Mida peaks praegu sündivates lastes kõige enam arendama ja mida neile õpetama?

Kui räägime praegu sündinud inimestest, siis suurim küsimus on, kuidas säilitada lugemisoskus? Kui inimkonna jaoks oli suur arenguhüpe ürikurullilt üleminek sirvitavale raamatule, siis oleme jõudnud tagasi sinna, kus sirvitavalt raamatult minnakse üle ürikurullile.

Sellega kaasneb palju info töötlemise ja kogumisega seotud muutusi, mida ei oska prognoosida.

Need inimesed omandavad teadmisi, mida meil praegu pole. Teisalt võib midagi väga olulist minna kaotsi. Nii pikalt viimistletud oskus nagu seda on lugemine, võib minna kaduma. Aga see võib olla ka liigne hirm.

Kirjaoskus nii otseses, kui kaudses mõttes. Palju tuleb õppida koostööd tegema. Kuidas olla tolerantne, et väärtused säiliksid, aga seda nii, et iga inimese individuaalsed huvid saaksid täidetud? Seda peaks panema tähele juba sünnist saati last kasvatades.

Natuke peaks õpetama ka oskust õnnelik olla. Õpetada asjade suhtelisust, mitte otsima absoluutset õnne. Inimesed ei peaks olema liiga nõudlikud teiste ja keskkonna suhtes. Elamine on üldse suur õnn, seda peaks mõistma. Igirahulolematus – kuidas sellest vabaneda?

Kas pideva õnnelikkuse rõhutamise ja maailma lihtsustamisega ei teki oht kasvatada lapsi väga hedonistlikeks?

Praegu on kasvamas põlvkond, kelle emad on lastega lõputult rahulolematud – see pidev nõudlikkus on väga raske. Kuidas teha nii, et vastutus kujuneks, aga selle kasvulavaks poleks süütunne? Oleks see nii lihtne, oleks see tehtud. Kuid lihtsustamise juures – miks me siis endiselt nii õnnetud oleme?

Siiski leian, et hariduse omandamise oleme tõesti teinud liiga lihtsaks, mistõttu me ei oska enam keerukate struktuuridega toime tulla igapäevaelus ja töös. Sama kehtib ka ülikoolis.

Surve suunduda kohe pärast kõrghariduse omandamist tööturule on välja surunud filosoofia ja loogika. Neist tunneme veel suurt puudust. Keeruka struktuuriga ülesannetega toimetuleku oskusest jääb puudu, kuna kõik peab olema lihtne ja praktiline, reaalse ja kohese tulemuse saavutamisele orienteeritud. Seega tuleb tulevikus üha enam päevakorda analüüsioskus, loogiline mõtlemine ja oskus filosoofiliselt läheneda.

Kui Nõukogude Liidus võis tunduda filosoofiast õppimine, klassikute teoste lugemine ja üldiste distsipliinide studeerimine ruineeriv ja tüütu, siis keerukast tekstist arusaamine oli siiski olemas.

Seda harjutame praegu väga vähe. Kõiksugused erinevad tüübid loogikat ja filosoofiat peaksid olema tugevamad, sest keeruliste strateegiliste otsuste tegemine, analüüs ja kavandamine nõuab just neid teadmisi.

Kuidas seda parandada?

Tuleb minna filosoofia ja loogika juurde tagasi. Inimene peaks õppima keerukaid ja pakse raamatuid lugema. See, et õpitakse ära kaheleheküljeline konspekt “Sõjast ja rahust” – kuidas see aitab kaasa praktilisele tarkusele ja lugemisoskusele?

Ajasurve ja -mustrid on muutunud kiireks, kuid peab olema ettevaatlik, mida sellega koos ära viskame. Lapsi tuleb õpetada pingutama nii füüsiliselt kui vaimselt.

Kindlasti tuleb õppida end valitsema ja käituma. Organisatsioonis hakkama saamiseks peaksid inimesed õppima sünnist saati iseenda eest vastutama. Põhimõte peaks olema selline, et igaüks, kes on teisest tugevam, peab teist toetama. Sa oled nii tugev, kui palju suudad sa endast nõrgemat toetada.