Juba pikemat aega on haridusdiskussioonide peateemad administratiivsed küsimused nagu koolipäeva pikkus, koolikoti raskus, koolivõrgu optimeerimine, õpetajate palk ja töökoormus. Need on kõik olulised probleemid, mille lahendamisega tuleb tegeleda – ressursside optimeerimine ja normide kaasajastamine võimaldab parandada nii õpilaste kui ka õpetajate elukvaliteeti.

Kuid administratiivsele rutiinile keskendumine ei vii revolutsioonilise läbimurdeni, mis looks Eesti haridussüsteemile konkurentsieelise võrreldes teiste riikidega. Kuidas tagada, et just Eesti haridussüsteemist väljuvad noored oleks omandanud tänapäeva uuenduslikumate ettevõtete jaoks strateegiliselt vajalikud kompetentsid?

Korra on Eesti haridusvaldkonnas julgetud murranguline samm astuda. See leidis aset 1996. aastal, kui diplomaat Toomas Hendrik Ilves, haridusminister Jaak Aaviksoo ja president Lennart Meri kutsusid ellu Tiigrihüppe projekti, mis lõi aluse e-ühiskonna tekkeks. Paljudes koolides olid toona olemas lauaarvutid, kuid internetiühenduseta on arvutid suhteliselt kasutud masinakolakad (kasutame ju arvuteid enamasti omavaheliseks kommunikatsiooniks, sellest tuleneb ka infoühiskonna mõiste). Tiigrihüpe teostas vajalikud infrastruktuuri investeeringud kohalikku haridusvõrku varustamaks kõik Eesti koolid arvutite ja internetiühendusega. Projekti eesmärk oli Eesti noorte digipädevuse tõstmine.

Parafraseerides Albert Einsteni – muutuste algatamine pole hullumeelsus, hullumeelsus on teha asju ikka uuesti täpselt samamoodi, oodates samal ajal teistsuguseid tulemusi.

Suurepärane tööandja ootab suurepärast tööjõudu

Tiigrihüppe projekti võib pidada kogu maailmas tuntud Eesti kui e-ühiskonna maamärgi üheks nurgakiviks. Kuid see edulugu pole kaugeltki enesestmõistetav. Taasiseseisvumise järgsel ajal on kunagise odavtööjõuga Eestist saanud kõrgemate palkade riik kui Portugal või Kreeka, kuid täna ei peeta seda isegi eriliseks saavutuseks. „Taanis ja Rootsis on ju ikka oluliselt parem,“ mõtlevad paljud.

1996. aastal alustatud Tiigrihüpe lõi eeldused, et Eestist kirjutataks kui e-ühiskonnast, kus saab mobiiltelefoniga valimistel osaleda. Samas peame tõdema, et riikide, mille digitaristud on meist paljude aastate kaugusel, kodanikud saavad ikkagi võimaluse minna tööle palju väljakutsuvamatesse ettevõtetesse. Tõsi, ka Eestis on tänaseks TransferWise, Testlio ning nii mõnedki teised atraktiivsed tööandjad, kuid valik on siiski märksa kitsam kui Stockholmis või Kopenhaagenis. 

Et Eesti teistest Põhjamaadest paremaks saaks, peaks maailma juhtivad ettevõtted tahtma Eestisse strateegilisi üksuseid tuua. Ühtlasi peavad Eestis juba tegutsevad ettevõtted nägema, et strateegiliste üksuste hoidmine Eestis on mõistlik ka pärast laienemistegevusi.

Seega tuleb luua kõikides valdkondades paremad eeldused kui Taanis või Rootsis. Antud riikide talendibaas on aga suurem kui Eestis, sest seal elab kordades rohkem inimesi. Seetõttu on Eestis tegutseval kõrgtehnoloogilisel ettevõttel viletsamad väljavaated talentide leidmiseks kui teistes Põhjamaades. 

Globaalse majandusmeedia märksõnad on tehisintellekt ja kvaliteetse tööjõu puudus. Teisisõnu on maailma juhtivate ettevõtete jaoks on võtmeküsimus tööjõu kvaliteet ning võimekus töötada konstruktiivselt koostöös tehnoloogiliste abivahenditega. Tehnoloogia täiendab inimest ja vastupidi.

See tekitab omakorda järgmisi küsimusi. Kuidas saaks Eesti haridussektor integreerida tehnoloogilisi abivahendeid nõnda, et haridussüsteemist väljuksid maksimaalse digipädevusega noored? Kas tehnoloogia võimaldab minimeerida kvaliteetse tööjõu probleemi Eesti haridussektoris?

