Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Lõviosa koolidest on hädas kesise netikiirusega

Netiühenduse kehv kvaliteet või selle puudumine võib saada üheks määravaks takistuseks Eesti haridusvaldkonna strateegiliste eesmärkide täitmisel, kuid nüüd on leitud eurorahast 13 miljonit, et olukorda parandada.

2014. aastal läbi viidud koolide baasvõrgu analüüsi tulemus näitas, et valguskaabliga kaetud koolide hulk regioonides jääb vahemikku 12–60%, olles kõige väiksem Jõgevamaal ja kõige ulatuslikum Harjumaal.

Vaadates kohtvõrkude olukorda ning interneti püsiühenduse kiiruseid, siis 80% koolide puhul on see väiksem kui 30 Mbit/s.

Selline kesine netiühendus ei toeta või isegi ei võimalda kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamist õppetöös. Nüüd on leitud ligi 13 miljonit eurot, et uus kurss võtta.

Programmi esimeses etapis on kavas koolide toetamiseks eelarvest kasutada 5 miljonit eurot. Sellega korrastatakse kuni 160 kooli kohtvõrgud, töötatakse välja võrgu autentimise ja turvalahendused ning paigaldatakse võrgu halduse ja monitooringu vahendid.

Tänapäevaste lahenduste kasutuselevõtt eeldab vähemalt 1Gbit/s kiirusega võrguühenduste loomist kõigile koolidele, millest kasutusele tuleks koheselt võtta 100 Mbit/s.

Seda on kinnitanud ka kasutajaküsitlus, millele vastas ligi 100 gümnaasiumi ehk 20% kõigist vastanutest. 13% nendest leidis, et aastaks 2018 on ühenduskiiruse vajadus 50 Mbit/s, 27% üle 100 Mbit/s ja 32% 1Gbit/s.

Programmi välja töötanud majandusministeerium tõdeb, et vajadustele vastav andmesidevõrk üksi nn. digipööret hariduses esile ei kutsu. Tehnoloogia õppetöös efektiivselt kasutamise eelduseks on ka kaasaegse esitlustehnika olemasolu.

Esitlustehnika all mõeldakse seadmeid, mis toetavad õpetajat õppetöö juhtimisel ja läbiviimisel (projektorid, nutitahvlid, portatiivsed projektorid jne).

Tänastel andmetel on projektoritega kaetud ca 40-45% üldhariduskoolide aineklassidest.

Tiiger saab 20 aastat vanaks, väljavõte seletuskirjast: 
Eesti riik võttis 1990. aastate lõpus vastu strateegilise otsuse viia Eesti haridustaristu uuele tasemele - Tiigrihüppe programmiga ühendati kõik Eesti koolid Internetti, rajati enamikes koolides arvutiklassid ning alustati info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT) lõimimist õppimisse ja õpetamisesse.

Kahekümne aastaga on aga toimunud märkimisväärsed muutused tehnoloogia tarbimises nii tavamõistes kui hariduses. Uued tehnoloogiad on muutnud õpetamise ja õppimise viise ning andnud kätte tööriistad, mis teevad õppimise motiveeritumaks, tulemuslikumaks, aga ka suurendanud hariduse kättesaadavust üldisemalt. Tehnoloogiakasutuse sotsiaalsete ja majanduslike mõjude puhul on kujunenud konkreetsete digiseadmete asemel probleemiks hoopis Interneti kättesaadavus ja võrguühenduse kiirus.

Lahendamist vajavad küsimused, kas ja kuidas suudavad riigid kindlustada tarbijatele juurdepääsu elektroonilise side teenusele; kuidas vähendatakse digitaalset lõhet erinevate sotsiaalsete gruppide vahel just Internetile juurdepääsu ja digitaalse kirjaoskuse tagamise kaudu.

S
eega saab väita, et võrguühenduse kehv kvaliteet või selle puudumine võib saada üheks määravaks takistuseks Eesti haridusvaldkonna strateegiliste eesmärkide täitmisel.

Toimetaja: Priit Luts

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: