Urmas Paet: järgmise valitsuse puhul minevik enam ei loe

Reformierakonna aseesimees ja europarlamendi liige Urmas Paet jättis enam kui tunnises intervjuus vastuseta vaid ühe küsimuse. Ajakirjanik Toomas Sildam tahtis teada, kas ta eelistaks võtta endale taas välisministri koha või jätkata Euroopa Parlamendi saadikuna.
Miks oli Venemaal vaja korraldada oma endise sõjaväeluuraja Sergei Skripali vastu Londonis keemiarelva rünnak ja teda närvigaasiga eluohtlikult mürgitada?
Aus vastu on – ma ei tea. Ma ei tea, mis oli selle taga.
Venemaa hilisema reaktsiooni mõttes läheb [Londonis juhtunu] ühte ritta Krimmi annekteerimise ja sissetungiga Ida-Ukrainasse, MH17 reisilennuki allalaskmisega Ida-Ukraina kohal, ka mitmete aktsioonidega Süürias, kui kogu rahvusvaheline üldsus ütleb „Lõpetage ära! Pidage pausi, sest tsiviilelanikke saab sadades surma!“. Aga see kõik ei lähe [Venemaale] korda...
Kõik need näited on suurest poliitikast, Skripal aga vana topeltagent...
Aga see on ka suur poliitika, kui lähed NATO ja Euroopa Liidu liikmesriiki ning kasutad seal keemiarelva, mis on rahvusvaheliste konventsioonidega rangelt keelatud. Viis, kuidas [Skripali] taheti tappa, on täiesti erakordne.
Ja see pööras oluliselt Venemaa suhteid NATO, Euroopa Liidu riikidega?
Mingiks ajaks on need jälle pingestunud, ega me täna veel tulemust tea. Oleme näinud esimesi reaktsioone, mis enesestmõistetavalt on Suurbritannia poolt kõige käredamad. Aga me ei tea, milline saab olema NATO või EL-i kui terviku reaktsioon.
Kas sellega kaasnevad ka praktilised sammud? Kas lõpuks saadakse konsensus, et laiendada sanktsioonide nimekirja konkreetsete isikutega? Nendest on räägitud kuid ja kuid, aga seni pole olnud piisavat poliitilist tahet, et nimekirja satuksid inimesed, kellel on reaalselt mõju Venemaal toimuvasse.
Teie hea kolleeg Euroopa Parlamendis Yana Toom arvab teisiti. Tema Briti võime ei usu, sest „kui eriteenistused tahavad kedagi tappa, siis ei ole kombeks jälgi jätta“ ja „demonstratiivne mürgitamine Vene mürgiga nädal enne presidendi valimisi on idiotism“. On tal õigus vastuvoolu arvata?
Arvamise õigus on tal loomulikult olemas. Aga Eesti ühiskonnas, ka ajakirjanduses ei maksa olla sinisilmne, et ah, mis see on, aegajalt tuleb ette... Kui vaatame ka Vene ajakirjandust pärast Briti sündmusi, siis seal räägitakse üksmeelselt, et kõik on järjekordne näide Venemaa vastasusest maailmas, et seda tegid britid ise või ameeriklased... Sama retoorika, mis eelmiste sündmuste puhul. Alguses eitatakse, et mitte midagi pole juhtunud, meie peale valetatakse, Lääs on ise süüdi...
Kas Yana Toomi sõnadest saab teha järeldusi ainult tema või kogu Keskerakonna kohta, kuhu ta kuulub?
Väga olulistel teemadel arvamuste paljusus Keskerakonnas räägib sellest, et põhilistes asjades neil ei olegi ühtset hoiakut. Kui samal päeval ütleb erakonna esimees Jüri Ratas, kuidas ta on londonlastega koos ja mõistab rünnaku hukka, järgib NATO ja Euroopa Liidu maade teiste peaministritega sarnaseid jutupunkte, aga tema erakonna ainus esindaja Euroopa Parlamendis räägib Venemaa jutupunktide järgi. Nii on ka varem olnud. See näib lihtsa taktikalise plaanina, et üritada saada Eesti valijaskonnast nii palju hääli kui võimalik: nii neilt, kellele meeldib kuulata Toomi kui ka neilt, kellele meeldib Ratase jutt.
Kas Keskerakond on Kremli-meelne?
„Kremli-meelne“ on klišee. Mõned olulised inimesed Keskerakonnas on selgelt seda meelt, et praegu Venemaal toimuv on ok, sest võib ju ka midagi hullemat olla. Erakond koosneb tuhandetest inimesest, mina ei kannaks kõigi nende peale seda suhtumist üle.
Aga kui väga olulistes asjades – ja neid on olnud ka varem, nagu [Yana Toomi] Süürias ja Assadi juures käimised – paneb erakond silmad kinni, kui erakonna oluline liige käitub risti vastu sellele, mis on selle erakonna juhitud Eesti valitsuse positsioon, siis... Siis on minule arusaamatu, mis loom see Keskerakond on. Suurelt erakonnalt eeldaks selgeid väärtushoiakuid, ka rahvusvahelistes asjades.
Detsembris 2004 sõlmis Keskerakond koostööprotokolli Ühtse Venemaaga. On see ohtlik?
On ohtlik selles mõttes, et ega keegi saa täpselt aru, miks on vaja seda lepingut hambad ristis pidada. Iga demokraatlik, läänelik erakond oleks pärast 2014. aasta sündmusi [Krimmis ja Ida-Ukrainas] selle lepingu ära lõpetanud. Jutt, kuidas see on külmutatud ja ei ole oluline... Kui nii, siis lõpetage ära, öelge, et kehti enam. Mis saab olla lihtsam?
Mul on üks tsitaat: „Ühtse Venemaaga sõlmitud leping on Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel sõlmitud leping. Ma kinnitan teile, et sellest lepingust ei tulene mingisuguseid halbu mõjusid valitsusele Eesti ja Venemaa suhetes.“ Kas te teate, kes niimoodi ütles?
Ma ei tea... Erakonna esimees, või?
Väga õige. Erakonna esimees, kelle nimi on Andrus Ansip. 12. aprillil 2005 arutas riigikogu, kas anda peaministrikandidaadile Andrus Ansipile volitused valitsuse moodustamiseks ja nii vastas Ansip Andres Herkeli küsimusele, kuidas Edgar Savisaare koostööleping Putini parteiga hakkab mõjutama uue valitsuse tööd. Kas Ansip eksis?
Selles ajahetkes ta ei eksinud. Aastad 2004-2006 olid hilisajaloos Lääne ja Venemaa suhete kõige helgem periood. Siis üritati Euroopa Liidu ja Venemaa vahel teha mõistlikke kokkuleppeid, kaks korda aastas toimusid EL-Vene tippkohtumised, EL oli optimistlik, et ehk saabki hakata Venemaaga normaalselt suhtlema. Keskerakonna lepingu sõlmimise aeg ja Ansipi jutt kevadel 2005 läheb sellesse üldisesse konteksti.
Mina ei mõista Keskerakonda hukka, et nad 2004. aastal lepingu [Ühtse Venemaaga] sõlmisid. Mida ma Keskerakonnale ette heidan, on see, et miks nende leping on jõus pärast 2014. aasta kevadet, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja tungis Ida-Ukrainasse.
Tegelikult saate ju aru, miks see jõus on?
Ei saa.
Ennist just rääkisite, kuidas mõeldakse oma valijaskonnale.
Jah, aga ma arvan, et see leping ei ole argument, miks ka Eestis Venemaaga ühtses vereringes olevad valijad hääletaksid Keskerakonna poolt. Valijate toetuse saamiseks on see leping ületähtsustatud.
Urmas Paet. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Milline on Eesti välispoliitika olnud pärast Rõivase valitsuse kokku kukkumist?
Riigi välispoliitika on üldiselt ajanud sama joont, mis oli kogu aeg ka varasematel aegadel. Aga seda pilti hägustavad mõned asjad. Kui [Ratase] valitsus ametisse sai, siis ainuüksi fakt, et EL-is on peaministripartei, kellel on Ühtse Venemaaga leping, tekitas Eesti suhtes asjatut võbelust ja küsimusi ning vajas selgitusi, mida igakord polnudki võimalik adekvaatselt anda.
Kuid ka välispoliitilises asjaajamises saab üht-teist ette heita. Eesti EL eesistumise ajal toimus suur ja tähtis idapartnerluse tippkohtumine, kus mulle ei meeldinud üldse, kui meie peaminister ütles, et idapartnerlusel ja EL laienemispoliitikal pole mingit seost. Ometi on idapartnerluse peamine eesmärk olnud valmistada neid riike selleks, et nad oleksid ühel päeval valmis olema EL kandidaatriigid. Et mõnele [EL-is] ei meeldi seda kuulda, ei tähenda, et Eesti peaminister peaks loobuma meie senistest selgetest poliitilistest hoiakutest.
Võibolla mõnele tundub see liiga... teoreetiline muusika?
Aga eesmärk peab ju olema. Pealegi, teades kolme idapartnerriigi – Moldova, Gruusia, Ukraina – sisemist olukorda, siis see, et nad kunagi, kunagi kauges tulevikus, saavad NATO-sse ja Euroopa Liitu, on olnud nendele väga oluline protsesside vedur.
Kuidas sotsiaaldemokraat Sven Mikser on välisministrina hakkama saanud?
Ta on hoidnud meie pikaajalist välispoliitilist joont. Aga valitsuse välispoliitilist pilti hägustavad kõrvalt tulevad näited... Peaminister ja välisminister võivadki jääda korrutama, et kõik toimib samamoodi nagu kogu aeg, aga siis tuleb peaministripartei tähtis esindaja Euroopa Parlamendis, läheb Assadiga läbi rääkima või ütleb, et Suurbritannia jutt keemiarelva rünnaku kohta pole õige... See hägustab ka sõnumeid, mida välisminister räägib.
Peaminister Jüri Ratas teatas, et loobub „hiljutiste rahvusvaheliste sündmuste valguses“ – viide Skripali mürgitamisele Londonis – sõitmast maikuus Venemaale Krasnojarskisse, kus meie rahvuskaaslased peavad EV100 pidustusi. On see valitsusjuhilt õige otsus?
Vaadates, kuidas Euroopa ja Venemaa suhted on jõudnud pingestatud seisu, oli see otsus adekvaatne, jah. Kui peaminister läheb riiki, mille juhtidega on meil kontakte väga vähe või pole üldse olnud, siis hoolimata suhete pingelisest seisust, oleks õige üritada korraldada kokkusaamist ka oma kolleegiga. Praegu, kus uus keerd on niigi Euroopa ja Venemaa pingelistele suhetele peale keeratud, poleks see võimalik.
Kuidas me üldse saaksime praegu toetada Venemaal elavaid rahvuskaaslasi?
Osutada neile tähelepanu, käia neil Eestist külas. See ei pea olema peaminister või president, on ka palju muid toredaid võimalusi, kasvõi koolide ja kultuurirahva vahetused, et [seal elavad] inimesed tunnevad – neil on Eestiga igapäevane tihe side, ka tavaliste inimeste tasandil.
Teistpidi kutsuda neid võimalikult palju Eestisse, kultuuriüritustele, alates laulupeost, aga eriti praegu, kui on EV100 paljud sündmused. Inimlik kontakt on kõige tähtsam, suhtlemine ei peagi olema kõrgel tasemel ja punaste vaipadega.
Aga meie Krimmis elavad rahvuskaaslased – kas ja kuidas neid aidata?
Krimmi puhul sobib sama jutt. Eelduseks muidugi Ukraina võimudelt saadud nõusolek sellisteks külaskäikudeks. Ei saa sinna lihtsalt minna, küsides Vene võimude luba, sellest ei piisa. Tuleb teha asi selgeks ka Ukrainale, kelle territoorium Krimm on.
Kui teie oleksite kevadel 2014 võtnud vastu Andrus Ansipi pakkumise saada peaministriks, siis milline oleks teie sõnum Euroopa Liidu valitsusjuhte koondaval Ülemkogus seoses USA president Donald Trumpi otsusega kehtestada globaalsed tollitariifid terase- ja alumiiniumiimpordile?
Kõigepealt, lause esimese poole – „oleks ja oleks“ – jätan ma tähelepanuta. Võin öelda, mis oleks täna kodanikuna minu sõnum Ülemkogul...
Tavaline kodanik Ülemkogule ei pääse.
Kahetsusväärne. Näiteks Euroopa Parlamendi istungitele ta pääseb.
Ülemkogu muutuks siis laadaks, kui sinna iga soovija sisse marsiks.
Võibolla teinekord ongi vaja midagi sellist, väikest vapustust, et enda mullist tuleksid korraks välja inimesed, kes on harjunud omavahel mõnusalt õhtusöökide käigus midagi arutama.
Aga teemasse minnes: hetkel tuleb Trumpi administratsioonile näidata väga pragmaatiliselt, millist kahju saavad sellest sammust Ameerika Ühendriigid. Just praktiliselt, sest näib, et tähtsad ideed ja üllad väärtused ei ole neile [USA-s] praegu esimene liin. Kui ta on pähe võtnud, et kaubavahetuses EL-iga saab USA kahju ja selle lahendus on EL-i toodetele kõrgemate tollide panemine, siis ta eksib.
Neile tuleks järjekindlalt ja võimalikult ulatuslikult sealses administratsioonis seletada, kuidas Ameerika tegelikult kaotab sellest sammust. Ja kui need tariifid ikkagi jõustuvad, siis ei jää midagi üle – EL peabki tegema vastusamme. Tuleb hoolikalt vaadata, millises valdkonnas, aga vastusammud tuleb teha.
Siis on kaubandussõda?
Nii on, jah.
Aga me ei saa ka lihtsalt kujutada ette, et Euroopas avalikku arvamust ei ole. On küll. Kui ameeriklaste otsuse tulemusena jäävad tööta kümned tuhanded sakslased, kes täna toodavad Ameerika ekspordile, siis ei ole võimalik, et Saksa valitsus kehitab lihtsalt õlgu, et nii on, kuigi kõik teavad, et on võimalik teha ka vastumeetmeid.
Millised oleksid EL-i võimalikud vastusammud USA-le?
Minu teada on Euroopa Komisjon vaadanud kaubagruppide nimekirja, kus on kümneid ja kümneid erinevaid [USA-s valmistatud] tooteid, millele tuleb siis samuti kõrgem tariif. Peab nüüd vaatama, millisest keelest Ameerika tänane juhtkond kõige paremini aru saab.
Bulgaaria tegi Euroopa Liidu eesistujana ettepaneku, et liikmesriigid saaksid põgenike vastuvõtu puhul valida – kas põgenikud enda territooriumile paigutada või anda raha vastuvõtvatele riikidele, mis oleks nende võimalus end välja osta. Teie arvamus?
Sellest on juba mõnda aega räägitud. Lühiajaliselt võiks see natuke leevendada pingestatust, mis tekkis põgenike ja nende ümberjagamisega või osade riikide tahtmatusega neid vastu võtta. Kolmandaks pole ka inimeste enda tahe alati selline, et soovitakse minna riiki, kes peaks neid Euroopa sees vastu võtma.
Itaalia ja veel mõni riik – kus põgenike surve on olnud kõige suurem – heidavad ette, et nad ei tunneta teiste Euroopa riikide poolt mingit solidaarsust.
Põhiküsimus pole ainult rahas, vaid selles, et Euroopasse saabuvad põgenikud tahavad enamikus minna ainult mõnda Euroopa riiki – kas siis jääda sinna, kuhu nad esimesena jõudsid, milleks on praegu suuresti Itaalia, või siis liikuda edasi Saksamaale. Nende riikide koormus on kõige suurem ja see pole ainult rahaline – emotsionaalne koormus, uued poliitilised probleemid riigis, kui lühikese ajaga tuleb palju inimesi teistelt mandritelt... Kaugemasse tulevikku vaadates Bulgaaria ettepanek olukorda lõplikult ei lahenda, ajutiselt mingit leevendust annab.
Urmas Paet. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Enamus teab teid kui ligi 10-aastase staažiga Eesti välisministrit ja nüüd Euroopa Parlamendi saadikut, kes räägib-kirjutab välispoliitikast. Aga olete ka üks kolmest Reformierakonna aseesimehest. Mis teil parteis toimub?
Mis toimub? Ehk täpsustate küsimust, muidu läheb vastamine väga pikaks.
Kuhu teie partei nüüd liigub ja kui ühtse või killustatuna?
Kuhu ta liigub... Valimiste poole ja loodetavasti on pärast [riigikogu] valimisi meil võimalik senisest aktiivsemalt Eesti elu arendamises kaasa lüüa, ehk teha seda valitsuses, mis on alati efektiivsem, kui teha seda opositsioonist.
Ühtsuse puhul... Jah, ma arvan, et vahepealne turbulents saab nüüd mööda. 14. aprillil valitakse uus juhatus ja uus esimees ning pärast seda, loodan, on turbulentsi määr palju väiksem kui täna. Mis ei tähenda, et meil kunagi enam ühtegi eriarvamust ei ole.
See romantiline aeg, kui Reformierakond oli suhteliselt väike nišipartei, on juba mõnda aega möödas. Ja kui räägime, et Reformierakonnast on saanud rahvapartei, ehk Eestis kõige suurem partei, siis on võimatu, et kõik ja alati jäävad erakonnas ühte meelt. Küsimus on, kas seda suudetakse mõistlikku süsteemi panna.
Miks Ansip suutis Reformierakonda poliitika laineharjal hoida ja tema järglased pole nii edukad olnud?
Keskkond on erinev, kus need erinevad esimehed tegutsesid. Kui viimast aastat vaatame, on turbulentsusele kaks põhjendust. Esiteks oli eelmine erakonna esimehe valmiskampaania paljudele erakonna liikmetele selgelt liiga negatiivne...
Hanno Pevkur versus Kristen Michal?
Just. Üldiselt oldi harjutud, et erakonna sisemiste positsioonide saamiseks ei minda avalikult üksteise kallale. Toonane negatiivne valimiskampaania jättis oma jälje ka hilisemale ajale.
Teiseks oli paljudele väga värske see üllatus, et nüüd oleme riigis opositsioonis. Eks need kaks asja koosmõjus seda turbulentsi viimasel aastal tekitasid.
Kes kelle vastu duellis Pevkur-Michal avalikult läks?
Avalikult olid mõned Hanno Pevkuri intervjuud, mida ta valimiskampaanias andis... Need olid asjatud, ta ei oleks pidanud sellist kampaaniat tegema.
Mis oli möödunud aasta lõpus see liblika tiivalöök, et Reformierakonna üldkogu toimub nüüd kolmveerand aastat plaanitust varem ja partei saab endale uue uue juhtkonna?
Viimane tiivalöök oli see, et mina nagu ka paljud teised erakonna liikmed lugesime ühel detsembri pimedal ööl mailbox’i saabunud teadet erakonna esimehelt [Hanno Pevkurilt], kus ta teatas, et lahkub ametist ja pakub välja uue inimese [Kaja Kallase] enda asemele. See oli viimane tiivalöök. Mis teda konkreetselt selle kirja saatmiseni viis, võin mina ainult oletada.
Ja teie oletus on?
Kuna sellele oli eelnenud kriitikat erakonna juhtimise osas siit ja sealt ja erakonna seest, siis... Arvan, et see oli lihtsalt inimlik aspekt, et mingil hetkel lõi laine üle [Pevkuri] pea ja [tal] tekkis tunne, et milleks mulle see.
