Mitte ükski ori ei tunnista, et ta on ori. Mitte ükski omanik ei tunnista, et ta peab orje. Seksorja ära tundmiseks tuleb osata lugeda kehamärke, sest nende käitumine erineb prostituutide omast. 

Ma vabandan. Keel on oluline. Mitte prostituut vaid prostitueeritud naine. Pean Keiti Vilmsiga nõu pidama ja selle monstrumi asemele midagi leidlikumat, säravamat välja mõtlema. Ehk tärkab siis huvi teema vastu ka neis tuhandeis, kes Vilmsi keeleannet sotsiaalmeedias jälgivad.

Omanikud ja kliendid, terve süsteem, on kohalikku keelt rääkivatest sugutervetest orjadest huvitatud. Aga mitte ükski ori ei tunnista, et ta on ori, kuni puudub usaldus. See tuleb võita päev päeva järel. Tegemist on aeglase, raske ja sageli läbikukkunumisele suunatud protsessiga.

Veel raskem kui kontakti loomine tänaval, saunas või bordellis on jõuda korterites peetud orjadeni. See on niinimetatud nähtamatu tsoon, sest elame ühiskonnas, kus mitte keegi ei tea oma naabrite tegemistest mitte midagi.

Kõige raskem on aga jõuda inimesteni, kelle käes on võim ja jõud see orjus lõpetada. Sellepärast kogutaksegi andmeid, numbreid, statistikat. Et neil oleks kergem. Et neil oleks, mille baasil seadusi teha. 

Päev pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist Eesti parlamendis viib Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut EIGE paarkümmend ajakirjanikku Madridis retkele, mis on samaaegselt teadmiste otsingute ja inimhinge mõistmispüüde käik. Eesti on esmakordselt ajaloo Euroopa Liidu eesistujamaa ja tavaliselt toimuvad need kohtumised eesistujamaal, kuid selle poolaasta nelja põhieesmärgi seas pole naistevastasest vägivallast sõnagi.

Ometi kuulutas Euroopa Komisjoni 2017. aasta naistevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks. Kas me oleme sellest teadlikud? Ei. Sellepärast me Madridis olemegi ja mitte Tallinnas, kuigi keegi seda otseselt ei maini. Rõhutakse logistikale, Hispaania pioneeri staatusele antud teemal. Me oleme siin, et tutvuda heade näidetega. 

Marcela on võimas naine nii kehalt kui vaimult. Ta õppis Brasiilias juurat ning tuli Portugali koduabiliseks. Kui prostitueeritud naiste ennetus-, reintegratsiooni- ja nõustamiskeskus APRAMP ta 13 aastat tagasi vabastas, oli ta seksori olnud ligi aasta.

Inimkonna vanim amet pole prostitutsioon, vaid mujale vaatamine. Niikaua kui see mind ei puuduta, siis vahet pole. Nii mõtles teiste hulgas ka Marcela isa.

Nüüd töötab Marcela vahetalitajana, kes seksorje tänavatel otsimas käib, nende usaldust võita püüab ning kaitset ja alternatiive pakub. See on hädavajalik, sest kõigil neil tüdrukutel ja naistel on tunne, et mitte keegi neist ei hooli. Et kõigil on neist ja nende saatusest ükskõik. Ja nad on asjade seisust täiesti õigesti aru saanud. 

Käimasoleval aastal on APRAMP vabastanud üle 1600 seksorja, kuid Hispaanias arvatakse neid olevat vähemalt 50 000 ringis. ÜRO arvutuste kohaselt suudetakse Lääne-Euroopas tuvastada vaid 1 protsent inimkaubanduse ohvritest. Tegemist on äriga, kus liigub aastas üle 2,5 miljardi euro. Palermo protokoll on illusioon. 

Hispaania pealinna tänavatel leidub hetkel seksorje 50 erineva rahvuse seast: peamiselt nigeerlannad, rumeenlannad ja brasiillannad. Nigeerlannade kanda on ligi 15 000 euro suurused võlad rännet korraldavale maffiale ja hirm voodoo-nõiduse ees; rumeenlannadele renditakse ruutmeeter tänaval ja nõutakse raha igapäevaselt. Kui ei maksa täissummat, pekstakse vaeseomaks. Rumeenlannade võlg ei saa kunagi makstud.

Need naised ei tea, kuhu ja milleks nad tulevad, kuid mehed, kes nende teenuseid ostavad, teavad seda täpselt. 90 protsenti prostituteeritud naistest ei paku meestele seksteenuseid vabatahtlikult. See pole umbkaudne teoreetiline arv, vaid miski, mida vahetalitajad näevad tänavatel iga jumala päev. Naised on prostitutsiooni sunnitud, kas hirmu ja/või võla läbi. Vabadust öelda ei – kas kliendile või mõnele „teenusele“ – pole.

Orjad on iga aastaga aina nooremad, sest mehed – meie vanaisad, isad, onud, vennad, abikaasad ja pojad – nõuavad nooremaid kehi. 13-15 aastaseid. Nad võivad seda teha ja nad saavad oma tahtmise. Sest me elame soolises, majanduslikus ja poliitilises ebavõrdsuses.

Mida siis ometi teha? 

Keelame prostitutsiooni? Suurem osa meist pole nii puritaanid ega nii radikaalsed. Ega nii sinisilmsed. Sel juhul, kas legaliseerime prostitutsiooni? Prostitusiooni legaliseerimine teeb kupeldajatest ärimehed. Kogemus näitab, et prostitueeritud naiste ja seksorjade saatust seaduslikkus ei paranda. Seega, vist siiski mitte.

Karistame ostjat, nagu Rootsis? Hetkel tundub tõesti parim lahendus. Vähemalt punkt, kust edasi minna.

Aga ärge enam küsige, kus on nende tüdrukute-naiste perekonnad ja sõbrad, kes nad päästaks! Ärge küsige, kuidas naisi-tüdrukuid õpetada end kurjategijate ja vägivalla eest kaitsma, neid vältima.

Küsige, kes on need inimesed, kes neid orjastavad. Küsige, kus on nende meeste perekonnad, sõbrad ja lähedased, kes orjade teenuseid ostavad ja seeläbi maffiaid toetavad. Ja õpetage neid seda mitte tegema. Õpetage neid elama teiste inimeste vabadust, õigusi ja võrdsust austades. 

Rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO andmetel oli möödunul aastal maailmas 40 miljonit orja. Valdav enamus (71 protsenti) naised ja tüdrukud. Ainult kaks aastat varem oli koguarv poole väiksem, 21 miljonit. Kaks aastat ja 20 miljonit orja rohkem. Me läheme tagasi – või kuidas võtta, võib öelda ka edasi – orjaühiskonna poole.

Samal õhtul, pärast APRAMPi külastamist alustasin Theodore Zeldini „Inimkonna intiimajaloo“ lugemisega ja sattusin orjuse juurte juurde. Orjad. Orjameelsus. Sama vana teema kui inimkond. Hiina Hani dünastias tähendas ori „last“ või „naist ja last“. Orjapidamist toetavad ja naudivad need, kes otsivad võimu ja mugavust. Esimene põhjus, miks inimesed ori olemisega lepivad on hirm. Hirm on pea alati suurem kui vabaduseiha. Mitte miski pole muutunud. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.