Kui palju te kohtate siin riigikogus silmakirjalikkust, valetamist, nagu me oleme harjunud poliitikasarjadest nägema?

Teate seda ütlust, et poliitika on sõubisnis inetumatele inimestele? Sõud on palju, selles mõttes, et seda, kui muljet üksteisele üritame jätta, on palju, valetamist on ka, aga üldiselt on niimoodi, et ega siin pikalt valed ju ei püsi, see kõik tuleb välja. Sa saad mõnda aega mingisugust nägu teha, aga tegelikult kas õnneks või kahjuks on nii, et siin kõik lekib. Kui keegi midagi teab, siis varsti teavad kõik.

Kas poliitika rikub inimest?

Jah, ikka rikub, muidugi rikub.

Teid on ka rikkunud?

Ma ütleks, et selle jaoks on vaja kõva iseloomu, et mitte minna või mitte võtta seda kuju, mis anum on. Ja nüüd, kaks aastat hiljem võin üldiselt öelda, et ei ole võtnud seda kuju. Me oleme jäänud iseendaks.

Rikkumise koht on see, et selleks, et siin huntidega koos uluda, peavad krutskid olema. Ja eks meile üritati siin päris alguses mitmel moel mütsi pähe tõmmata ja jalga ette panna ja siin vee peal kõndida ja pühakut mängida. Ei ole võimalik, et nii nagu arstid ei saa opereerida ilma, et käed muutuks veriseks, ei ole võimalik poliitikat teha niimoodi, et sa mitte kunagi mitte ühtegi krutskit ei kasuta.

Ühed ütlevad, et hästi panete, keerake vinti veel peale, veel vägevamalt. Teised ütlevad, et hästi panete, aga tõmmake natuke tagasi. Kuidagi tuleb selle kahe vahel laveerida.

Olen jõuline ikkagi selle jaoks, et viia ellu oma valimislubadusi ja oma valijatele näidata, et me ei tulnud siia lihtsalt niisama tiksuma. Üks naisterahvas tuli ja ütles, et mina valisin eelmine kord teid, aga enam ei vali, sellepärast, et mulle ei meeldi, et te olete nii kurjaks läinud. Õiglane tagasiside on võimalik, aga mis ma talle vastasin: vaata, kui sa oled poliitikas täitsa siin ground zero's, siis sa saad aru ja näed, et on omakasu ja on alatus ja on rumalus ja väiklus ja kõik need asjad on siin ja käpardlikkus ja skeemitamine ja susserdamine. Sellest sa saad kaugelt vaadates ka aru ja siis sa tuled lähemale ja saad aru, et see on palju-palju hullem ja see ajab vahel hinge nii täis.

Mõned väljaütlemised ikkagi on inimestele haiget teinud. Kas olete mõnikord häbenenud ka, tundnud ennast halvasti mõne väljaütlemise pärast?

Ei, ei ole, aga... ei, päriselt ka mitte. Mida ma olen tundnud, on see, et see on meile poliitiliselt toonud miinuseid, see võibolla teeb mulle haiget, aga kui keegi ütleb, et ma teen või meie sõnavõtud teevad inimestele haiget, siis andke andeks, iga päev tehakse Eestis inimestele haiget radikaalsete vasakpoolsete liberaalide poolt, kes küll ründavad perekonda, küll ründavad rahvuslikke sümboleid ja sümboolikat, laulupidu üritatakse ära solkida, see teeb väga paljudele inimestele väga sügavalt haiget.

Seda haiget tegemist on mõlemas suunas ja kui liberaalid arvavad, et nendel on õrnem nahk või nemad võivad rohkem haiget teha, siis meie olemegi siin selleks, et unustage ära.

Kas majandusminister Kadri Simson on ehe näide, kuidas muidu terane poliitik ministeeriumis ametnike poolt ära kodustatakse?

Me tõsiselt soovitame peaminister Jüri Ratasel kaaluda, kas Kadri Simson sobib oma ametisse. Siin on kaks asja - alati peab minema koos oma politrukkidega ministeeriumisse, oma meeskond tuleb kaasa võtta - see ei pea olema suur meeskond, ei pea olema mingid parteilised tüübid, kellele sinekuur tehakse, vaid inimesed, kes annavadki sulle nõu, kes on sinu poolel, kes teevad ära seda töömahtu, mis on sul vaja ära teha dokumentidega, et teemadesse sisse süveneda ja ennast kurssi viia,konksud ja peentrükk üles leida, ja kes jõuavad käia maja peal luuramas.

See on üks väga oluline osa ja teine - sul peab ikka endal olema nii palju selgroogu, et sa mitte ainult ühe nädala ei jõua võidelda või ka ühe kuu, vaid sa enam-vähem pool aastat jõuad võidelda. Selle poole aasta jooksul loksuvad asjad paika, kas saad sina oma tahtmise või saavad nemad oma tahtmise ja Kadri ei viitsinud võidelda.

Te ise oleksite parem majandusminister?

Ma arvan küll, aga kust me teame, selles mõttes, et ma ei käi mingisugust vekslit välja, et vot kus ma teeksin ja mis ma teeksin. Aga mul on väga selge plaan, mida ma teeksin, kui ma oleksin üks või teine minister, mida ma tahan ellu viia.

Aga mis see ministrikoht oleks teoreetiliselt, mis teile endale kõige rohkem huvi pakuks?

See on vale suhtumine, et ma tahaks olla see või teine.

Hästi, aga kus te ennast tugevalt tunnete, mis valdkond see on?

Ma ei ütle isegi seda, kus mina ennast tugevalt tunnen, vaid ma ütlen, mis on meie erakonna jaoks olulised valdkonnad, et viia ellu oma poliitikat – need on kaht sorti ministeeriumid. Ühed on väga kõvad ministeeriumid nagu siseministeerium, kaitseministeerium. Teised on justnimelt väga pehmed ministeeriumid: kultuuri-, haridus- ja sotsiaalministeerium. Need on need kohad, kus käib kultuurisõda, kus nii-öelda vikerkaarevärviline agenda kõige rohkem meie ühiskonda lammutab.

Üks teine vastane on teil veel suurem, Jevgeni Ossinovski, enne kohalikke valimisi te kaklesite pidevalt erinevatel teemadel. On see teatud mõttes teater?

Ma ei ole nõus, et see on teater või et see on teeseldud. Meie maailmavaateline vastasseis on täiesti siiras ja täiesti reaalne, ma toon ühe näite samast valitsuse vahetusest.

Kui Reformierakond oli ära kukutatud, siis oli nädalajagu või natuke rohkem aega, kus klopsiti kokku uut valitsust, ja meil oli üks kohtumine, millel osalesid Jüri Ratas, Tsahkna, Ossinovski, mina ja Mart, ja küsimus siis selline, kas see tuleb nelja osapoolega ja mis on meie soovid valitsusse minna. Ma lugesin neli või viis asja, mida me igal juhul tahame saada - ilma nende saamiseta me ei näe mõtet valitsuses olla viies ratas vankri all. Tsahkna ütles, et meil pole ühegagi probleeme, Ratas ütles, et põhimõtteliselt saab hakkama kõigega, Ossinovski ütles, et mitte ühegi asjaga ma ei ole nõus. Ja nii ongi.

Lätis viina-õllerallil olete käinud?

Ikka olen, põhimõtte pärast, see on minu viis näidata oma täielikku põlgust ja protesti idiootliku poliitika vastu. Selle aasta suvel ja eelmise aasta suvel jaanipäeva õlled tõin Lätist.

 Et te olete kõva pummeldaja?

 Ei ole, ei ole, need pidasid vastu kuni septembrikuuni.

Räägitakse, et ülikooli ajal olite kõva pummeldaja?

Jah, muidugi olin, väga tore noorus oli mul, elasin väga lõbusat elu. Meenutan, et samal ajal käisin tööl ja samal ajal lõpetasin - meie kursuselt teise inimesena sain diplomi.

Päris ausalt, kui palju siin riigikogus tinutamist ette tuleb?

Üldiselt selles koosseisus pidi olema vähe tinavilesid, vähemalt võrreldes varasematega ja ei ole näha küll eriti...

Et alkohoolikuid otseselt ei ole?

No ma ei tea, meil on üks väga staažikas riigikogu liige, kes pidi hommikut alustama kahe džinniga, aga võibolla see on linnalegend.

Kümme aastat tagasi pidasite Tallinna vanalinnas kohvikut Martini Jazz Cafe?

Väga äge koht oli! Iga nädalalõpp oli live-muusika, nädala sees olid spontaansed jam-session'id ja inimestele väga meeldis. Stammkunded tekkisid lõpuks ja mulle ka väga meeldis, ma olin seal väga rahul.

Pereäri pidas vastu vaid pool aastat ja läks pankrotti sellises seisus, et firma hinge taga polnud midagi. Pankrotti menetlenud kohtunikule tundus asi kahtlane, alustades sellest. Kohtunik saatis asja politseisse ning teie ja teie abikaasa suhtes algatati kriminaalmenetlus. Kuidas kommenteerite?

