Toomas Sildam: valimiste lähedus mõjutab poliitikakujundamist igapäevaselt
Esikoha ja seega parlamendivalimiste võitmise nimel võitlevad endiselt Kesk- ja Reformierakond, EKRE püüab läbi retooriliste lahingute hoida kolmandat kohta, et saavutada möödapääsmatu olukord nende uude valitsusse kutsumiseks, ning IRL ja sotsid otsivad võtit oluliselt rohkemate valijate hinge ja südameni, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.
Külli Taro ikka loodab, et poliitikakujundamine ei hakka kunagi toimuma üksnes avaliku arvamuse küsitluste põhjal. Aga kui Turu-uuringute AS avaldas aprillikuise erakondade populaarsustabeli, puhkes suur segadus Toompeal ja all-linnas – Reformierakond tõusis 33 protsendiga tippu ning sotsid langesid kuue, IRL nelja ja Vabaerakond kolme protsendiga esmapilgul unustuse joonele või sellest allapoole.
Tegelikult pole miski nii lihtne ja selge nagu paistab.
Kaja Kallase tulek suurima opositsioonipartei, Reformierakonna etteotsa on otsekui sooja kevade saabumine, mida Eestis pärast talvepimedust oodatakse. Ent meie kevadedki võivad olla vilud ja vihmased ning Reformierakonna 33 toetusprotsenti võib vaikselt kärbuma hakata. Kaja Kallas jääb esialgu Euroopa Parlamenti, sealt erakonda juhtides pole võimalik olla kodus just kõige nähtavam.
Tõeliselt sisepoliitilisele eeslavale – nii "Foorumi" otsestuudiosse, raadiodebattidesse kui ka leheintervjuudesse – astub ta alles sügisel. Parlamendivalimiste kampaania mõttes on see täpselt õige aeg. Seniks pigistavad reformierakondlased pöidlaid, et meedias ei ilmuks liiga palju pealkirju "Reformierakonna toetus kukub" või "Kaja Kallas ebaõnnestus Reformierakonna edu hoidmisega". Ja veel – nagu ütles üks naljahammas, tasakaalustavad Kaja Kallase kõigi erakondade suhtes leebet avatud uste poliitikat meediapildis Reformierakonna parlamendifraktsiooni teravad raudhambad.
Teine väsimatu kerkija on kõigis, eelkõige võimus pettunute protestipartei kehastuseks tõusnud EKRE, kelle 14 protsenti naelutas nad erakondade edetabelis jälle kolmandale kohale. Kahtlemata annab edu neile usku ja lootust, et pärast järgmisi parlamendivalimisi võivadki nad valitsusse pääseda. Seda EKRE ka tahab, peaaegu iga hinna eest ja hoolimata tugevalt sõnastatud valimisloosungitest, mida kõike nad valitsusse mineku eest nõuavad. Poliitikas on ju kõik või vähemalt peaaegu kõik läbi räägitav. Siinkohal ei ole EKRE-le probleem minna partneriks nii Keskerakonnale kui ka Reformierakonnale. Esimesega, hoolimata praegusest kriitikast, seob neid tihe koostöö eelmises opositsioonis ja Reformierakond on kohalikel valimistel Tallinnas näinud just EKRE-t enda võimaliku partnerina.
EKRE juhid on murelikud, mis jääks parteist järele veel pärast nelja aastat opositsioonis. Selles osas, mis juhtub EKRE-ga pärast võimalikku valitsusvastutuse võtmist, on erakonna esinumbrid Mart ja Martin Helme optimistlikumad ega karda Põlissoomlaste saatust, kuigi protestihäälte tuge – ehk valijate toetust – kaotaksid nad ühe võimuparteina paratamatult. Enne aga tuleb neil Helmede kõrvale leida parlamendivalimisteks kandideerima tuntud persoone, kelle poolt valijad oskaksid 3. märtsil olla.
Keskerakonna 26 protsenti on peaministripartei tavapärane tulemus, mille üle ei pea otsekui muretsema, aga võidurõõmuks pole samuti põhjust. Esiteks võib keskpartei valimiste lähenedes kaotada hääli järjest tugevamate kuvanditega EKRE-le ja Reformierakonnale, teiseks andsid nad Tallinnas esikoha reformierakondlastele, säilitades liidrisärgi vaid Ida-Virumaal. Rohkem tuleb valitsusjuhil Jüri Ratasel pead valutada kahe koalitsioonipartneri – sotside ja IRL-i – populaarsuse vähenemise ning sellest tingitud paratamatu närvilisuse pärast.
Sotsiaaldemokraatide toetuse vajumine kuuele protsendile tekitab erakonnas mitte just paanikat, küll aga musta masendust ja peataolekut. Aastaga peaaegu kolmekordne kukkumine näitab, et miski on nende sõnumite seadmisel valesti läinud. Venekeelsete valijate lahkumise üheks põhjuseks võib olla päästeameti otsus vallandada Ida-Virumaal 12 eesti keelt mitte osanud päästjat, millele sotsist siseminister Andres Anvelt vastu ei vaielnud. Üldiselt aga pole inimesed omaks võtnud ei sotside ristisõda EKRE äärmusloosungitega ega alkoholi piiramise jõulist poliitikat, samas ei ole positiivselt mõjunud päästjate või politseinike palgatõus, lastetoetuste kergitamine, nn viimase miili kiire interneti lubamine või A. Le Coq’i juhi Tarmo Noopi teade, et ka inimeste terviseteadlikkus on kasvatanud nelja aastaga alkoholivaba õlu osakaalu õlleturul 46 protsenti, ja GAG-i otsus võtta kooli puhvetist välja kõik ebatervislikud vahepalad.