Miks Kaja Kallase kui partei esimehe kandidaadi nime kõrvale nüüd ühtegi konkurenti ei kerkinud?
Inimesed ju tunnetavad, mis toimub Eestis ka väljaspool Reformierakonda.
Kindlasti on oluline ajakirjanduse suur ootus, et Kaja Kallasest saaks erakonna esimees ja Eesti esimene naispeaminister.
Mis ühendab reformierakondlasi Kaja Kallase taha?
Ühendab kindlasti tema isik. Ta on nutikas ja tark proua.
Ja kindlasti on paljudel väsimus viimasest aastast ja konfliktsest õhkkonnast [Reformierakonnas]. See on ka põhjus, miks erakonnas keegi ei imesta ega pane pahaks, miks meil on ainult üks kandidaat esimehe kohale.
Kas Kaja Kallas veab välja?
Kõik eeldused selleks on olemas. Aga [ta ei vea välja] mitte üksi. Öeldakse küll, et ka üks on lahinguväljal sõdur, aga praegu see ei päde. Erakonna juhtimine on meeskonnatöö, mis igapäevaselt sõltub sellest, kui ühtsena erakond tema esimehe ajal tegutseb.
Kes oli Pevkuri-eelse Reformierakonna tagatuba?
Oleneb, kes mida tagatoa all silmas peab. Mina pean tagatoaks seltskonda, kes käis kord nädalas peaminister Rõivase eestoas. Seal ei olnud suvalisi sõpru, olid reformierakondlastest valitsuse liikmed, [parlamendi]fraktsiooni juhtkond, erakonna volikogu esimees. Kui keegi arvab, et kuskil oli arusaamatu sõpruskond, siis ei, need olid inimesed, kes olid konkreetsetes ametites.
Kellest saab Kaja Kallase tagatuba?
Kui tahta süsteemset asjade läbiarutamise kohta, siis esmane koht on erakonna juhatus. Sa satud kohe puntrasse, kui hakkad tegema otsuseid inimestega, kellele erakonna liikmed ei ole selleks mandaati andnud.
Kui oleme opositsioonis, siis saab see [tagatuba] olla fraktsiooni juhtkond, erakonna aseesimehed, kellega kiireid asju arutada. Kui oleme pärast märtsi [2019] jälle valitsuses, siis sama formaat, mis oli enne – inimesed, kes teevad tööst tulenevalt iga päev otsuseid, ministrid, fraktsiooni juhtkond.
Mille poolest saab Kaja Kallase Reformierakond erinema Hanno Pevkuri Reformierakonnast?
Minu peamine lootus on, et sellelaadseid tülisid rohkem ei oleks. Sellest pole kellelgi võita.
Minul on Hanno Pevkurist inimlikult kahju. Aga teil?
Inimlikult on ikka kahju, kui asjad lähevad halvasti. Aga seeme, et suhted jäid rappuma, pandi mulda erakonna esimehe negatiivses kampaanias. Midagi ei ole teha, see oli väga oluline ärritaja. Toon, kuidas valimiskampaaniat tehti, häiris väga paljusid. Negatiivsusega erakonna teise liikme üle võit saavutada – see rikkus atmosfääri ära.
Kui suur auk jääb Kaja Kallase lahkumise järel Euroopa Parlamenti?
Digivaldkonnas, mida Kaja on viimased aastad ihu ja hingega ajanud, kindlasti jääb. Euroopa Parlamendi probleem on see, et digiasjadega tegelevad paljud poliitikud erinevatest fraktsioonidest, kes ei ole just... eriliselt toetavad uudsete lahenduste osas. Nende maailmavaade on oluliselt konservatiivsem ja alalhoidlikum ka uute tehnoloogiate suhtes. Nii et jah, Kajast jääb auk nende jaoks, kes hindavad kaasaegseid kiireid lahendusi.
Igor Gräzin, kes Kaja asemel Brüsselisse läheb, seda rolli enda kanda ei võta?
Mulle ei ole seni jäänud muljet, et ta oleks nendel teemadel kirglik. Aga kindlasti on tal omad tugevused.
Kui palju te Kaja Kallasega Brüsselis Reformierakonna asju arutate?
Viimasel ajal, tulenevalt asjaoludest, muidugi rohkem.
Kuidas oli siis võimalik, et teie erakonna aseesimehena ei teadnud, kes saab uueks partei peasekretäriks? Erakonna aseesimees Ligi ütles, et tema teab ja teie tunnistasite, et ei tea.
Kaja on ju ise selgitanud, et kuna härra Valdaru ei olnud jõudnud oma tulevikumõtteid praeguste tööandjatega jagada, siis ta ei tahtnud tema nime välja öelda.
Aga ju siis mõned pressisid Kajalt tema nime ikkagi välja enne, kui mõned teised seda jõudsid. Kui Kaja oli öelnud, et tal on kandidaat peasekretäri kohale olemas, siis ega keegi teda enam rahule jätnud ja Valdarul tuli tööandjatele oma tulevikuplaane valgustada ning Kaja ütles ta nime avalikult välja.