Jah, see oli eriline sigadus. Pankrotipesa, kuhu jääb 3000 või 30 000 krooni ja kus tegelik ainus kahjukannataja olin mina. Pärast seda kohtunik algatab kriminaalasja valesti majandamise paragarahviga sisuliselt ja siis seda kedrati viis aastat - eks ole, ma näen siin taga ka väikest poliitilist ärategemist, sest et...

Te ei olnud ju poliitik sel ajal?

Tehti, nii-öelda algatati asja, pandi sahtlisse ja sinna ta jäi. Kui tähtaeg hakkas kätte jõudma, siis ma juba olin poliitik, siis kui mind ülekuulamistel loksutati ja kodust lahkumise keelud pandi, tõsi küll, mitte veel riigikogu liige.

Peotäiest pankrotihaldurile pihku jäänud tšekkidest kõige kummalisemad on aga naiste stringid ja rinnahoidjad, mis osteti Prismast, ja tütarlaste põlvpüksid ning pluusid, mis osteti Rimist. Mis on kohvikus nendega pistmist?

Aga selle me võtsime välja sealt. Võtsime raamatupidamisest välja, need on kõik asjad, mille kallal ta jauras. Õigemini, mille kallal jauras pankrotihaldur, eksole. Aga arvestame ühe lihtsa asjaga, mida ma seletasin jälle lootusetult kohtule. Me ei jõudnud aastaaruande tegemiseni, me alustasime kevadel, lõpetasime sügisel. Aastaaruannet me ei teinud, aastaaruande tegemisel oleks kõik need asjad korda aetud, sobimatud tšekid välja või kus midagi on puudu.

Kuidas selline tšekk satub firma aruandlusesse?

Lihtsalt viisin, kust mina tean, võtsin pataka tšekke, mis mul oli kogunenud, viisin raamatupidamisse ja kogu lugu.

Põhimõtteliselt sel perioodil kõik tšekid, mis teil olid, viisite ettevõttesse?

 Ei olnud nii!

Lõpuks asi aegus ja uurimine lõpetati süüdistust esitamata?

See tšekk on sinna pandud vigaselt loomulikult. Loomulikult kõik me saame sellest aru, siin on inimese ihupesu ja see on sinna pandud vigaselt. Ehkki ma veelkord ütlen, raamatupidamise mõttes on võimalik panna tööriideid sinna sisse ka, ega see ei ole vale, kui sul kulubki töö juures see riietusese ära.

Kas need olid tööriided?

Ilmselt mitte siiski.

Aga teie viisite need tšekid firmasse?

Muidugi, kõik mis olid, ma viisin sinna.

Kuidas te viisite neid tšekke, te ei näinud, et need valed tšekid seal vahel on?

Ma ei jõudnud neid asju vaadata kogu aeg.

Palju neid tšekke oli siis?

Kust ma mäletan, kallis inimene, see oli 10 aastat tagasi.

Tõesti, nüüd aastaid hiljem te ütlete, et see oli ühe kohtuniku pahatahtlik kius teie vastu?

Oli täpselt nii. Niisuguste pisikeste raamatupidamislike väikeste asjade pärast alustada kriminaalasja on värdjalikkus.

Kas see, et nüüd siinsamas riigikogu saalis te olete kohtunike suunas päris krõbedalt öelnud, on ka mingi isiklik vimm kohtunike vastu?

Isiklik kogemus.

Mis see kogemus ütleb?

See on üks asi, siis ma nägin, missugune see süsteem on. Me oleme käinud erakonna näol kohut Juhan Aarega, et tagasi saada 10 000 eurot, mille ta erakonnast varastas, neljandat aasta käime ja pole esimesest astmest jõudnud veel kuhugi.

Pärast, kui ma riigikogus puldis ütlesin oma sõnad, sa ei kujuta ette, milline laviin tuli mulle meilile, ja telefonikõnesid, kus inimesed kirjeldavad absurdseid lugusid kohtunike omavolist, prokuratuuri omavolist, mingisugustest täiesti arusaamatutest ülekohuststes ebaseaduslikest kohtuotsustest. Eesti kohtusüsteem on täiesti läbimäda.

Kas te ütlete, et teil ei ole respekti Eesti kohtusüsteemi vastu?

Null, null respekti. See tuleks maatasa lammutada ja nullist pihta hakata. Nii ongi.