Olete töötanud 11 aastat siseministeeriumis sisejulgeoleku asekantslerina, kas midagi selles valdkonnas on teile veel saladuseks?

(Naerab) Kindlasti on [kaitsepolitsei] operatiivtöö asju, kuhu ma ennast ei torgi ja mida ma ei tea, aga need ei ole ka sisejulgeolekupoliitika valikute jaoks olulised. Kuid kõik teadmised, mida tööks vaja, on mul olemas.

Siis te oskate öelda – kui rahulik on Eesti?

Eesti on väga rahulik. Inimesed töötavad igapäevaselt, et oleks veel rahulikum. Head uudised tulid riigi eelarvestrateegia läbirääkimistelt – lõpuks ometi tõstetakse märkimisväärselt politseinike ja päästjate palka. Küll enne valimisi. Kui vaadata neid palku aastate lõikes, siis Eesti hinnataset arvestades see head äraelamist ei paku.

Kõigel on hind. Politseinikud ja päästjad said palka juurde paljuski tänu sellele, et edasi lükkus kaitsepolitsei uue maja ehitus.

Poliitikud on selleks valitud, et neid valikuid teha. Loomulikult on mul kahju, et selle hoone ehitus lükkus edasi, aga mul on väga hea meel, et päästjad ja politseinikud saavad palgatõusu. Et meil Eestis ka jääks rahulikuks, tuleb inimestesse investeerida. Majad on olulised, aga inimesed on need, kes tegelikult turvalisust teevad.

Nii, et vastus küsimusele "Kas betoon või inimesed?"...

... on inimesed.

Millised on meie sisejulgeoleku suurimad hirmud?

Meid on aastate jooksul uinutanud NATO 5. artikkel. Meile tundub, et kui siin on julgeolekukriis, tullakse appi, kui oleme konventsionaalse rünnaku all, tullakse meile appi.

 Meile ei tundu, vaid me usume sellesse.

Me usume sellesse ja loodame, et me ei saa kunagi teada tõde. Usume sellesse ja see kipub uinutama otsustajaid, et 5. artikkel toimib kõigi kriiside korral. Aga ei toimi. Oma siseturvalisuse ja julgeoleku mittesõjalise osa peame ise ära tegema ja ise sellesse investeerima. Jah, meil on liitlaste tankid, liitlaste lennukid, aga siseturvalisuses peame kogu rehkenduse ise ära tegema.

Erkki Koort Autor: Siim Lõvi /ERR

Olete hinnanud, et nii Süüria konflikt, ISIS-e edukäik Iraagis kui ka Ukraina sündmused said võimalikuks tänu nõrgale või praktiliselt olematule sisejulgeolekule. Mida me sellest, eriti Ukrainast, oleme õppinud?

Oleme õppinud väga palju. Analüüsinud olukorda, mis seal toimus ja teinud ka valikuid, kuhu suunata oma strateegilised otsused, et ei oleks ise samas olukorras.

Millised need valikud olid?

Hübriidkonfliktist rääkides, siis mis juhtus Ukrainas? Vabatahtlikud hakkasid tulema Venemaalt Ukrainasse ja Vene piiri valvav FSB piirivalveväed „ei märganud midagi“. Sellisteks sündmusteks peame valmis olema. Tegime otsuse luua piirivalve kiirreageerimisvõimekus, mida Eestis pole kunagi sel moel olnud, sest omaaegsed ajateenijad ei ole võrreldavad tänaste professionaalsete kiirreageerijatega. Peame veelgi investeerima piiri tarka varustatusesse.

Nelja aasta eest tunnistasite Ukrainast rääkides, et Venemaa kasutab oma kahetsusväärselt edukat käekirja edasi ja pole mingit garantiid, et ühes riigis edukalt läbi viidud taktika ei võiks sarnaselt toimida ka teises riigis. Kuivõrd see võiks toimida mõnes Euroopa Liidu või NATO liikmesriigis?

Täna me teame, et selle nelja aastaga ei ole midagi taolist toimunud. Kas Venemaal on võimekus seda teha? Jah, muidugi. Küsimus on, et Euroopa suhteliselt ühtne reaktsioon tuli Venemaale üllatusena ja kindlasti on see sundinud Venemaad korrigeerima oma taktikaliste valikute käitumismustrit. Aga ma arvan ka täna, et Venemaa saab kasutada neid meetodeid. Meie teeme NATO-s ja Euroopa Liidus kõik, et seda ei juhtuks, kuid eelkõige peame ise selle eest seisma.

