivne.