Koduarestis Mugabe ei taha veel ametist taanduda, tänavatel on rahulik
Reutersi allika sõnul on Zimbabwe president Robert Mugabe, tema abikaasa Grace Mugabe ja kaks fraktsiooni G40 poliitikut koduarestis Harares asuvas presidendipalees ehk Sinises Majas.
G40 poliitikuteks on Grace Mugabe liitlastest ministrid Jonathan Moyo ja Saviour Kasukuwere, kes põgenesid Sinisesse Majja pärast seda, kui sõdurid teisipäeva õhtul nende kodusid ründasid, selgitas allikas, kes on rääkinud presidendipalees viibivate isikutega.
Teiste allikate väitel üritab Mugabe endiselt võimust kinni hoida ja räägib, et ta soovib oma ametiaja lõpuni president olla ning et teda saab tagandada ainult võimupartei ZANU-PF kongressi abil.
Väidetavalt vahendab kindralite ja Mugabe kõnelusi lugupeetud ja mõjukas katoliku preester Fidelis Mukonori, kelle püüdlusi tagada kindralite soovitud veretu ja rahulik võimuvahetus ning Mugabele "väärikas taandumine" polevat siiski veel edu saatnud.
Reuters on tutvunud ka luureandmetega, mille kohaselt on Grace Mugabe algatusel asepresidendi kohalt vallandatud Emmerson Mnangagwa juba rohkem kui aasta aega arutanud sõjaväelaste ja opositsiooniga selle üle, milline võiks olla Mugabe-järgse Zimbabwe tulevikuvisioon.
Seda kuuldust kinnitab ka see, et opositsiooniliider Morgan Tsvangirai, kes on vahepeal viibinud Suurbritannias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis vähiravil, saabus kolmapäeva õhtul kiirkorras tagasi Hararesse.
Rohkem kui sada Zimbabwe organisatsiooni ja ühingut on teinud ka avaliku pöördumisega, milles paluvad Mugabel riigipea ametist rahumeelselt taanduda.
Endine majandusminister Tendai Biti aga teatas, et on valmis töötama igas valitsuskabinetis, kui sellega on liitunud ka opositsioonijuht Tsvangirai.
Lõuna-Aafrika Vabariigi president Jaco Zuma, kes on praegu ka Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) eesistujaks, kinnitas kolmapäeval, et tal õnnestus Mugabega ka telefonis rääkida ja viimane ütles talle, et ta on koduarestis, kuid muidu olevat temaga ja tema perega kõik korras. LAVI-i president lisas, et SADC eesistujana saadab Zimbabwesse erisaadikud, kes soovivad kohtuda nii Mugabe kui ka relvajõudude esindajatega.
Kuigi Robert Mugabet peavad paljud Zimbabwe elanikud hoolimata kõigest endiselt legendaarseks vabadusvõitlejaks, siis tema abikaasa Grace on avalikkuse silmis üsna põlatud.
Tema suhe Robert Mugabega algas 1990. aastate alguses, kui ta töötas valitsuse masinakirjutajana ning Mugabe esimene abikaasa Grace oli neeruhaiguse tõttu suremas.
Vaeses riigis äärmiselt luksuslikku elustiili harrastavat Grace Mugabet on kutsutud seetõttu ka "Zimbabwe esiostlejaks" ning tal on ka hüüdnimed "DisGrace" ja "Gucci Grace". Samas õnnestus tal võimuparteis endale tugev toetajaskond tekitada ning üha rohkem reaalsele riigivõimule lähemale liikuda. Tema toetajate seas andsid tooni peamiselt noorema põlvkonna karjeristid, kellel pole kogemust võitlusest Briti koloniaalvõimu ja valgenahaliste juhitud Rodeesia Vabariigi valitsusega. Kui Grace Mugabe eestvedamisel vallandas president eelmisel nädalal oma senise asepresidendi, 75-aastase Mnangagwa ja nimetas sellega sisuliselt abikaasa oma järeltulijaks, sai sõjaväelastel ja võimupartei vanema põlvkonna poliitikutel mõõt ilmselt lõplikult täis ja see viiski teisipäeva õhtul alanud sõjaväelise riigipöördeni.
Hoolimata tormilistest poliitilistest arengutest, on olukord Harare tänavatel rahulik ja inimesed teevad oma igapäevaseid toimetusi, kuid samas on strateegilise tähtsusega kohtades patrullimas sõjaväelased ning pealinnas on hulgaliselt relvajõudude soomukeid.
Riik on olnud Mugabe võimu all sisuliselt juba 1980. aastate algusest
Praeguse Zimbabwe territoorium sattus Briti kontrolli alla 19. sajandi lõpus. 1923. aastal sai sellest Lõuna-Rodeesia nime kandev ja suhteliselt suurt autonoomiat omav Briti koloonia.
Kolonialismiajastu lõpp Aafrikas puudutas teravalt ka Lõuna-Rodeesiat. 1963. aastal otsustas Briti valitsus, et London ei võimalda piirkonna iseseisvumist enne, kui on tagatud elanikkonna enamuse poolt valitud võim. Selle olukorra ennetamiseks aga kuulutas valgenahaliste vähemuse poolt juhitud valitsus 1965. aastal ühepoolselt välja iseseisvuse. 1970. aastal kuulutati piirkond peaminister Ian Smithi juhtimisel Rodeesia Vabariigiks. Tegemist oli rahvusvahelise tunnustuseta ja isolatsioonis oleva riigiga, mille valitsus pidas ka pidevat kodusõda mustanahaliste sisside vastu. Üheks viimaste juhiks oli ka tulevane president Robert Mugabe. Rodeesia konfliktist sai ka üks külma sõja lahinguväljadest.
Seoses Portugali taandumisega Mosambiigist 1975. aastal ja apartheidivalitsuse juhitud Lõuna-Aafrika Vabariigi toetuse vähenemisega, sai peagi selgeks, et valgete vähemusvalitsusel ei õnnestu enam püsida.
1980. aastal toimunud esimestel valimistel saavutas võidu Mugabe partei ZANU-PF ning temast sai peaminister. 1987. aastal sai ta presidendiks. Mugabe valitsusaega on iseloomustanud süvenev majanduslangus, mis oli osaliselt tingitud ka valgenahaliste ja parema haridusega elanike väljatõrjumisest või nende vabatahtlikust lahkumisest. Samuti on Mugabe valitsuse näol tegu autoritaarse režiimiga ning rahvusvaheliselt pole sealseid valimisi vabadeks peetud juba aastakümneid.
Analüütikud on märkinud, et kui koloniaalajastul kutsuti Lõuna-Rodeesiat selle tugeva põllumajanduse tõttu "Aafrika leivakorviks", siis Mugabe katastroofiline majanduspoliitika tõttu pole Zimbabwe suutnud kuidagi oma potentsiaali ära kasutada.
Toimetaja: Laur Viirand