Mis suhe teil Brüsseliga on? Te alustasite ka siit, suhteliselt alguses oli teil töö Brüsselis.

Jah, Brüssel on kujunenud selliseks linnaks, kus ma vist olen püsivalt oma elus kõige rohkem aega veetnud. Aastal 1992, kui saabusime siia esimest korda diplomaatilisele postile, siis sai siin veedetud ligi kuus aastat ja seejärel tõi saatus jälle tagasi siia 2012. aastal, nii et nüüd on seitse aastat juurde tulnud. Kokku jah 13 aastat tööelust on Brüsseliga seotud, see on ikkagi päris pikk ja seetõttu on nii töine kui isiklik suhe selle maa ja linnaga päris tihedaks kujunenud.

Mida te ütleksite Brüsseli ja Belgia kohta, millega ta teile südamesse on läinud?

Ta on olnud erinev, see, mis oli siin 1990-ndatel aastatel ja on praegu 20 aastat hiljem, on ikkagi täiesti erinevad linnad, eriti, mis puudutab Brüsselit. Ta oli tunduvalt kodusem varem ja ka võib-olla natukene homogeensem, ta oli belgialikum. Nüüd viimase kümne aasta jooksul on tast kujunenud täiesti kosmopoliitiline linn, kus on täiesti paabel ja segu erinevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest, erinevate riikide esindajatest. Siin on tohutu huvigruppide esindatus, nii et selles mõttes see linn on kõvasti muutunud ja muidugi ei maksa unustada, et viimase kümne aastaga on Belgiasse juurde tulnud ligi miljon immigratsiooniga seotud inimest.

Suurem osa ajast ei ole teil aega siin Belgia ja Brüsseliga tutvuda ja ringi jalutada, põhiline osa sellest ajast, mis te siin olete, kulub töötegemisele. Milline diplomaadi töö EL-i juures on? See on mõnevõrra erinev teistest saatkondadest, siin on seda askeldamist ikka meeletult.

Jah, ja sa ei ole siin nagu iseenda peremees, sa oled rohkem ikkagi kalendrist sõltuv ja kõikidest nendest nõupidamistest, koosolekutest, nõukogude kohtumistest ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see rütm on jah dikteeritud sulle nende organisatsioonide enda kalendrist. Sa ei saa määrata väga palju iseenda sellist aega ega liikumist, samas jällegi selle töö intensiivsus on ka erinev. Siin ju väga palju peetakse pühasid Euroopas ehk siis on selliseid vaiksemaid päevi ja eks siis on muidugi aega ka natukene vabamalt ringi vaadata. Ja selles mõttes Brüssel on muidugi täiesti ideaalne koht, et siin paari-kolme tunni raadiuses võid sa olla kolmel-neljal erineval maal, viiel isegi.

Teil on olnud päris palju keerulisi teemasid, millega te olete siin nende aastate jooksul tegelenud. Mis teie jaoks olulisemad muutused on olnud EL-i poliitikas selle aja jooksul?

Ma ütleksin, et kirjumat pilti, kui see töö, mida mina olen teinud, on muidugi raske leida. Ta praktiliselt puudutab kõiki majandusvaldkondi ja see on olnud ka üks selle töö võlusid ja teinud ta huvitavaks. Sul on samal päeval tarvis läbi töötada materjalid ja omada seisukohti teemades, alates infotehnoloogiast ja autoriõigustest lõpetades meditsiiniseadmete, kalanduse, sotsiaal- või transporditeemadega. See mitmekesisus on ühelt poolt muidugi väljakutsuv, sa pead need asjad endale selgeks tegema, aga teisest küljest on ta kogu aeg nagu värskendav. Sa nagu sünnid iga päev uuesti ja nendesse teemadesse elad sisse, see on olnud äärmiselt huvitav. Kui nüüd vaadata, kuidas EL-is endas poliitika on arenenud, siis oleks võib-olla kaks või kolm asja, mis on saanud kogu selle integratsiooni käigus selgemaks. Üks on see, et EL peab säilitama oma konkurentsivõime. Ei ole võimalik, et sa ühte valdkonda arendad või survestad teiste arvelt. Selline seostatus ja integreeritus nende valdkondade vahel hakkab üha rohkem tulema selgeks, eriti mis puudutab tööstuspoliitikat, energiapoliitikat, kliimapoliitikat ja sotsiaalseid aspekte. Kui neid omal ajal vaadati eraldi, võeti ette mingisugune kampaania, et me tegeleme sotsiaalse Euroopaga või me võtame ette energiapoliitika või kliimapoliitika ja ei võetud arvesse neid mõjusid, neid seoseid teiste valdkondadega, siis selline arusaam ja teadmine on praegu nagu kohale jõudnud. Eks see mõju ole tulnud väljastpoolt, see on tulnud tänavalt inimeste käest ja see, mis me siin praegu kohtame, seda vohavat populismi või kuidas iganes seda nimetada, sellel kõigel on oma põhjused. Ja need põhjused ongi vast nende poliitikate arendamise mingites väärkohtades, läbimõtlematuses mõnikord, ei ole alati arvestatud nende tulemuste või järelmitega, mida need kaasa endaga toovad. Praegu on see teadmine siin olemas ja seda ei ole liiga lihtne hakata praegu ümber keerama. See saab olema tõsine väljakutse lähemate aastate jooksul.

Saate te mõne näite tuua, kus ühe poliitika ajamisega mindi liiga kaugele ja kahjustati mingeid teisi valdkondi.

No üks ongi energia- ja kliimapoliitika. Kui me võtsime vastu üsna inspireerivaid ja üllaid eesmärke ja püüdsime hakata neid ka ellu viima, kas siis valisime mingid energiaallikad ja hakkasime ainult nendele panustama, et mingil hetkel näiteks ainult elekter ja elektriautod või et kliimavaldkonnas võtsime vastu eesmärke näiteks selliselt, et sellel on oma hind ja selle hinna mõju ei olnud läbi mõeldud. Seda me nägime ju praegu ka tänavatel, mis puudutas aktsiisimakse, mis pandi kütusele juurde. See muidugi leidis kohe tänavale valguvat kajastust Prantsusmaal, aga mitte ainult seal. Juba kolm-neli aastat tagasi tuli tööstuselt signaal, Euroopa Liidu tööstuselt, et nad ei saanud aru, mis on EL-i pikaajaline energiapoliitika visioon, et mida tahetakse saavutada, kuhu nad peaksid investeerima-panustama. Sel ajal investoritelt oli signaal, et jookse. Me nägime seda, et üsna suur osa tööstust ja isegi teadusarendust läks Euroopast välja ja nüüd on hakatud seda tagasi kerima ja tagasi mõtlema, et mis on see ühtne ja integreeritud tööstuspoliitika, mis mitte ainult neid vanu tööstusharusid ei püüa taastada või elus hoida, vaid katsub natukene ka tulevikku vaadata. Aga tulevikku vaadata selliselt, et vaadata, mis on selle tulemused sotsiaalsetes valdkondades, mis on need tulemused kliimavaldkonnas ja nii edasi. Ma arvan, et selline integreeritud lähenemine saab olema ka järgmise seadusandliku perioodi üks selliseid põhilisi lähenemisi.

See kliimapoliitika on suur teema Eestis hetkel seoses sellega, et me peame ümber mõtlema oma põlevkivikasutust. Millise pilguga teie seda arutelu praegu vaatate, kas EL-i kliimapoliitika on Eesti kätte saanud?

See on umbes nii nagu meile tuleb talv ja lumi alati üllatusena.

Aga me oleme suutnud tükk aega vältida sellele mõtlemast.

See on olnud selline mugavus. Me oleme mugavustsoonis olnud ja lükanud seda kogu aeg tegelikult edasi. Kui me vaatame oma esimesi katseid Eesti energiapoliitikat arendada, mis tehti kümme aastat tagasi ja seal juba tegelikult nähti ette, et aastaks 2030 põlevkivist elektrit ei tehta, kui me nägime seda ette kümme aastat tagasi, siis kogu see ettevalmistus ja areng, signaalid tööstusele, teadus- ja arendustegevus oleks pidanud ju kõik toimuma juba uue vaatega. Teisest küljest poliitiline tsükkel on tavaliselt üks kuni kolm aastat, valimistest valimisteni ja neid küsimusi lihtsalt lükati edasi.