Sellest kõigest rääkides jäävad sotsid Keskerakonna valitsemise laia kuvandi varju. Parteijuht Jevgeni Ossinovski ei saa IRL-i esimehe Helir-Valdor Seederi kombel valitsuse alussambaid ka söakalt kritiseerida või korrigeerida, sest on ise üks selle koalitsiooni arhitekte ja kokkuleppijaid.
Sotsidele ja Ossinovskile ei osutunud päästerõngaks tema otsus lahkuda tervise- ja tööministri kohalt juhtima parlamendifraktsiooni. Vastupidi, see jättis rabeda taandumise ja kerglase allaandmise mulje, eriti seetõttu, et Ossinovski ei nimetanud kohe ja pole siiani öelnud, keda ta enda asemel valitsusse soovitab. See kõik ei tähenda, et sotsid võtaksid kuulda kõrvalt antud soovitusi ja hakkaksid kiiresti esimeest vahetama, kuigi eks erakonnas ole selliseltki mõtlejaid.
Vastupidi, tõenäoliselt jääb Ossinovski partei juhiks edasi, olgu siis riigikogus või valitsuses, aga tal tuleb leida uued teemad, mis erakonna mainekõverat kergitaksid. Seda, mida sotsid peavad muutma, näitavad Ossinovski sõnad "Uudis+" intervjuus: "Sotsid on jätnud tahtmatult üleoleva suhtumise, et meie hakkame õpetama, kuidas inimesed elama peavad. Oleme aegajalt liiga dotseerivalt esinenud. ... see hoiak peab muutuma."
Üldiselt aga, õigus on sotside eelmisel esimehel Sven Mikseril, nüüdsel välisministril, et sotsiaaldemokraatidel on rohkem võimalusi toetust kasvatada kui seda langetada.
Ent nii nagu ei vasta tõele ühes ajalehes ilmunud parastav pealkiri "Valijad Ossinovskile: istu, kaks!", ei puuduta tegelikkust ka teise ajalehe küsimus: "IRL põhjakursil?". Küsitluse järgi neljaprotsendiline toetus, mis matemaatiliselt jääb küll alla valimiskünnist, ei ennusta praeguse valitsuse ainsa parempoolse partei valimistulemust. Selle peale, et end Isamaaks ümber nimetav partei riigikogu järgmisesse koosseisu pääseb, võib võtta lonksu setode kanget handsat. Midagi sarnast nägime ka enne kohalikke valimisi mullu oktoobris, kui arvamusküsitlused lubasid IRL-ile matusekellade helinat, aga tegelikult tegi erakond täitsa korraliku valimistulemuse.
Siin-seal kõlavad oletused nagu saaksid sotsid või IRL päästa end Ratase valitsusest välja marssimisega. Kuhu nad praegu sammuksid? Ilmselt välja ka suurest poliitikast, sest parlamendi järgmises koosseisus oleks nende esindatus nii marginaalne, et sellest ei sõltuks midagi.
Sügisel, järgmise aasta riigieelarve lõpliku kokkukirjutamise ajal, kolme valitsuserakonna omavahelised pinged kindlasti korraks teravnevad. Kui ohtlikult lähedale lagunemistemperatuurile, on praegu lootusetu oletada. Me ei tea ju aprilli lõpus, millised on erakondade reitingud pool aastat hiljem, oktoobri lõpus. Valimiskampaania ajal, ja see kampaania juba käib, võib iga kuu olla ettemääramatu tähendusega.
Vabaerakond ja nende kolm protsenti on punane semafor parteijuht Artur Talvikule, kes maikuus ristab liidri valimistel rapiirid Andres Herkeliga. Arvamusküsitluste masendavad numbrid võivad Talviku juhitee ette langetada tõkkepuu. Kui ta pärast seda peaks solvunult ja kärarikkalt Vabaerakonnast lahkuma, oleks see erakonnale veel üks kabjahoop. Vabatmeeste miljoni euro küsimus on endiselt, milliste arusaadavate – ja vabandust, lihtsate – ideede ning mõtetega hakkavad nad kutsuma inimesi enda poolele. Siim Kallast või Jüri Ratast pilavad ning VEB-fondile või Vene meediast eetriaja ostmisele näpuga näitavad suured poliitplakatid Vabaerakonnale valijaid juurde ei too, see sai viimase kuu jooksul selgeks.
Uuringufirma Kantar Emor koostatud erakondade populaarsustabel, mis lähiajal samuti avalikuks saab, võib lasta toetusprotsentidel paista veidi teistmoodi, kuid põhiline jääb samaks. Esikoha ja seega parlamendivalimiste võitmise nimel võitlevad Kesk- ja Reformierakond, kuid neist kummagi ainuvõim tundub praegu ebatõenäoline, EKRE püüab läbi retooriliste lahingute hoida kolmandat kohta, et saavutada möödapääsmatu olukord nende uude valitsusse kutsumiseks ning IRL ja sotsid otsivad võtit oluliselt rohkemate valijate hinge ja südameni. Nagu ka Vabaerakond ja loodetavasti rohelisedki.
Poliitikakujundamist mõjutab see kõik igapäevaselt. Erakonnad tahavad olla avalikkuse ees pildil – nad vastanduvad, kritiseerivad, jagavad lubadusi, esinevad ettepanekutega seadusi muuta, püüavad parlamendis, mõnikord õnnestunult, neid eelnõusid vastu võtta, mõjutavad üksteise tegutsemist, muudavad avaliku arvamuse küsitluste järgi oma sõnumeid. Nagu alati poliitikas ja eriti enne valimisi.
Toimetaja: Merili Nael