Kas Kert Valdarust saab põnev peasekretär?
Loodan, et temast saab positiivselt põnev peasekretär.
Minul ei ole au teda isiklikult tunda, aga need, kes on temaga kokku puutunud, räägivad, et tegemist on värvika isikuga. Ja värvi ei saa olla kunagi liiga palju, kui samal ajal on kaks jalga kõvasti maas.
Urmas Paet. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Hiljuti ütlesite BNS-ile, et riigikogu valimiskampaania võiks keskenduda rahvastikuprobleemidele ja sotsiaalküsimustele, vene teemades võiks aga pöörata rohkem tähelepanu positiivsetele aspektidele. Kuivõrd ise usute sellise asjaliku kampaania võimalikkusesse?
Vähem kui ma tahaksin.
Miks te siis eksitate avalikkust?
Loodan, et äkki see omab kusagil mingitki mõju, kui käia välja teemad, mis võiksid olla valimiseelse aja kui kõige tõsisema poliitilise debati keskmes.
Minule teeb Eesti ühiskonnas tõesti muret, et me pole tahtnud süvitsi rääkida, kuidas kiirelt kahanev ja vananev rahvastik ei lähe kokku sooviga saada kiiret majandus- ja elatustaseme tõusu. Lihtsalt öelda, et tahame majanduse kasvu ja kiiresti paremini elada, aga samal ajal paneme silma kinni, et igal aastal on inimesi siin vähem ja keskmine vanus suureneb – nii Eesti ei kesta, ei vea välja.
Või, et meil Eestis on tuhanded tööjõus inimesed tööjõuturult väljas, sest nad hooldavad kodus kas puudega või vanurist lähedast. On ülim aeg üritada see kõik inimlikumaks sättida.
Vene temaatikas kipume aga jälle vajuma Keskerakonna aktiivse juhtimise all lõksu, et hakkame taas rääkima kodakondsuseta isikutest kui tohutust probleemist ja sellest, kuidas neil ei ole võimalusi jne. Ent palju positiivsemalt tuleks tuua esile neid rohkem kui 160 000 inimest, kes on teinud kodakondsuseksami, õppinud ära eesti keele ja nad on normaalne Eesti ühiskonna osa, ilma et keegi peaks hakkama neile tegema erilisi teeneid.
Selle teema vastupidine kergitamine valimiste eel ei ole õige ega õiglane.
27 aastat iseseisvuse taastamisest on piisavalt pikk aeg, et kõik, kel vähegi motivatsiooni, suudavad ära õppida [eesti] keele.
Lõpuks lehvib valimistel ikka loosung „Valid Keskerakonna, saad Kremli-meelsuse, aga valid Reformierakonna, saad kindla tuleviku“. Reformierakond on mitmetel riigikogu valimistel olnud ju osav vastanduja.
Kui ühiskonnas on teemad, mis vastandamist ise genereerivad, siis on see vajalik. Kui ka sel aastal jäävad üha rohkem kõlama proua Toomi välis- ja julgeolekupoliitilised seisukohad ning meie ei tea, milline ikka on Keskerakonna joon, siis on vastandumise koht jätkuvalt olemas.
Aga Yana Toom ei määra Eesti välispoliitikat.
See on natuke lihtsustatud ettekujutus. Iga erakonna poliitikat määravad erakonna enda olulised liikmed, keda on valinud 20-30 tuhat inimest. Läbi erakonna poliitika on tal mõju ka valitsuse poliitikale.
Kui Yana Toomil oleks mõju valitsuse välispoliitikale, siis Jüri Ratas ei oleks pärast Skripali juhtumit öelnud, et tema ja Eesti on ühel pool koos Suurbritanniaga.
Need asjad ei pruugi alati olla nii must-valged. Yana Toomi väljaütlemine, kuidas see kõik on läänemaailma Vene-vastane aktsioon, mõjutab otseselt Keskerakonna valijat ehk selle [Ratase] valitsuse toetajat. Nende sõnumite mõju on kahesuunaline, on ka tagasipeegeldus nende valijate ootustesse, kuidas Keskerakond valitsuse juhtparteina peaks Vene suunal tegutsema.
Oletame, et Reformierakond võidabki riigikogu valimised. Kõige mugavam koalitsioon oleks siis Reformi- ja Keskerakonna liit?
Vaadates tänast erakonnamaastikku, siis pärast riigikogu valimisi ei ole ühtegi lihtsat ja mugavat koalitsiooni varianti. Täna ei saa a priori öelda, et see või teine erakond on väga hea koalitsioonipartner.
Aasta pärast saab koalitsiooni kokkupanek olema matemaatiliselt keeruline, seega saab väga suur roll olema erakondade suutlikkuses omavahel kokku leppida – milles ollakse nõus valitsusse pääsu nimel loobuma ja milline on ühisosa.
Kas teie näete Reformi- ja Keskerakonna valitsuse võimalikkust?
See on võimalik juhul, kui ühises programmis on võimalik kokku leppida. See ei saa olema lihtne ülesanne.