Võib-olla oli see kliimapoliitika liiga ambitsioonikas? Eesti ei saa hakkama, võib-olla ei saa ka teised riigid hakkama kõikide nende eesmärkidega. Ja konkurentsivõime võrreldes ülejäänud maailmaga, kes CO2 teemat millekski ei pea, ju kannatab?

See on ühelt poolt tõsi, et alati nendel kliimaeesmärkidel on olemas ka oma hind ja oma tagajärjed, aga need viisid, kuidas sinna jõuda, need ju võivad olla väga erinevad ja nad võivad pakkuda ju mitte ainult hinnatõusu ja mingeid väljakutseid, vaid ka väga palju võimalusi. See, et me ei ole investeerinud ja panustanud uutesse tehnoloogiatesse alates vesiniku kasutusest, lõpetades raku- või mis iganes uute teholoogiatega ongi seotud sellega, et ühelt poolt on selle vana energiakasutuse surve ja lobby olnud nii tugev, et seda raha pole sinna panustatud ja leitud. Nüüd, kui see arusaam on kohale jõudnud, see ei ole ju ainult Eestis, see on üle maailma kohale jõudnud, et see puhas õhk, puhas vesi, puhas keskkond, biomitmekesisus, mida me tahame saavutada, et seda ei saa vanal viisil, vanade elutingimustega ja sellise raiskamisega saavutada. Me peame ümber mõtlema ennast. Isegi kui võtad praegu oma kodust eluviisi, inimesed ikkagi juba vaatavad, millal ja kuidas nad elektrit kasutavad, millist elektrit nad kasutavad, alates nendest lampidest ja lõpetades energiaallikate vahetamisega. Väga paljud on üle läinud juba õhule ja veele ja maaküttele ja nii edasi. Need võimalused on olemas, tuleb neid leida, kasutada ja näha seda, et kui sa tahad seda kasutada, siis sa ei saa seda vanal viisil ja fossiilseid kütuseid kasutades teha.

Kas me ei kannata konkurentsis Venemaa, Ameerika, Hiinaga?

Kindlasti mingites valdkondades see konkurents mingi teatud aja jooksul võib olla Hiina või Venemaa või Ameerika kasuks. Aga jällegi, ega ka seal toimuvad tohutud muutused.

Kas Euroopa Liidu turg, ligipääs sellele turule ei võiks olla seotud teatavate kliimasoovidega või nõuetega või täiendavate tollidega?

See on selline küsimus, kus on lihtne ja lühiajaline lahendus panna mingisugused tollid või kaitsemeetmed peale ja seda kindlasti ei ole. Ja see on ka täiesti vana käsitlus, et Hiina ja Venemaa ja USA on need, kes ainult mustavad maailma. Tegelikult toimub seal tohutu areng praegu. Vaatame kasvõi Hiinat. Hiina on üks maid, kus on kõige rohkem praegu kasutusele võetud taastuvenergiat alates päiksest lõpetades tuulega ja uute tehnoloogiatega ehk siis see investeering, mis sinna läheb, on tohutu. Loomulikult seal on ka vanad tööstusharud, see mass on tohutu, kust tuleb seda heidet, aga võtta praegu ainult nii, et seal on kõik odavam ja mustem, ei ole enam päris õige. Kui me võtame kasvõi USA, siis seal on olemas osariike, kes on praktiliselt läinud üle biokütustele, kes on läinud üle elektriautodele, nii et seda tuleb kõrvalt väga palju ja ma arvan, et see on meie enda mõtlemise inertsis ja vabanduste otsimistes, et kusagil on need, kes mustavad ja see konkurents on seal. Kui me lähme üle uutele tehnoloogiatele ja me arendame seda, need on investeeringud ja kui me saavutame siin edumaa, siis tegelikult see edumaa võib olla meile pikas perspektiivis tunduvalt kasulikum ja ka konkurentsivõimelisem.