2014. aasta alguses annekteeris Venemaa Krimmi, algas sõjategevus Donbassis ja kümned välisajakirjanikud või poliitikud küsisid – is Narva next? Kuidas teie neile vastasite?

Sain toona mitu korda vastata, et Eestis ei ole see realistlik stsenaarium. Olukord Donetskis, Narvas või Läti Latgale rajoonis on täiesti erinev. Ukraina ei olnud NATO ega EL-i liige, meie oleme, elatusstandard oli Ukrainas madalam kui Venemaal ja tugevat keskvalitsust ei ole Ukrainas olnud alates 1990-ndatest. Kui keskvalitsus võimu ei võta, võtab selle keegi teine. Venemaa kasutaski Krimmis ära olukorda, kus Kiievis valitses totaalne segadus, eelmised Moskva-meelsed võimumehed olid lahkumas ega andnud käsku Moskvale vastu astuda ning uus käsuahel ei olnud veel toimima hakanud. Oli võimuvaakum. Demokraatias, normaalses võimu üleminekus ei saa sellist asja toimuda.

Teie usaldate Narva elanikke?

Mina usaldan Narva elanikke. Aga me teeme ka kõik selleks, et leida üles inimesed, kes püüavad kallutada neid võibolla meelt muutma.

Kas Eestis on "viies kolonn"?

(Paus) Mõtlen nüüd, kuidas vastata, et minu vastusest...

...liiga palju teada ei saaks?

Liiga palju teada ei saaks ja et ma vastuse ikkagi ära annaksin. Jah, Eestis on kindlasti inimesi, kellele Eesti riik ei meeldi. Pronksiöö näitas, et osa nendest inimestest on valmis tänavale tulema ja laamendama, lõhkuma enda igapäevast keskkonda.

See, kui keegi võtab sõbraga viina ning kirub riiki ja valitsust, ei peaks meid kuidagi häirima. Need inimesed ei ela sugugi vaid Narvas või Kohtla-Järvel. Ei ole mõtet luua illusiooni, et kunagi saabub aeg, kui kõik armastavad palavalt valitsust.

On ka neid, kes selgelt asuksid aktiivsesse tegevusse Eesti riigi vastu. Ma väga loodan ja tahan uskuda, et paljusid neist me teame. Paljusid, keda me teame, me ka jälgime. Vaadake avalikkuseni jõudnud lugusid – Eesti on tänu kaitsepolitseile pidanud kinni rohkem spioone kui ülejäänud NATO kokku.

See, et enamus riike tegeleb luure ja vastuluurega, on tavapärane. Kuid Venemaa eriteenistused värbavad Eestis endale agentuuri otsekui hulgi, lausa kahvaga, sest ainuüksi mullu tabas Kapo viis sellist inimest. Mis toimub?

Kui Putin hommikul Moskvas ärkab, ei ole tema esimene mõte, et kuidas täna Eestiga midagi ette võtta. Ei mõtle nii ka Venemaa kolme suurema julgeolekuasutuse FSB, SVR-i või GRU juhid. Eks meile endale tundub, et oleme kõige-kõige sihtmärk. Fakt on see, et kuigi me ei ole peamine sihtmärk, on kaitsepolitsei koos riigiprokuratuuriga andnud kohtu alla kümmekond spiooni...

Miks Eesti nii huvitav on?

Ega Poolas, Lätis, Leedus või Taanis ole Vene spioone vähem. Eesti eriteenistused on olnud edukad nende võrgustike paljastamisel. Kaitsepolitsei on teinud super tööd. Kui asi hargnema hakkab, siis... Mäletan, kui olin noor kaitsepolitseinik ja uurisin esimest kriminaalasja, siis iga liigutusega tuli välja uus pahandus, mure või süütegu ning mingi hetk lihtsalt tuli otsad kokku tõmmata ja kriminaalasi prokuratuuri ära saata. Riigi julgeolekut tagades, spioone püüdes ei saa otsi kokku tõmmata. Tuleb järgmine vähk kivi alt välja, tuleb toimingud ära teha ja ta kinni panna.

Selles geopoliitilises asukohas, kus elame, ei ole mõtet luua illusioone, et meie vastu ei tunta huvi. See, kui palju spioone on kinni püütud, näitab, et see huvi on säilinud. Arvestada tuleb, et kui varasemalt käisid NATO väed Eestis ainult õppustel, siis nüüd on nad siin püsivalt kohal. Kui vaadata asja Moskva poolt või Peterburist, siis neile on olukord täiesti muutunud alates NATO Walesi tippkohtumisest, kus lepiti kokku liitlasüksuste alaline paiknemine Eestis. Väga tore, et ehitasime liitlastele kasarmud, aga peame investeerima ka sellesse, et riik jätkuvalt suudaks [Venemaa] luurehuvi avastada ja tõkestada.

Sellisel juhul peaks ju Venemaa eriteenistuste kõige suurem huvipunkt olema Tapa?

(Muigab) Kõiki otsuseid ei tehta Tapal.

Kas see on julgeolekurisk, et Eesti mõnes piirkonnas on eestlased vähemuses?

See on väga hea küsimus... Iseenesest ei ole siin julgeolekuriski. Küll aga ei ole mõtet luua endale illusioone või pettekujutelmi... Kui keskvõim ei monopoliseeri oma võimu, teeb seda keegi teine. Ehk et me ei saa tegeleda Narvaga ainult siis, kui meile tundub, et nüüd on jälle vaja, näiteks pärast pronksööd või pärast Krimmi. Peame jätkuivalt ja jätkuvalt seisma selle eest, et see piirkond tunneks end Eesti osana, et Narvast last Tartusse saatvad vanemad ei saadaks oma last nagu välismaale.

Erkki Koort Autor: Siim Lõvi /ERR

Kuidas näib, kas Narva tunneb ennast Eesti tavalise osana?

Loodan küll. Loomulikult on neid, kes seda ei tunne, loomulikult on narvalastel oma identiteet, aga tahan uskuda, et nad tunnevad ennast Eesti osana. Samas ei saa siin olla koht, kus saaksime peatuda või tunda end mugavalt. Sisekaitseakadeemia rektori Katri Raiki kandideerimine Narvas kohalike omavalitsuste valimistel näitas, et jutt sellest, kuidas seal pole võimalik midagi muuta, on jama. On võimalik.

Kui Jüri Ratase valitsus hakkas arutama Sisekaitseakadeemia täielikku kolimist Narva linna, vaidlesite vastu ja ütlesite, et kui oleme Ukraina konfliktist midagi õppinud, siis ka Eestis on asutusi, mida ei maksaks viia piirile just väga lähedale. Miks see kolimine olnuks ohtlik?

Paar aspekti... Eestil on täna [kriisi korral] võtta reservi ainult teatud kohtadest ja Sisekaitseakadeemia on üks neist reservidest, mida tahame kasutada, kui meil on probleem. Kui nad on Narvas, siis tõenäoliselt konflikti algushetkel me neid enam kasutada ei saa.

Teiseks olen aastaid kokku puutunud Ida-Viru programmiga, olen sinna palju panustanud, olen sellesse uskunud ja innustanud teisi sellega tegelema. Aga põhjus, miks mina olin Sisekaitseakadeemia kolimise vastu, oli selles, et kui see on ainus asi, mille teeme ära ja muud suurt ei tee, siis üks kinnine kool võõraste suhtes võrdlemisi kapseldunud linnas ei tekita efekti, mida paljud meist lootsid. Kui lisaks Sisekaitseakadeemiale oleks ka teiste asutuste kolimise heas mõttes invasioon kaasa tulnud, võinuks sellest olla kasu.

Miks toimus pronksiöö, tänavarahutused aprillis 2007? 

Aastal 2006, kui siseministeeriumi haldusala tegi ettepaneku osta veekahur, küsiti, kas me oleme hulluks läinud. Aastal 2008 oli see veekahur olemas. 

Aastal 2007 laenasime veekahurid Lätist ja Poolast.

Läti viis enda veekahuri tagasi, Poola jättis selle siia. Meie mõtteviis ongi üks osa põhjusest [miks pronksiöö toimus]. Selleks hetkeks tundus meile, et oleme NATO-s ja EL-is olnud terve igaviku, aga tegelikult olime olnud kolm aastat...

Kas meile tundus, et oleme liiga tugevad? 

