"Pealtnägija": eakate petmine Merivälja pansionis võis olla arvatust laiem
2012. aastal karistati Merivälja pansioni direktorit Tiina Saarmaad ja sotsiaaltöötajat Inge Aasa selle eest, et nad varastasid süsteemselt eakate hoolealuste tagant. Nüüd on selgunud, et see, mis toona avalikuks tuli ja ära tõestati, võib olla ainult jäämäe veepealne osa.
Ühe Eesti mainekama hooldekodu – Saksamaa Kursana ketti kuuluva Merivälja pansioni – endise direktori ja sotsiaaltöötaja teadaolevalt esimene ohver oli USA-s ja Kanadas elanud Sulev Kasak, kes naasis vanuigi kodumaale, vahendas "Pealtnägija".
2006. aastal aitas tal Merivälja pansionisse kolida endine diplomaat, nüüdne advokaat Argo Küünemäe, kellega nad tutvusid juba Kanadas. 2009. aastal selgus järsku, et arhitektina töötanud vanahärral ei jätku raha arvete maksmiseks. Panka minnes tuli välja, et kuigi Kasakul pidi arve peal olema umbes 700 000 krooni, oli see peaaegu tühi.
Küünemäe sõnul avastas ta pangaväljavõttest, et ülekandeid oli tehtud otse Merivälja pansionaadi direktrissi arve peale. Paar kuud pärast Kasaku asumist pansionaati algasid ülekanded asutuse juhataja Tiina Saarmaa sugulase arvele ja hiljem juba otse direktrissi enda kontole.
Küünemäe sõnul oli Saarmaal lihtne ülekandeid teha, kuna tema käes olid Kasaku ID-kaart ja pangakoodid. Kokku kadus Kasaku pangaarvet kolme aasta jooksul 563 000 krooni.
Kasakult varastamisega seoses algatati ka kriminaalasi. Saarmaa kahetses ja maksis enamuse rahast tagasi ning sai 2010. aasta juunis tingimisi karistuse. Info vargusest ei jõudnud aga tema tööandjani ning ei uuritud, kas kannatanuid on veel.
Juba 2010. aasta alguses, samal ajal kui menetleti Sulev Kasakult varastamist, kaebasid 1916. aastal sündinud Meta sugulased, et memme kontolt kadus 20 000 krooni. Toona rääkisid Saarmaa ja pansioni sotsiaaltöötaja Inge Aas, et Meta unustab ja on ebaadekvaatne ning kriminaalasi lõpetatigi tõendamatuse tõttu.
Laiaulatuslik skeem
Tegelikult olid direktor ja sotsiaaltöötaja selleks hetkeks püsti pannud skeemi, mille sihikul olid eakad kliendid, enamasti väliseestlased, kellel oli palju raha, aga mõistus või nägemine polnud enam nii selge.
Nad võtsid järjekindlalt pahaaimamatute vanainimeste kontodelt raha. Näiteks on säilinud mustand, kus Ameerikast naasnud Meta andis Inge Aasale "tagastamatut laenu" 150 000 eurot. Too paber jäi allkirjastamata, küll aga sai Aas voli võtta Meta arvelt 15 000 eurot poja silmaoperatsiooniks. Tagatipuks pani memm sotsiaaltöötaja oma testamenti üheks pärijaks. Samal ajal reisis Aas korduvalt Sri Lankale, kus tal oli armuke, keda rahaliselt toetas.
Tiina Saarmaa viis väliseestlanna Sylvia näiteks nii kaugele, et naine võttis pangast välja erinevates valuutades kokku 300 000 krooni ja paigutas direktori seifi. Saarmaa asendas raha ajapikku märkmepaberi plokkidega.
Samal ajal oli Saarmaa katseajal eelmise varguse eest ja andis aru kriminaalhooldajale. Too kirjutas oma aruandes: "Isik väga kahetses toime pandud kuritegu. On toimetulev, oma eluga saab hakkama, varasematest vigadest on teinud õiguskuulekad järeldused."