Kas ma mäletan õigesti, et te lubasite oma naisele, et kellakeeramine lõppeb. Kuidas nüüd selle lubadusega jääb?

Jah, seda ma kahjuks enda tööajal ei suutnud täita. Selliseid asju on kindlasti veelgi, mida kõike ei ole suutnud teha. See küsimus ei ole selles mõttes lihtne, et ta anti liikmesriikidele endile otsustada ja valdav osa liikmesriike on sellega nõus, et see kellakeeramine tuleks lõpetada. Küsimus on selles, kuhu poole, et kes ja kuidas seda lahendab. Ei ole muidugi võimalik nii, et Saksamaa eri osades või näiteks Balti riikides ollakse erinevates ajavööndites, olles samas geograafilises vööndis. Ja loomulikult sellel kellakeeramise lõpetamisel on mõju siseturule, seepärast seda tuleb teha nii, et see mõju oleks võimalikult kasulikum. Aga ei tohiks tekkida selliseid ootamatuseid ja tagasilööke, mida me tihtipeale oleme väga oskuslikult ise osanud teha. Aga ma usun, et see kellakeeramise lõpetamine tuleb. Umbes samamoodi nagu käis ka suur võitlus rändetasude vastu, et seda ei ole võimalik lõpetada, kuna operaatoritel on suured kahjud. Toodi ka näiteks meile geograafilisi erinevusi erinevates regioonides ja kuivõrd suur on näiteks lõunamaistes liikmesriikides turismi mõju ja nii edasi ja nad elavadki ainult rändetasudest, et seda ei ole võimalik muuta. Lõpuks ikkagi oli võimalik ja tehti ära. Kasu on kõikidele näha ja ka operaatorid kohandusid. Nii et ma usun, et ka see kellakeeramise lõpetamine kindlasti tuleb, sest see mõju tervisele ja inimeste arusaamatus, et miks me seda teeme, on olemas. Nüüd on see kokkuleppe küsimus liikmesriikide vahel see saavutada.

Nii et te loodate, et kokkulepe varsti tuleb ja abikaasa võib rahule jääda?

Jah, ma usun, et me paari aasta jooksul oleme selle ära lahendanud. Euroopa Parlament võttis teise järjekordse otsuse vastu, et aastaks 2021 peab see olema saavutatud. Kui me 2021 või 2022 oleme selle saavutanud, siis on see väga hea.

Kus Euroopa Liidus erinevates vaidlustes erinevad lõhed jooksevad? Kas need on endiselt uute liitujate ja vanade olijate vahel, ida-lääne vahel, põhja-lõuna vahel või hoopis mingi muu määraja järgi?

Siin väga suurt muutust ei ole toimunud. See meie majanduslik ja sotsiaalne pärand ei ole veel ühtlustunud ja kadunud kuhugi. Seetõttu need läbirääkimised, mis on seotud järgmise finantsperioodiga ja nende uute plaanidega, kuidas ikkagi erinevate regioonide vahel neid vahesid ühtlustada, see jätkub. See pärand, mis on meil ka sellest tööstusest tulnud, see on kõik olemas ja ka sotsiaalsed lõhed on kõik olemas. See ei ole ainult ida- ja lääne liikmesriikide vahel, see on ka liikmesriikides sees. Seda lõhet on väga selgelt tunda Prantsusmaal, seda on väga selgelt tunda ka Saksamaal, Portugalis, Hispaanias, Itaalias. See ebavõrdsus, mis paratamatult vaba turumajanduse ja liberaalse majandusega on kaasas käinud, see ei ole kuhugi kadunud ja need käärid on isegi pahatihti suurenenud.

Kuidas te end Eesti diplomaadina tunnete? Kas Eesti diplomaat on hea olla aastal 2019?

On, loomulikult on. Ega diplomaadi elu ei pea kerge olema. Ei ole ju nii, et sa ainult tood ja viid häid uudiseid. Diplomaadi töö üks väljakutseid ongi keerulistes olukordades leida selliseid lahendusi, et oleks Eestil hea, et meil elu-olu paraneks ja noh, selliste väljakutsetega tuleb tegeleda. Kui selle küsimuse taga oli tagamõte, et Eestis on keerulised olukorrad ja kuidas see mõjutab seda tööd väljaspool või diplomaatidel.