Eesti haridussüsteemi „parim enne“

Goldman Sachsi majandusuuringu kohaselt kaotab isesõitvate autode omaksvõtmise tipp-perioodil iga kuu töö 25 000 ameeriklast. Juhin tähelepanu sellele, et esimese isesõitva bussi katsetusi tehti Tallinnas sel suvel. Aeg, mil auto-, bussi-, trammi- ja rongijuhid tehisintellekti tõttu töö kaotavad, on pigem aastate, võibolla aastakümne, kuid mitte aastakümnete kaugusel. Muutustega kaasnevatele probleemidele peame otsima lahendusi juba täna. Neid ametikohti, mis lähitulevikus tehnoloogia tõttu kaovad, on teisigi – alustades pangatelleritest ja teenindajatest kuni kinnisvaraagentideni.

70 miljardi eurose aastakäibega tehnoloogiaettevõtte Baidu endise tehisintellekti uuringute juhi Andrew Ng sõnul on tehisintellekt ühiskonna jaoks sama suure tähtsusega kui 19. sajandil alanud elektrifitseerimine. Teatavasti oli elektri kasutusele võtul mitmepoolne mõju. Väga paljud inimesed kaotasid töö, kuna küünlaid oli tarvis toota vaid matustele ja sünnipäevadele, kodude valgustamiseks enam mitte. Elektrifitseerimine kiirendas märgatavalt tööstusrevolutsiooni käiku, sealhulgas tegi võimalikuks autode tootmise – ajapikku kadusid ajalukku voorimehed ning hobusekasvatajate ärid langesid. Seda loetelu võib jätkata.

Positiivset poolt vaadates – kodud olid vähem tuleohtlikud, tänavad valgustatud ka öösiti ning paljud inimesed said omale põnevama töö kui kunagi varem. Need, kes suutsid industrialiseerimise perioodil tegeleda kaasahaaravate uute asjade tootmisega, olid selgelt võitjate poolel.

Haridussüsteemi eesmärk on väljastada võitjaid ning 19. sajandil Eestis kasutusele võetud üldine koolikohustus oli väga adekvaatne reaktsioon industrialiseerimise tulemitele. Teisiti poleks tööjõud tööturu vajadustele suutnud vastata. See võimaldas viia Eesti tööstuse toona maailmatasemele – Kreenholmi manufaktuur oli Vene keisririigi kõige kaasaegsem tehas ning Euroopa suurim tekstiilitööstus. Sealjuures oli Eesti tööjõud piisavalt heal tasemel selleks, et 1938. aastal sai Eestis tegevust alustada Põhja-Euroopa modernseim sulfaat-tselluloositehas.

Kuid industrialiseerimisajastu haridussüsteem ei pruugi olla sugugi see haridussüsteem, mis oleks adekvaatne praegu ja tulevikus. Maailma haridusvaldkonna arvamusliider sir Ken Robinson on pööranud tähelepanu asjaolule, et tänapäeva koolid on endiselt modelleeritud 19. sajandi industriaalühiskonna järgi – seda nii füüsiliste ruumide paigutuse kui üldise hariduskava struktuuri poolest. Tollal loodi nii ettevõtted, avaliku sektori institutsioonid kui ka koolid nn pipeline-mudeli järgi. Õpetaja eesmärgiks oli õpilasteni maksimaalse koguse info toimetamine, tulemuste kontrollimine ja tehasetöölistele omase „jälgi tulukest ja vajadusel vajuta nuppu“ distsipliini harjutamine. Haridussüsteemi on ajas kohendatud, kuid struktuurselt on süsteem tänaseni säilinud.

Kooli kaks kätt taskus?

Tänapäeval saavutavad edu mudelid, mis asendavad tüütud tegevused tehnoloogiaga ning võimaldavad mitmepoolset kommunikatsiooni. Sealjuures asenduvad vanad infrastruktuuri elemendid uutega. Uber ei oma taksosid, Airbnb ei oma hotelle ning Eesti e-residentsus ei paku ühegi riigi kodakondsust. Teisalt on antud teenuste tarbimiseks vajalik moderne riistvara. Nutiseadmeta on Uber vähem kasulik transporditeenus kui kondimootor. Samamoodi pole Eestis võimalik luua füüsiliste õpikuteta koole, kui puudub riistvara.

