Me oleme koos teiega e-Eesti esitluskeskuses, kus väliskülalistele tutvustatakse Eesti e-edulugu. Aga mis paik on see, kus te end päriselt hästi tunnete?

Ma tegelikult tunnen end ka siin, e-Eesti esitluskeskuses, hästi. Ma olen siin varem käinud. Nii nagu president Toomas Hendrik Ilvese ajal, siis käivad ka praegu kõik Eestisse akrediteeruvad suursaadikud siit läbi, et saada aimu, mida tähendab digitaalne ühiskond. Ma arvan, et see on üsna hea koht Eestiga tutvumist alustada.

Tänavuse aasta üheks märksõnaks on meie ID-kaardi turvaauk. Mida me riigina ja kodanikena peaksime sellest õppima?

Me oleme siiani arvanud, et meil on digitaalne riik ja kui midagi juhtub, siis võime asju ajada vanal kombel edasi ehk paberi peal. Aga mis tegelikult selgus, siis meie inimesed ei ole enam nõus sellega, et digitaalse alternatiiv on paber. Me peame digitaalsele digitaalset alternatiivi pakkuma. Sellised asjad jäävadki juhtuma, mistõttu peame alati olema peame valmis üle minema alternatiivsele lahendusele. Ja paikama samal ajal eelmist lahendust.

Kõik asjad, mida inimene välja mõtleb, on alguses uued ja põnevad, siis tavalised ja siis lähevad vanaks. Kahtlemata juhtub ühel hetkel midagi ka sellega, mida me täna tunneme e-riigina. Sellepärast peabki olema alati uus e-riik, mis sobitub uute tehnoloogiatega. Aga teate, Eesti sugusel väikesel riigil, ka see üks märk mis meil on, see on väga suur asi. Paljudel riikidel ei ole sellist kuvandit kui meil. E-Estonia, see kõlab päris uhkelt. Ja me ei pea oma märgi otsimisega tegelema.

Kas olete e-Estoniale saanud ka mingit ootamatut tagasisidet maailmas. Kas mõni maailma suurtest ja vägevatest riigijuhtidest on olnud kursis sellega?

Seda on juhtunud. On juhtunud eravestlustes. Peaaegu kõik, kellega olen kohtunud, ka niisugustes olukordades, kus neil ei ole ees e-Eesti kohta käivat memo, siis kui kusagil kõlab sõna "Estonia", siis sinna ette lisatakse "e" peaaegu et automaatselt.

Kas ka Donald Trump on sellega kursis olnud?

On. Tõepoolest on. Oli üks kohtumine, kus kohal viibis ka tema abikaasa ja siis Donald Trump. Ja ta ütleski: et nii, siin on tütarlaps Euroopast, e-Estonia on see, kuidas nad seal kutsuvad seda digitaalset riiki. Ja tõepoolest, ka tema teab.

Kas väljapool Eestit saadakse aru, mida meie e-riik tähendab ja kuidas see toimib?

Ei, ei saada. Seda peetakse lihtsalt protsesside automatiseerimise meetodiks ja mudeliks. Seda, et me tegelikult elamegi ühiskonnas, mis täiesti teistmoodi suhtub kasvõi lepingu sõlmimisse või notari juures käimisesse, seda ei olegi nii lihtne kirjeldada. Ma arvan, et e-residentsuse programm võimaldab saada mingil määral aimu, mida see võiks tähendada.

Haldusreform on toonud väga palju kaasa kriitikat ja pahameelt. Inimesed ütlevad, et meie-tunne on kaduma läinud, sest on liidetud vallad, kes tegelikult ei tahtnud liituda ja on tekkinud uued kogukonnad, kus inimesed ei oska ennast paigutada. Tundub, et elu on meie väikekohtadelt ära kadunud ja koondub jälle kuhugi kaugemale.