Uus valitsus siis, kelle seisukohad pälvivad tähelepanu rahvusvaheliselt.

Just, nad ei ole traditsioonilised või tavapärased, mis on Eestis olnud. Samas jällegi, need seisukohad ei ole uued. See, mis toimus praegu Eestis, jõudis võib-olla natukene hiljem kohale, mis on olnud väga paljudes liikmesriikides. Selles mõttes ei erine meie töö teiste diplomaatide tööst, et selgitada, mis on selle tagamaad, mis on tulevik ja mis on need tulevikuväljavaated. Milline on Eesti valitsuse poliitika, kuhu me tahame välja jõuda. Nii et selles mõttes see töö on jätkuvalt väga huvitav ja väljakutsuv.

Kuidas te praegu oma Euroopa kolleegidele selgitate, kuhu praegune Eesti valitsus tahab välja jõuda?

Erinevates valdkondades, erinevates poliitikates ma arvan, et need sihid, kuhu me tahame välja jõuda on õiged ja väga üllad ja väga head, ega siin ei ole selles mõttes meil väga keeruline seda siin seletada ega ka arusaamist leida. Kui selgitada ära ka põhjused, mispärast on Eestis toimunud mingisugused sotsiaalsed muutused, kuidas nad on väljendunud pärast valimistel ja kui sa selle oled ära seletanud, siis ega see arusaamine on täitsa siin olemas, et me ei ole praegu nagu väga eriliselt mustad lambad või valged varesed. Nii et võib-olla see on isegi veidi Eestis endas üle paisutatud, aga ma arvan, et siin me oleme täitsa normaalne Euroopa riik.

Unustame valitsuse hetkel ära. Olla Eesti diplomaat siin Euroopa Liidus, kus on kõik riigid, mille üle me saame uhked olla, mida me saame enda poolt välja pakkuda, mille poolest meid hinnatakse?

Ma usun, et Eesti on ikka jätkuvalt sellise innovatiivse avatud mõtlemisviisiga riik ja see maine ja kuvand ei ole veel muutunud. Meid jätkuvalt kuulatakse kõiges selles, mis puudutab uutele tehnoloogiatele üleminekut, nende kasutust ja rakendamist erinevates valdkondades. Ega teised riigid ei jää ju maha tehnoloogilises arengus ja on väga palju ka ette läinud, küsimus on olnud selles, kuidas sa seda rakendad mõistlikul ja kasulikul viisil. Siin meil on see kogemus tegelikult väga hea ja seda kogemust jätkuvalt ikkagi soovitakse siin näha.

Teil seisab nüüd ees minek Pariisi, mis ei ole siit Brüsselist eriti kaugel. Mis ootustega te Pariisi lähete?

Väga meeldivate ja innustunud ootustega, ootan põnevusega seda tööd, mis õige pea peaks algama. Juba loomulikult käib ka nende uute koostöövormide leidmine või jätkamine, sest see töö, mis me praegu oleme teinud Prantsusmaa liinil, on olnud väga hea ja edukas, eriti viimase nelja-viie aasta jooksul. Eesti kuvand on Prantsusmaal jätkuvalt väga hea. Selles mõttes ma lähen väga heale pinnasele ja seal kindlasti ei saa olema kerge, kuid meil on üpris palju selliseid valdkondi, kus ka Prantsusmaa meid suure huviga jälgib. Üks sellistest on kindlasti kaitsealane koostöö, sealhulgas ka küberturvalisus, küberjulgeolek ja see valdkond, kus meil on kujunenud väga head suhted prantslastega ja ma arvan, see on üks selliseid liine või valdkondi, mis saab olema mul kindlasti üks prioriteete. Ja loomulikult Prantsusmaa on äärmiselt kultuuririkas maa, kus kultuuri tema kõikides erinevates valdkondades alates kirjandusest lõpetades televisiooni, kino ja kulinaariaga hinnatakse väga kõrgelt ja siin on meil väga palju huvitavaid projekte töös, nii et ma usun, et igav seal kindlasti ei hakka.