Kes oleksid Reformierakonnale kõige mugavamad partnerid?
Ei olegi ühtegi mugavat või lihtsat partnerit. Mitte kellegi jaoks.
Milline oleks teie unistuste valitsus?
(Paus.)
Reformierakond ei saa riigikogus üksinda enamust.
Mõtlesin selle peale, aga ei kavatsenud öelda, sest tegelikult see pole minu unistuste valitsus. Eestile on jätkuvalt ühiskonna tervise huvides parem mitme erakonna valitsus. Oleme Tallinnas näinud ühe partei valitsust, päris pikka aega.
Nii, et ei. Eesti oludesse sobib jätkuvalt koalitsioonivalitsus.
Milline see ideaalne on... Muidugi ma loodan, et Reformierakond juhib valitsust, aga väga oluline on vabaduste küsimus. Kogu aeg on surve vabaduste ahistamisele, olgu tegu majandusvabadustega, isikuvabadustega. Uue valitsuse selge alus Reformierakonnale peab olema vabaduste kaitsmine.
Kas sellega tõstsite kõrvale EKRE, aga kas ka sotsid, kes on ju alko-teemade puhul mitmeid piiranguid toetanud?
Nemad on toetanud, aga teinud on kogu valitsus, kus on kolm parteid. Mis teebki mulle muret, et...
... kellega siis uus valitsus teha?
See saab väga keeruline olema ja seda olulisem saab olema programmiline pool. Minevik enam ei loe, kuna minevik ja olevik on näidanud igasuguseid asju.
Urmas Paet. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Ühes Eesti-teemalises kommentaaris olite pahur, et riik laiendab Pärnu lennuvälja ja ehitab Haapsalu raudteed. Miks see halb on?
Iseenesest pole siin midagi halba. Aga... Eestis ei ole täna kõige rohkem pilla-palla see, et Pärnus pole suuremat lennuvälja ja meil pole Haapsalu raudteed. Kõige rohkem on pilla-palla justnimelt teema, kus tuhandeid inimesed on kodus puuetega lähedastega või hooldades omakseid, ja nad on ühiskonnaelust suuresti väljas. Alarahastatud tervishoiusektor on probleem, kui mõtleme näiteks vähiravi fondile ja summadele, millega nemad inimesi aitavad, nende elu pikendavad. Riigieelarvele oleks see köömes.
Minu kriitika mõte on soov, et valitsus näeks riigieelarvet taaskord tervikuna, mitte ministeeriumide tükkidena, kus tervikpilt kipub kaduma. Täna tundub, et ühes valdkonnas on raha nii palju, et saad teha regionaallennujaama, kuigi 130 ja 200 kilomeetri kaugusel on suured lennujaamad, kuid teiselt poolt on eraannetustele toetuv vähiravifond ja tuhanded omastehooldajad...
Aga mida teha puidurafineerimistehasega Emajõe äärde, kas seda peaks veel uurima või tuleks kohe „ei“ öelda?
Tartu volikogust ei ole võimalik meie avatud ja väikeses ühiskonnas üle sõita, see on selge. Kui Eesti suuruselt teise linna volikogu on öelnud, et nemad sellele tehasele võimalust ei näe, siis sellega on see lugu ka lõppenud. Ühelgi keskvalitsusel ei ole võimalik vastu Eesti suuruselt teise omavalitsuse tahet sinna midagi teha.
Nii et ütleme investoritele, las ehitavad tehase Lätti?
Ei, me ei pea ütlema, et Lätti. Investoritega tuleb olla väga avatud, neid aitama ja arutama, millised variandid on veel. Viga, mis kohe alguses tehti, oligi see, et väga jäigalt öeldi: ainult üks koht sobib, millega tekitati asjatult palju negatiivset energiat.
Kui 2017 kohtusid investorid Tartu linnapea Urmas Klaasiga, siis ei olevat ta olnud nii kategooriline ja öelnud, et investeeringud on teretulnud.
Investeeringud kindlasti ongi teretulnud. Aga alati on saatan peidus pisiasjades. Kuigi haisuteema ja muu selline ei ole Tartus pisisasi.
Ei maksa ka ühte inimest, Tartu tänast linnapead, ülemüstifitseerida. Kui vaatame 7. märtsi Tartu volikogu istungit, siis seal hääletasid kõigi fraktsioonide liikmed üksmeelselt, et nad ei soovi sellist arengut oma linna vahetus läheduses näha. See on tänane reaalsus. Võime arutada, kas see on õige või vale, aga see on fakt. Kõik Tartu poliitilised jõud volikogus on üksmeelsed. See on fakt.
Me saame ju aru, miks nad on üksmeelsed. Enne valimisi.
On väga mugav toppida mingi teema juurde, et seda tehakse valimiste pärast. See ei ole nii lihtne. Nende asjade korraldamisega on mindud rappa.