Osad riigid on juba astunud jõulisi samme täieliku e-õppe suunas. 2015. aastal kasutas juba 73 protsenti Briti põhikoolidest tahvelarvuteid. Teisalt on olnud probleemiks riistvara sisuline integreerimine haridusellu, sest selle eeldus on kvaliteetse tarkvara olemasolu. Kui e-õppevahend paberkandjal õpikust kvaliteedilt parem pole, siis pole kasu tarkvarast ega riistvarast.

Märgid näitavad, et olukord on paranemas ning pudelikaelad kadumas. Augustis avaldas Apple’i tegevjuht Tim Cook uudise, et iPad’ide müük kasvas aastases võrdluses 15 protsenti. Cook’i sõnul on tulemuste kaalukeel haridusasutuste ja ettevõtete järsk huvi kasv tarkvara ja e-õppe vastu, mis on muutunud ajas kvaliteetsemaks ja taskukohasemaks. On täiesti võimalik, et teiste riikide digiõppe lahendused on tänaseks paberõpikuid konkurentsist välja surumas. 

E-õpperobot Eestis

Täpselt sama toimub ka Eestis. Pea kolm aastat tagasi jõudsime Foxcademy tänaste asutajatega järeldusele, et keskkool ei valmistanud meid ette lahinguks tänapäeva tööturul. Kaasaegsed õppevahendid ei tohiks põhineda industriaalaegsel lähenemisel, kus õpilane täidab ülesandeid ning õpetaja jõuab võibolla lahendused üle kontrollida ja tagasisidet pakkuda. Õpetaja tegelegu õpetamisega. Õpilaste esmane elementaarne juhendamine, vihjete pakkumine, vastuste kontrollimine ning õpilaste arenguprotsessi jälgimine – seda suudab tehnoloogia oluliselt efektiivsemalt kui inimene.

Nüüdseks oleme loonud matemaatika, keemia ja füüsika e-õppelahendused 7.-12. klassile. Sisuliselt on tegu e-õpperobotitega. Need on kooskõlas riikliku õppekavaga ning haridustöötajate poolt hästi vastu võetud. Sealjuures ei pea õpetaja eriliselt andekate õpilaste puhul nuputama, kuidas nende oskuseid strateegiliselt edasi arendada. Osa sellest tööst teeb tehnoloogia. Näiteks, andekamad füüsika õpilased saavad soovi korral tutvuda optikaõppe kursuses virtuaalreaalsuse töötamise põhimõtetega ning seda mängulisel moel.

Robot töötab õpetaja assistendina ja vähendab personalipuudusest tingitud adekvaatse juhendamise probleemi. Sealjuures annavad e-õppevahendid noortele kogemuse kasutada digiseadmeid otstarbekalt – digitaalmaailm ei koosne kaugeltki vaid Youtube’ist, Instragramist ja Facebookist. Parimad e-õppeprogrammid on läbivalt arvestanud moodsaid pedagoogikaprotsesse, kognitiivse teaduse teooriaid ning sisaldavad lähteülesandeid, mis on oma olemuselt sarnased näiteks finantsanalüütikute või programmeerijate igapäevaste tööülesannetega. Selliseid ülesandeid lahendades muutuvad õpilased kohanemisvõimelisemaks võrreldes teiste riikide eakaaslastega, kes töötavad vaid paberi ja pastakaga. 

Eesti koolid pole innovatsiooniks valmis

Olukorras, kus õpetajale on robotist assistent loodud, ei saa aga mitukümmend Eesti kooli seda kasutada, sest neil pole õpilastele piisaval määral riistvara pakkuda. Ebaühtlane riistvara varustustase loob ka teise probleemi. Foxcademy järgmine suur eesmärk on luua kognitiivsel õppel põhinev tehisintellekt. Hetkel on aga küsitav see, kas ja kui mõistlik oleks antud toodet Eesti turule luua. Probleem peitub selles, et Eesti turg on väike. Sellest tulenevalt peab ambitsioonikas haridustehnoloogia ettevõte suutma pakkuda toodet sisuliselt kõikidele Eesti koolidele – vastasel juhul arenduskulusid tagasi ei teeni.

Kolmas probleem on tõsiasi, et Eesti haridustehnoloogia ja -materjalide valdkond on alareguleeritud ja -mõõdistatud. Kuidas otsustab õpetaja, millist toodet kasutada? Adekvaatsed efektiivsusmõõdikud puuduvad.