Käis süsteemne sularaha väljavõtmine ja kulutamine
Asi hakkas välja tulema tänu Austraalias ja Kanadas elanud ehitaja Eduard Savitootsile, kes kolis Meriväljale 2005. aastal. 95-aastane härra, kelle kontol oli maja müügi raha ja regulaarselt laekunud Kanada pension, oli muidu igati krapsakas, aga silmanägemine kehv. Carmen Marnat abistas algul oma tädimeest poes ja pangas käimisel, kuid ühel hetkel võttis selle üle Tiina Saarmaa.
Kui 2011. aastal tekkisid Savitootsil esimesed kahtlused, rahustas juhataja sugulasi, et tegu on ealiste iseärasustega. Jõulude ajal viis vanahärra nad siiski nii kaugele, et mindi panka.
"Avanes šokeeriv pilt, sest ma ei uskunud seda, kui ma vaatasin seal, kuidas oli kaubamajades ja Denim Dreamis ja igal pool kauplustes käinud. /.../ Minu jaoks oli see šokeeriv, ma ei saanud aru, mis toimub," meenutas Marnat.
Tagantjärele on näha, kuidas 2010-2011 läks asi täiesti käest ära. Käis süsteemne sularaha välja võtmine päevamaksimumi piires, lisaks käidi brändikauplustes, spaades, restoranides ja reisidel. Kõik see toimus paralleelselt mitme vanainimese, sealhulgas Savitootsi arvel.
Marnat avastas, et näiteks Kaubamaja naistemaailmas kasutati küll 95-aastase härra pangakaarti, aga direktori Partnerkaarti. Kokku oli Savitootsi kahju 32 000 eurot.
Pansionitöötajad said karistused
Jaanuari lõpus 2012 läks kõik lõhki, Saarmaa ja Aas vahistati, tehti läbiotsimised ja ilmus esimene "Pealtnägija" lugu, kus pansioni ametlik esindaja kinnitas, et kõik tuli üllatusena.
"Jah, me ei teadnud seda. Me saime seda teada 30. jaanuaril. Meid ei informeerinud ei politsei, ei prokuratuur, ei Tiina Saarmaale määratud kriminaalhooldaja. Seda infot meie majja ei jõudnud," kinnitas Kursana Eesti OÜ juhatuse liige Anella Stimmer.
Kannatanud olid kõik nõus kiirkorras kokkuleppemenetlusega. Tiina Saarmaa, kes sooritas kuriteod katseajal, sai karistuseks kaks ja pool aastat, Inge Aas tingimisi.
Saarma, kes sai vanglast välja ennetähtaegselt 2013. aastal, ei taha täna vanast asjast rääkida.
"Loomulikult, ma olin ise ka paljudes asjades, ütleme, et süüdi. Et vales ajas, vales kohas, aga ma olen ise sellest kõigest välja tulnud, ilma igasuguste teiste suuremate abideta. Ja andke mulle, andke mulle palun see võimalus, et ma saan rahulikult oma elu edasi elada," sõnas Saarmaa telefoni teel.
Seni avastatu võis olla vaid jäämäe veepealne osa
Kokku jõudis kohtusse viis kannatanut kogusummaga 140 000 eurot, aga see on ainult jäämäe nähtav osa.
Politsei pani kokku kaheksa köidet uurimismaterjale, aga tagantjärele selgub, et kõike ei kontrollitud.
Maia-Liisa Mürkel nägi veebruaris 2012 "Pealtnägija" saadet ja teda tabas äratundmine. Tema vanaema Eugenia Piel veetis viimased aastad Merivälja pansionis. Elupõline vandeadvokaat, kes keskendus just kriminaalasjadele, oli kahtlustav ja keeruline natuur, mistõttu side oma perega peaaegu katkes.
Nii juhtuski, et Pieli Meriväljale paigutamise organiseeris hoopis tema endine õpilane ja kolleeg Eva Tibar. Pansioni kulu katteks müüdi proua korter Kapi tänaval. Tehingut hinnaga ligi miljon krooni vahendas maakler Virve Vainomäe.
Mürkeli vanaisa ja proua Pieli abikaasa oli maalikunstnik Ülo Teder, tänu millele oli perel kunstikollektsioon, mis kuuldavasti koliti samuti pansioni keldrisse hoiule.