Samasuguse tulemuse oleks saanud ükskõik millisest Eesti linnalisest omavalitsusest. Võtame Viimsi – vett on ümberringi, raudteeühendused puidu vedamiseks on head... Arvate, et Viimsi volikogu oleks seda [tehast] rõõmsalt toetanud? Või Pärnu volikogu?
Urmas Paet. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR
Millisena teie enda poliitiline tulevik paistab?
See on... minu kätes ja Eesti inimeste kätes. Samm korraga, vaatame.
Riigikogusse kandideerite?
Paistab nii, jah.
Kus?
Minu esimene eelistus on piirkond, mida ma kõige paremini tunnen.
Nõmme.
... ja Mustamäe – see on üks ringkond. Jah.
Aga Euroopa Parlamenti?
Jah, võib juhtuda. Mul on töö pooleli.
Parlamendi spetsialistid ütlevad, et kui Euroopa Parlamendi saadik tahab midagi teha, siis kõige tõhusam saab ta olla oma teisel ametiajal, sest esimesest kulub väga palju aega, et üldse aru saada, kuidas asjad toimuvad.
Mis on teie põhiteemad Euroopa Parlamendis?
Need on seotud välis- ja julgeolekupoliitikaga.
Praegu teen Euroopa Parlamendi küberkaitseraportit, mis loodetavasti juunis vastu võetakse ning annab suuniseid, soovitusi liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile, kuidas Euroopa Liidus küberkaitset tugevdada. Sellega haakub üks minu eelmisi raporteid Euroopa kaitsekoostööst, mis minu rõõmuks on hästi töösse läinud.
Siis oli EL Arktika-poliitika, sh julgeolekuaspektid, mida seni polnud Euroopa Parlament kunagi käsitlenud.
Teiseks on inimõiguste teemad, milles olen suhteliselt aktiivne, mõni nädal tagasi käisin praegu maailma suurimas põgenikelaagris Bangladeshis, kus on rohingjade põgenikelaager. Pluss, kuna olen samuti eelarvekomisjonis, siis on ka eelarveteemasid.
Kui riigikogu valimiste järel peaks Reformierakond end opositsioonist valitsusse murdma, kas olete siis uuesti välisminister?
(Paus.)
Ma arvan, et täna ei ole see faas, kus me hakkame neid „olekseid“ ütlema, sest selleks on liiga palju muutujaid vahepeal.
Kas Marko Mihkelson liitub Reformierakonnaga?
Ma ei tea.
Siis oleks juba väga tihe konkurents teie partei välispoliitika eestkõnelejatele...
Suurimal Eesti erakonnal peakski olema igal teemal rohkem kui üks tegelane, keda see valdkond huvitab ja kes teemat ka valdab.
Kui teil endal oleks valida, kas Eesti välisministri amet või veel viis aastat Brüsseli vahet kaks korda nädalas lennata, siis...
(Pikk paus.)
Intervjuus on alati võimalus kirjutada sulgudesse sõna „paus“.
See nüüd ongi see koht. Mis ma selle sulgudes „pausi“ järel ütlen...
Euroopa Parlamenti on sisu poolest palju alahinnatud. Tema olulisus Euroopas toimuvate protsesside mõjutajana on oluliselt kasvanud.
Kuidas seda vastust tõlkida?
Mul ei ole täna lõplikku vastust teie küsimusele.
Esiteks tuleb need [riigikogu] valimised võita ja saada võimalus valitsust moodustada. Ükski ministri koht ei ole asi iseeneses, palju sõltub kontekstist selle ümber. Kes ja mis tingimustel valitsuse moodustab, milline on valitsusprogramm, kes on koalitsioonipartnerid? Neid mõjutajaid on veel.
Euroopa Parlamendi puhul on pilt oluliselt selgem.
Reformierakond on öelnud, et läheb Euroopa Parlamendi valimistel püüdma senise kahe asemel kolme saadiku kohta.
Selle eeldus on, et Eestile kinnitatakse kokku seitse kohta. Siis võib see kaunis eesmärk meil olla ja võib ka olla ka tehtav.
Kes on Reformierakonna valimisnimekirja TOP3, lisaks Urmas Paetile?
Ma ei tea. Sisuliselt jõutakse selleni, kahjuks, alles päris hilja, siis kui riigikogu valimised on läbi. See ei ole hea olukord, kuidas kahed valimised on väga lähestikku.
Vaatate, kes riigikogu valimistel kui palju hääli sai ja pingerida liigub Euroopa Parlamendi valimisnimekirja?
Ei, see ei ole automaatne. Eks sõltub sellest, et kui Reformierakond peaks saama valitsusse, siis keda meie omadest on vaja ministriteks jne. Täna on seda kõike liiga vara paika panna ja seda ka ei tehta veel.
Kui nüüd oletada, et Reformierakond ei saa valitsusse ja kõik võivad kandideerida Euroopa Parlamenti, keda me siis nimekirja eesotsas näeksime? Paet, Rõivas, Pentus-Rosimannus, Palling, Siim Kallas, Mihkelson...
... ja loetelu jätkub. Vaatame pärast riigikogu valimisi, kui on selge, mis siis juhtus.