Mis puudutab piiride joonistamist, siis see ei ole haldusreform. Haldusreform minu arvates nüüd alles algab. Ja haldusreform sisuliselt peabki andma kogukondadele tunde, et kohalik omavalitsus, vallavalitsus, vallavolikogu, et nemad hoolivad kohalikest inimestest. Nende huvidest ja muredest. Ja inimestel endal on suurepärane võimalus leppida kokku valla juhtkonnaga, mida teha just nende kogukonnas. Ka selles, kus enne oli oma vallamaja, aga enam ei ole. Mind julgustab, et need vallad, kes on varem suurenenud vabatahtliku liitumise käigus, et nad kõik ütlevad, et kohalikud kogukonnad muutusid aktiivseks ja neile on saanud valla arendamisel toetuda.

Ma olen kuulnud, et teie töögraafik ja tööpäevad on sellised, et väga sagedasti söögipausid kohtumiste vahele enam ei mahu.

Armastus annab tiivad. Ma väga hoolin Eestist. Ja Eesti tulevikust. Ja Eesti inimestest.

Iseendast ka hoolite?

Ma arvan küll. Ma tunnen ennast hästi rõõmsalt ja entusiastlikult. Mul ei ole sellist tunnet, et ma pean hommikul tööle minema. Vastupidi, mind ümbritseb suurepärane meeskond inimestest, kes lahendavad kõik logistika ja muud lihtsamad olmemured. Ma arvan, et armastus aitab. Ma tõesti armastan Eestimaad ja Eesti inimesi.

Eestlaste suur depressiooni ravim ja ka depressiooni põhjustaja on praegu Läti viin. Mis märk see teie jaoks on, et odav alkohol on eestlaste jaoks nii tähtis?

Mul on seda väga keeruline mõista, sest ma ise ei ole väga suur kangema alkoholi tarvitaja. Piiritus seostub mulle alati laboratoorsete töödega. Ma ei suudaks kunagi sellist vahendit tarvitada. Nii et mul on pisut raske aru saada. Aga sellest saan ma väga hästi aru, mis sünnitab piirikaubandust. Erinev elatustase ja erinevad maksud. See on igal pool Euroopas nii. Mina olen elanud kaua Luksemburgis. Kõik selle riigi piirikülad sisaldavad tohutul hulgal bensiinijaamu. Hästi suuri, sest Luksemburgis on madal kütuseaktsiis. Samal ajal käivad sealt riigist kõik inimesed Saksamaale ja Belgiasse toidupoodi, sest nii on odavam. Kui meil kord juba on inimeste ja kaupade vaba liikumine ja eurotsoon ehk raha ei ole ka vaja vahetada, siis see on ju ainult normaalne.

Nii et te mõistate seda?

No oleks imelik, kui ma ei mõistaks. Siin ei ole ainult aktsiisi küsimus. Lätis on ka muidu kulutase madalam. On täitsa loogiline, et tasub minna sinna poodi. Meie juures käiakse põhja poolt. Mis siis teha? Meil on, kordan veelkord, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Inimeste oma ka ja üks euro-ruum.

Mis te arvate meie valitsuse muutlikust maksupoliitikast? See on segadust juba põhjustanud ja tõenäoliselt tulevikus, kui me oma tuludeklaratsioone täitma hakkame, põhjustab veelgi?

On paar head asja, mis on juhtunud selle valitsuse ametisoleku ajal. See on tulumaksuvaba miinimumi tõus. Ma arvan, et juba siis, kui Eestis tulumaksu määr alanes, oleks alternatiivina tulnud tõsiselt kaaluda, kas mitte tõsta tulumaksuvaba miinimumi, et edaspidi vältida astmelise tulumaksu või siis sellise keeruka süsteemi kujunemist nagu praegu juhtus. Olla väga ühes ääres võib tähendada seda, et pendel läheb teise äärde.

Teine hea asi, mis mulle meeldib, on muudatus, mis viib haigekassasse raha ka meie pensionäride eest. Mulle tundub, et kindlustuspõhimõte, et igaühe eest ka midagi makstakse haigekassale, on väga oluline. Just selleks, et areneksid paremini ka need teenused, mis on suunatud eakatele inimestele. Midagi pole teha, ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et need osad ühiskonnast, kes on kõvemad maksumaksjad, nemad kipuvad saama ka ravikindlustussüsteemidest paremat teenust. Ma lugesin viimati sellist analüüsi Luksemburgi kohta, kus võiks ju arvata, et ressurssi jätkub ometi kõikidele. Aga ka seal esineb selline vahe. Nii et on väga oluline, et kõik, kellel on õigus olla kindlustatud, kõigi eest ka makstakse.

Need on head asjad. See, et süsteem on nüüdsest keerulisem... Jah, kahtlemata me oleme alati rääkinud, et meil on lihtne proportsionaalne maksusüsteem, mida ettevõtetel on kerge mõista. Hea, et meil on täna e-Eesti, millest me saame täna rääkida rahvusvahelisel areenil, sest maksusüsteemi lihtsus on praegu kaduma läinud. Aga see on majanduspoliitiliste valikute küsimus, milles ma väljendan kodanikuna oma seisukohta, aga presidendina mul ju siin rolli ei ole. Valitsusel on õigus teha neid muudatusi ja valija on see, kes annab hinnangu aastal 2019.

Valijad on praegu rahuolematud poliitiliste jõududega...

...selle rahulolematusega tasub alati vaadata, et ühiskonnas on kord juba nii, et need, kes on rahul, nemad ju väga ei räägi. Rahulolematud aga räägivad kõva ja selge häälega. Las valija annab oma hinnangu 2019.

Kas meil on ruumi uuele poliitilisele jõule?

Seda peavad tajuma need, kes täna ei leia endale kaasalöömise võimalust poliitikas, aga tahaksid kaasa lüüa. Ma ise küll näen, et sellist traditsioonilist paremtsentrismi on täna natukene vähem. Võiks arvata, et Vabaerakond asub seal paremtsentristlikus piirkonnas, aga nemad ei osalenud üldse seekord valimistel.

Ma arvan, et erakonnad peavad oma liikmetega nõu pidama, mis on nende seisukohad järgmisteks valimisteks valmistudes. Ja kui leidub rühmitusi, mida ju päris sageli enne valimisi meil on olnud, kes oma vanas erakonnas enam iseennast ära ei tunne, eks nad siis tegutsevad. Siinjuures ma üldse ei ennusta, ma räägin ju mineviku kogemuse põhjal. Meil on tulnud ju tihti aasta enne valimisi mingi uus jõud. Kuidas nendega on läinud, seda me kõik ka teame.

Selge on see, et poliitiline spekter tühjaks kunagi ei jää. Nii ei saa olla, et meil poleks võistlevaid ideid paremalt ja vasakult, liberaalsemaid ja suletumaid. Valijale antakse valida ikka päris paljude võimaluste hulgast ja mulle see tegelikult meeldib, et meie valimismudel on selline, et alati tuleb leida koalitsioonivõimalus. Minu arvates on see tasakaalukam kui need riigid, kus tihtipeale on valitsuses vaid üks partei.

Kuidas viia oma sõnum Eestis elavate vene inimesteni? Raul Rebane tõi hiljuti välja uuringu, mis räägib sellest, et meie siin elavad venelased vaatavad väga palju Kremli kanaleid. Ning PBK-st ja teistest kanalitest tuleb Eesti suhtes info, mis ei ole heatahtlik ega erapooletu.

Mul on sellepärast küll väike mure, et kuidas me ütleme, et me ise ei suuda oma inimesi informeerida. Ja siis palume abi Moskvast. Millega me veel siin riigis ise hakkama ei saa ja peame abi küsima, tahan ma selle peale teada?

Teades, et PBK on selgelt Balti riikide suhtes vaenulik ja turustab üsna aktiivselt Venemaa valitsuse ametlikke seisukohti sõltumata sellest, et juriidilist seost ei pruugi olla, siis minu arvates ostes sealt saateid ja isegi reklaami, me legitimeerime seda positsiooni, mis seal on. Kuidas peab PBK vaataja aru saama, et seal esitatud seisukohad on pole tasakaalustatud kui samal ajal tuleb sinna meie riigist ostetud saateid, mida on ostnud Tallinna linnavalitsus või mõni muu ametlik asutus. See muudab arusaamise sellest keerulisemaks ja sellepärast me ei peaks ostma saateid PBK-st ega ammugi teistes veel selgemini Vene propaganda kanalitest.

Me peaksime suurendama ETV+ mõjujõudu ja ressursse. Kaaluma võibolla seda, kas venekeelne Raadio4, mis on kaunis populaarne, oleks rohkem tuntud. Minu arvates on need meetodid, millega me peame töötama. Aga öelda, et me peame paluma Venemaalt abi selleks, et jõuda oma inimesteni - palun vabandust - mulle kõlab see väga-väga halvasti.

Kui me neid jõupingutusi teeme, siis ega inimesed ei vaata vähem neid Vene kanaleid. Kas see, et kui siinsed vene inimesed on rahulolematud oma olukorraga, siis kas on see soodne pinnas sellisele riigivastasele propagandale?

Mina usun, et kui vene inimesed võrdlevad näiteks sissetulekuid Venemaal ja Eestis või kui nad võrdlevad demokraatlikke vabadusi Venemaal ja Eestis, siis mina küll ei julge arvata, et nad on rahulolematud sellega, mis siin Eestis on. Nad on samamoodi elutervelt rahulolematud kui oleme meie. Loomulikult nende suhtumine NATO-sse võib olla pigem sarnane... isegi Saksamaal lihtne inimene mõtleb niimoodi, et me ei taha, et NATO väed on Vene piiri ääres. Aga mis me teha saame, Venemaa käitub ettearvamatult. Ma arvan, et nende suhtumises võib olla seda elementi. Meil ei ole eestlastena selliseid kõhklusi. Meile väga meeldib, et NATO on Vene piiri ääres. Me tahame oma närvide rahustuseks, et ta oleks ka seal siis, kui Venemaa on oma mõnes kaunimas arengumomendis kui ta täna on.

Aga kunagi ei tohi üldistada. Me teame, et võime kuulda väga eestimeelseid seisukohti vene keeles ja väga venemeelseid seisukohti eesti keeles. Keel kindlasti ei näita mitte midagi. Oluline on tegelikult see, et inimesed teavad, et Eesti Rahvusringhääling on see koht, kust nad saavad usaldusväärset infot. Seda peate teie siin ERR-i majas väga hoidma. Ei ole nii oluline, mitu inimest igal õhtul vaatab eesti- või venekeelseid uudiseid. Oluline on, kui suur osa ühiskonnast usub, et kui mingil põhjusel on tarvis hädasti objektiivset informatsiooni, siis nad usuvad, et ERR-ist nad seda saavad. Ja see on tõesti kõige tähtsam selles, et me oleks ees ka selles, mida võib ju kutsuda ka propagandasõjaks.

Euroopa Liidu eesistumine saab läbi ning teravad keeled ja kriitikud ütlevad, et me jätsime oma potentsiaali kasutamata. Et Eesti püüdis kõiki teravaid nurki vältida. Me ei reageerinud Kataloonia probleemile eesistujana piisavalt.

Eesistujana me reageerisime täpselt õigesti Kataloonia probleemile. Kui me ei oleks olnud eesistuja, siis me oleks pidanud sellele probleemile reageerima täpselt samamoodi. Euroopa Liidu liikmesriigi ja partnerriigina on Hispaania demokraatlik riik. Kõik sellised küsimused tuleb lahendada Hispaania põhiseaduse raames, mis muidugi ei õigusta vägivalda. Täpselt seda ütlesid kõik Euroopa Liidu juhid, ütles Eesti, ütlesid teiste riikide valitsused. Nii et me reageerisime siin õigesti ja täpselt parasjagu. Eesistumine ei ole aeg, kus teha teravaid ja põnevaid demarše. Eesistumine on aeg, kus sinu ülesanne on teenida Euroopa Liitu. Tagada ühtne infoväli, tagada tasakaalustatud koosolekute juhtimine. Isegi enne eesistumist jääb eesistuja maa nii-öelda vaikseks.

Aga magama jäänud liiduskantsler Angela Merkel teid ei häiri?

Sellega on selline naljakas lugu, et kui Angela Merkel magama jäi ja kui minu etteaste oli lõppenud, siis järgnes ju koosolek. Seal ilmselt tsiteeriti seda kõne, mistõttu üsna peagi laekus Saksamaa meeskonnast meile paaniline abipalve, et kus on teie tekst, et meil on seda hädasti vaja. Ja meil oli see häda, et meil seda teksti polnud, kuna prompteri süsteemid vedasid alt. Päike tuli lae akendesse ja prompterist ei olnud võimalik midagi näha ja ma rääkisin peast. Ma rääkisin küll sama juttu, aga teiste aktsentidega ja teises järjekorras. Ja me pidime uuesti looma selle teksti, mille käigus sakslased muutusid väga kärsituks. Ju siis sellest ettekandest mingit kasu ikkagi oli.

Kui sageli teil tuleb ette, et teie jutuajamise mõte ja peegeldus sellest lähevad risti? Sel aastal oli kaks konkreetset juhtumit kui inimesed olid veidi pahased teie peale. Üks oli lõik teie intervjuust, kus te ütlesite, et te ei mõista neid Eesti inimesi, kes ütlevad, et nende lapsepõlv Nõukogude Eestis oli õnnelik. Ja teine, mis puudutas käsitöid tegevaid inimesi, kellel - te ütlesite - on vähem haridust.

Mina ütlesin "erakordselt õnnelik" ja see oli öeldud kontekstis, kus minu käest Luksemburgis kasvanud lapsed uurisid lapsepõlve kohta. Ja tõepoolest, ma püüdsin neile edasi anda seda surutist, mida juba laps Nõukogude Liidus kasvades tundis. Seda ideoloogilist surutist. Et tema keel ei olnud nii hea kui mõni teine keel.

Teine juhtum oli kummaline. Minu paljudes kõnedes on ühe näitena sees, et tehnoloogiline areng võimendab ka kõige traditsioonilisemate tööde tegijate võimalusi. Ka nende võimalusi, kes ei ole õppinud ülikoolis inseneriteadusi või pole üldse ülikoolis õppinud. Mul on üks hästi tore ja konkreetne näide, mis pärineb Moostest ja kus on Lõuna-Aafrikast Eestisse elama tulnud mees. Ta teeb vibusid ja nooli. Väga kõrgel tasemel. Ja tal tõenäoliselt ei ole lähemal kui tuhat kilomeetrit mitte ühtegi klienti, aga ometi ta saab oma kauba müüdud. Ehk näide on selles, et kaks sajandit tagasi oli käsitöölise teenimise ruum see, kui palju ta jõudis mööda laatasid ringi sõita ja midagi ära müüa. Sajand tagasi võis teha lepingu suveniiri poega ja see oli tohutu lisandväärtus. Tänapäeval on maailm sinu turg.

Ma arvan, et tuleks ühendada kõik Eesti käsitöö turundajad internetis üheks Eesti käsitöö portaaliks. Alustuseks Setumaa, siis Haapsalu-kandi käsitöömeistrid ja siis kõik kokku ühte Eesti suurde käsitööportaali, siis oleks see super asi, mille kaudu inimesed leiaksid endale turu. Mis näitab, et tehnoloogiline areng, kuigi ta kaotab töökohti, loob pidevalt ka mingeid uusi võimalusi. Ja võimendab inimeste tööd sugugi mitte ainult IKT sektoris. Päris palju küsitakse maailmas, et mis nüüd ikka saab kui vanad töökohad kaovad. Küllap need uued ka tekivad.

Aga kas te arvestate sellega, et kistakse välja repliike ja pannakse konteksti, mida te ei oska ette ka kujutada?

Kõik tekstid on olnud kättesaadavad. Me tagantjärele oleme väga hoolikad, et kõik need kõned, mis me kasvõi eesistumise käigus oleme pidanud... lugege terve tekst läbi. Ja siis ka veel mõelge. Ma olen kindel, et niisugused asjad võivad ka edaspidi juhtuda, et midagi mõistetakse valesti ja midagi mõistetakse vaid pealkirja järgi. Ma olen olnud pahane kui kontekstist välja rebitu on sattunud pealkirjaks ja mul on olnud põhjust kahtlustada, et need, kes seda tegid, said aru, mis juhtub. See on kõikidele inimestele, kes suhtlevad meedia ja avalikkusega tuttav tunne ning miks peaksin mina eitama, et seda pole. Aga kõik see ei hirmuta mind. Ma ei hakka oma mõtteid varjama, ma ei pelga suhtlust ajakirjanikega ja ammugi ei väsi ma Eesti inimestele selgitamast, mida ma ühe või teise asjaga olen tegelikult mõelnud.

On teil paks nahk?

Ei. Ei ole ja minu arvates ei tohigi olla.

Mis te teete siis kui te haiget saate?

Ütleme nii, et siis me arutame elavas toonis ja reljeefse sõnavaraga seda oma meeskonna keskel ja läheme eluga edasi.

Miks teile ei meeldi kui teile öeldakse "naispresident"?

Mul ei ole midagi selle vastu kui mulle nii öeldakse. "Proua president" on üsna sage pöördumine minu poole. Aga see ei ole kompliment, sest see ei ole minu saavutus - ma olen ju naisena sündinud. Täna meie koolis või lasteaias käivad lapsed, kes joonistavad presidenti või kohtuvad temaga, siis nende jaoks on see täiesti tavaline, et president on naisterahvas. Ja see on ühiskonnale omaette suur väärtus. President on naisterahvas, õiguskantsler on naisterahvas, mitmed ministrid on naisterahvad, riigi peaprokurör on naisterahvas. See hakkab muutuma täitsa tavaliseks. Ma arvan, et kümne aasta pärast ei ole see meil rohkem küsimus kui ta on täna Skandinaavia maades. Aga vaatame meie ümber - Leedu, Läti, Soome - nad kõik on meist selles ees olnud.

Me ei näe avalikkuse ees teid teie perega. Kas see on teadlik põhimõte, et te pere väga sagedasti avalikkuse ette ei too?

See on küll põhimõte, et minu pere peaks saama elada nii tavalist elu kui üks tavaline Eesti pere ikka. Ja ma pean ütlema, et nad tegelikult seda ka saavad päris hästi. Nendes rollides, kus protokoll näeb ette, et abikaasa on kohal, siis ta on kohal. Aga muus osas meie pere valik on selline, et normaalne elu ei ole muutunud, lakanud ega lõppenud sellest, et mina töötan presidendina.

Mis on see, mida teie oma lastele soovite kodust kaasa anda? Mida neile sisse kasvatada, et nad elus paremini hakkama saaksid?

Kuna mul on suure vanusevahega lapsed, siis mul on nüüd võimalus teha kõike paremini kui siis, kui mu vanemad lapsed olid väikesed. Ma ei ole pidanud oma põhimõtteid muutma. Lapsed on minu parimad sõbrad. Ma kohtlen neid nii, nagu oma parimaid sõpru ja annan neile nõu nii, nagu oma parimatele sõpradele. Ja püüan nad jätta oma valikutes samamoodi vabaks, kui minu parimad sõbrad on mind jätnud. Loomulikult oleme me juba väga väikeses nooruses väga paljusid valikuid arutanud. Kasvõi seda, kas sigaretiga või ilma. Mida tähendavad narkootikumid, mis on alkohol. Mis on selle tarvitamisega seotud riskid noorele ajule. Mida tähendab lugemus, kust tuleb inimese silmaring ja sõnavara. Mida tähendab valmistumine tulevaseks tööeluks. Mida tähendab liigutamine ja sport noore inimese elus. Miks on see oluline ka eakama inimese elus. Kõiki neid asju, nagu teised Eesti pered, me omavahel arutame. Ja ma pean ütlema, et mu lapsed on head küsijad.

Kas teie tiheda elutempo juures te jõuate neile pühapäeva hommikuti pannkooke teha?

Kui ma olen Eestis, siis ma teen pühapäeva hommikuti pannkooke. Meie peres on laupäeviti väikesed kohevad pannkoogid ja pühapäeviti suured crepe´id. Ma kaua ei osanud neid teha, aga elades Luksemburgis, siis seal oli jahu paki peal kirjas üks retsept, mida ma siiamaani kasutan.

 Mis teie firmaroog on?

Raske öelda. Ma tegin vanasti palju süüa ja aegajalt sõbrad ohkavad selle järele, et nüüd siis ei saagi enam isetehtud juustukringlit sünnipäevadel. Ja vaat ei saa jah, kannatage minu kallid sõbrad ka mõned ebamugavused välja sellepärast, et mul ei ole aega selliste asjadega tegeleda.

Mart Laar on öelnud, et kui sul on aasta pärast tippametisse asumist vanad sõbrad alles, siis sa oled oma ametis õnnestunud. Kuidas teil on?

Ju siis olen, sest sõbrad on mul kõik alles. Ja ma tänan kõiki oma sõpru selle eest, et nad aegajalt kutsuvad mind kuhugile ja teeme midagi koos. Ja et nad mõistavad ka seda, et minu võime panustada ühise ürituse õnnestumisse on suhteliselt tühine.

Täna on 23. detsember ja täpselt nädala pärast on teil sünnipäev. Palju õnne juba ette! Missugust kingitust te endale kõige enam ootate?

Aitäh. Ma ei ole üldse kingituste inimene. Mulle meeldib kui kingitused on sellised, mille saab ära süüa, ära juua, selga panna, ära sportida. Ehk kõik sellised asjad, mis ei jää kaminasimsile tolmuma. Minu sünnipäeval saavad kokku minu sõbrad ja see on kõige suurem asi. Ega sünnipäeva ei maksa ka üle tähtsustada - mul on olnud sõpradega toredaid kohtumisi sellel aastal teisigi.

2018. aastal saab Eesti Vabariik 100 ja arvatavasti tuleb sellest kõige suurem ja pikem pidu, mis Eestis eal peetud.

Me oleme alustanud pidustustega juba ja need kestavad terve järgmise aasta. Pidu tuleb nii suur, kui suure peo Eesti rahvas sellest teeb. See on ju kogu peo leitmotiiv olnud, et Eesti inimesed saavad ise teha midagi selleks, et Eesti Vabariik 100 neile ja nende kogukonnale midagi tähendaks. Ma usun küll, et tuleb vägev aasta.

Kas teie meelest Eestil läheb praegu hästi ja meil on palju asju, mille üle rõõmustada?

Meil läheb hästi. Meil läheb majanduslikult hästi. Kui me oleme peljanud, et palgakasv käib tootlikkusest ees, siis tänavu näeme, et ettevõtted investeerivad hästi ja kasumid on taastunud. Meil läheb minu meelest väga hästi ka meie rahvusvahelise tuntuse kasvatamisega. Nii eesistumine kui ka ÜRO julgeolekunõukogu kampaania teeb seda. See töö tasub end ära. Meil on noorte liikumine, mis tahab tuua noori õpetajaid kooli. Meil on inimestel tahe kaasa lüüa oma kogukonna elu paremaks tegemisel.

Meil on ka palju muresid. Meil on endiselt palju neid, kes tunnevad end üksi. Et puudega lapsega kodus olev ema ei saa mitte kunagi sellest ringist välja. Meil on suhteliselt nõrgalt arenenud vanurite meditsiin ja hooldus. Meil on päris palju selliseid sotsiaalseid probleeme, millega me oleme arvanud, et kui me saame jõukaks, siis nad lahenevad ise ära, aga selgub, et tegelikult ikka ei lahene. Ma arvan, et tegelikult sinna peame oma tegevuse teraviku ka suunama.

Meil on ka võimalusi. Meil on järgmine Euroopa Liidu eelarveperspektiiv, mis natuke endiselt võimendab meie enda võimet investeerida. Meil on küsimus, kas meie mets kui ökosüsteem, on meil alles 20 aasta pärast. Ma olen sellega nõus, et ainult majanduslikult lähtudes on meil metsa ja selle juurdekasvu küll, aga inimesed on mures ja kurvad. Uus puu tuleb asemele, aga see võtab võibolla rohkem kui endal on eluaastaid jäänud.

Nii et ega meil probleemidest puudus ole, aga ma küll ei tea, et maailmas reaalselt eksisteeriks selline olukord, kus kõik said korraga õnnelikuks ja elasid niimoodi kuni igavesti. Eks me peame üksteisele toeks olema nende raskete küsimuste lahendamisel, aga eelkõige ei tohi arutelusid karta. Rahulikku arutelu meile kõikidele järgmiseks aastaks! Mulle tundub, et rahulikust, mõtlikust ja faktidele toetuvast arutelust on meil natuke puudu jäänud.

Aitäh Kersti Kaljulaid selle kohtumise eest.

Aitähh! Häid jõule ja head vana aasta lõppu ja parimat uut!