Täpselt samamoodi on oluline küsimus, milliseid andmeid, mis tingimustel ja kuidas võib haridustehnoloogiaettevõte kasutada, kuidas käiakse õppimise ajal ja gümnaasiumi lõpetamise järgselt ümber õpilaste privaatsete andmetega? Eestis eraldi andmekaitset puudutavat juhendit välja töötatud pole. Haridusministeeriumi ja seadusandja huvi korral saaks need mured lahendada.

Lihtsalt on võimalik lahendada ka riistvara puuduse küsimust. 7.-12. klassi õpilased võiksid juba täna kaks kätt taskus kõikidesse reaalainete tundidesse sisse jalutada, kui kõikides Eesti koolides oleks tahvelarvutid.

Tehnoloogilise innovatsiooni võimestamine Eesti haridusvõrgus peaks olema riiklik prioriteet. Igal aastal omandab füüsikaõpetaja kutse käputäis inimesi ning tegutsevate füüsikaõpetajate keskmine vanus on 55+. On reaalne oht, et tulevikus peavad reaalainete õpetajad suutma pakkuda suurepäraseid teadmisi ülisuurtele klassikomplektidele. Siin on selge vastuolu. Sellest tulenevalt oleks mõistlik rakendada kõiki võimalikke abinõusid, et kvaliteet ei kannataks – ning tehnoloogilisest innovatsioonist paremat varianti pole minu teada keegi välja pakkunud.

Sealjuures võimaldaks näiteks tehisintellekti kasutus märkimisväärset administratiivkulude kokkuhoidu, tõstes samaaegselt kogu administratiivset võimekust. Sisuliselt poleks enam tarvis teha statistikat, kas või millega õpilased täna hakkama saavad ja millega mitte: tehnoloogia teeks nii statistika kui sellest lähtuvad järeldused. Saavutada võiks väga olulise läbimurde nii õppekvaliteedis kui ka ressursside kokkuhoius.

Esimene ja teine Eesti

Uueks Tiigrihüppeks vajalikke innovaatilisi tarkvaralahendusi ei pea riik välja töötama – jäägu see erasektorile. Riigi roll on luua digipädevustega õpetajate ja kvaliteetse riistvaraga keskkond, kus innovatsioon saaks vohada. Ebaühtlase infrastruktuuriga haridusmaastikul on teenuste ja toodete pakkumine kõikidele Eesti koolidele võimatu ning loob kaks erinevat Eestit – osa noortest käib ühte sammu haridussüsteemiga, mis vastab tänapäeva erasektori ootustele, teised aga läbivad koolitee aegunud nõudmistele vastavas keskkonnas. Nii kannatab osade noorte digipädevus, sest ei teki sihipärase enesearenduse kogemust digitaalsete seadmete abil, mis enesestmõistetavalt nõrgendab nende digitaalset kirjaoskust.

Ettevõtted saavad suurepäraselt aru sellest, et inimene on efektiivsem koostöös tehnoloogiaga, kuid osa koolisüsteemist ei saa inimese koostööd tehnoloogiaga maast-madalast harjutada. See on probleem. Tippspetsialisti tööd ei tehta vaid paberi ja pastakaga – see lihtsalt pole efektiivne.

Eesti haridusasutustele luuakse innovatiivseid tarkvaralahendusi ka tulevikus, kuid täiendavate infrastruktuuriinvesteeringute puudumisel tuuakse parimad tooted turule riikides, kus riistvara ja keskkond neid soosivad. Tehnoloogiline innovatsioon kaotab ebavajalikke töökohti nii täna kui tulevikus. Seetõttu peavad inimesed olema valmis uues digitaalses maailmas ümber orienteeruma. Kuid see eeldab väga häid digitaalseid kompetentse. Negatiivse stsenaariumi korral on meil tulevikus kaks erinevat Eestit – esimesse Eestisse kuuluvad suurepäraste tööandjate meeskondadesse sobituvad talendid ja teise need, kes tehnoloogilisele innovatsioonile jalgu jäävad.

Samaaegselt peaks olema riiklik prioriteet suurepäraste tööandjate kasvu võimaldamine Eestis ning uute atraktiivsete ettevõtete Eestisse meelitamine. See eeldab haridusvõrgu võimekust toita ettevõtteid kvaliteetse tööjõuga.

Muidugi saavad Eesti talendid alati ise huvitavate töökohtade juurde kolida, näiteks Kopenhaagenisse või Stockholmi. Tegelikult võiks lahedamad tööandjad tegutseda siinpool Läänemerd. Sel juhul tahaks taanlased ja rootslased Tallinna kolida. Viimane variant meeldiks mulle rohkem. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.