Vanaisa suri 2009. aasta suvel Järve hooldushaiglas ja vanaema järgnes 2010. aasta kevadel Meriväljal. Lapselaps sai nüüd ootamatult teada, et pansioni ees on ligi 40 000-kroonine võlg, mille Mürkel ära maksis.
Kaks aastat hiljem puhkes skandaal ning siis pöördus Mürkel oma kahtlustega prokuratuuri, seda enam, et omal ajal jäid kaotsi ka umbes 30 maali, mis pansionaadi keldris olid.
Kui politsei proua Pieli pangaväljavõtteid vaatas, tulid välja suured sularaha väljamaksed. Üks ülisuur ülekanne oli tehtud otse Tiina Saarmaale.
Aasta enne surma, 12. märtsil 2009 tehti Eugenia Pieli nimelt 363 000-kroonine ülekanne Tiina Saarmaale märkega "asjaõiguslepingu sõlmimiseks". Samal päeval erastas Saarmaa selle eest 27-hektarilise krundi Järvamaal, mis vormistati abikaasa Rein Saarmaa nimele. Saarmaa ei soovinud seda tehingut "Pealtnägijale" kommenteerida.
Lisaks tegi Piel kaks makset maakler Virve Vainomäele – 30 000 krooni selgitusega "laen" ja 25 000 krooni "ülekanne". Kuna Eugenia Piel oli selleks hetkeks surnud ega saanud ise ütlusi anda, hindas politsei asja tupikuks ega selgitanud lähemalt ei ülekannete põhjusi ega maalide saatust.
Prokurör lõpetas uurimise Pieli ja veel ühe surnud daami puhul, kes samuti Saarmaale suuri summasid andis.
Kadunud maalid ilmusid müüki
2017. aasta alguses ilmus Osta.ee keskkonda müüki Mürkeli vanaisa Ülo Tederi töö, mis pansionist kadus. Müüjaks osutus maakler Vainomäe poeg, kes kinnitas, et taieseid leidub veel.
Mürkelit esindas juristi taustaga Mario Ojalo. Tema marssis nüüd otse Vainomäe büroosse maale nõudma.
Lugu lõppes sellega, et 5. juunil tõid Eva Tibar ja Virve Vainomäe ootamatult tagasi 16 taiest, mis väidetavasti maakleri käes olid.
Ehkki lapselaps ja tema esindajad kahtlustavad, et daamid kuritarvitasid omal ajal tema vanaema usaldust, siis Virve Vainomäe kinnitab, et sai maalid omal ajal Eugenia Pielilt kingiks ja raha tänutäheks abistamise eest ning pole midagi valesti teinud.
Kannatanutele maksti katseaja lõpuni
Kokkuvõttes võib maalide juhtum olla lihtsalt möödarääkimine, aga eriti kriibib Mürkeli hinge, et Pieli rahaga ostetud talu Järvamaal kuulub endiselt Saarmaa perele.
"Kõik on korrektne, karistus on ära kantud ja see tähendab, seda summat ei ole kunagi välja mõistetud, sest et seda ei saa tõestada. Kuigi kahtlus jääb," ütles Mürkel.
Samamoodi jäid tegelikult tühjade pihkudega teised kannatanud. Inge Aas kirjutas küll vabanduskirja, aga raha tuli ainult nii kaua, kui ta oli katseajal.
"Ta hüvitas nii kaua, kuni tal oli katseaeg või see tingimisi ja kui ta sellest vabanes aasta või pooleteise pärast, siis pärast seda kohe lõppes kõik. Ei ole senimaani keegi vabandanud meie ees, Tiina isegi ei vabandanud Eduardi ees kordagi," rääkis Marnat.
Saarmaa sõnul teeb ta kõike nii nagu Eesti seadused ette näevad. "Minult võetakse maha, ma olen alla miinimumpalgaga tööl. See on juba kohtutäiturite probleem, kuidas nad seda jaotavad, kuidas nad seda teevad," kommenteeris ta.
Kursana saatis "Pealtnägijale" Saksamaalt avalduse, milles öeldakse, et nad kahetsevad juhtunut ja aitasid igati uurimisele kaasa. Nende sõnul hoolitseb täna elanike eest suurepärane meeskond, keda usaldab nii juhtkond kui ka elanikud.
Toimetaja: Merili Nael