Meile tundus, et oleme tugevad, kõik on hästi, majandus kasvab, midagi halba ei saa juhtuda. Seda olukorda kasutati meie vastu ära, [Punaarmee sõduri] sammast toonases asukohas [Tallinna kesklinnas] kasutati väga selgelt lõhestuspoliitika instrumendina, et ajada kogukondi tülli. Osades kohtades neelas riik sööda alla, osades kohtades läks asi käest ära.

Kas see võib korduda? 

Loodan, et mitte. Loodan, et oleme õppinud. Toona vägesid – politseinikke – juhtinud inimesed on jätkuvalt teenistuses, tippkohtadel. Tahan uskuda, et nad ei ole seda unustanud. Muidugi ei saa välistada pärast mõnda jalgpallimatši väiksemas mastaabis sündmusi. 

Mitte väga ammu olid sajad tuhanded ukrainlased jõulude ajal pimeduses, sest küberrünnak niitis jalust nende elektrivarustuse. Oleks see ka Eestis võimalik?

Kübermaailmas on paljud asjad kahjuks võimalikud. Kui meenutame enda hiljutist ID-kaardi kriisi, siis meie sõltuvus info-kommunikatsiooni tehnoloogiast on ülisuur. Võibolla tasub sellele mõelda järgmist arendust tehes. Ma ei taha öelda, et peame e-riigi tagasi pöörama, mitte mingil juhul. Kuvand, mis meil on maailmas sellega tekkinud, on tunduvalt suurem kui Eesti territoorium. Kui küberkohtumistel räägitakse suurtest, siis need on Eesti, Iisrael, Singapur, loomulikult USA, Suurbritannia, Prantsusmaa. Oleme väga soliidses kaalukategoorias. Aga selleks, et seal olla, tuleb investeerida.

Mulle meenus võrdlus: ID-kaardi kriis maksis meile umbes 1,1 miljonit eurot, jäämurdmine sel talvel maksis umbes 2,2 miljonit. Talvine jää on ette ennustatav, teine oht hüpoteetilisem, kuid selleks tuleb samuti valmis olla.

Mõned aastad tagasi tuvastati Viru Keemiagrupi arvutisüsteemidest pahavara, millega oleks olnud võimalik katkestada soojavarustus Ida-Virumaa mitmetes piirkondades. Sellised asjad olid kahjuks võimalikud, loodan, et enam ei ole, vahepeal on palju tööd tehtud. Kuid kahjuks ei maga ka pahalased.

Aga millise pilguga loete ERR-i uudist, et maailma üks suuremaid väetisetootjaid, Vene ettevõte EuroChem Group plaanib rajada Sillamäele ammoniaagiterminali ja kui juba praegu liigub Eesti raudteel umbes miljon tonni ammoniaaki aastas, siis pärast uue terminali valmimist tõuseb see kogus kahekordseks?

Murega. Loomulikult on see riskide oluline kasv ja peame mõtlema, kuidas õnnetuse korral reageerida. Et meil õnnetuse korral üldse oleks reageerijaid, et neil oleks varustus, millega reageerida. Me ei saa ju oma väikeses riigis sulgeda keemia reostuse tõttu ühte piirkonda nii, et me sinna mõnda aega lihtsalt ei lähe, sest pole varustust.

Kas meil praegu on olemas need inimesed ja see varustus?

Täna on meil olemas need inimesed, keda pole küll väga palju, nagu Eestis tihtipeale on ressursid piiratud. Ja varustus on vana, sellesse tuleb täiendavalt investeerida.

Erkki Koort Autor: Siim Lõvi /ERR

Või on palju ohtlikum ÜRO värske hinnang, et Balti riigid on rahvastikukatastroofi äärel, sest noorem põlvkond lahkub Läände ja siia ei taha tulla Lähis-Ida või Aafrika immigrandid?

Lugesin ka ise seda artiklit murega. Nagu ka seda, kuidas noor õpetaja püüdis kaks aastat Eesti väikelinnas õpetajapalgaga toime tulla, kolmandal aastal lõi käega ja kolis Austraaliasse. Loomulikult on seda valus lugeda. Kui meil pole inimesi, siis pole ka riiki, mida pidada. Eestisse ümber paigutatud pagulasedki, ei ole siia püsima jäänud. On see hea või halb, sõltub vaatenurgast, aga tulevikku vaadates on meil probleeme, kuidas Eesti elanikkonda hoida.

Ida-Viru IT-tudengist FSB agent Aleksei Vassiljev ei olnud teie sõnul "niisama e-rüblik", see oli "teise riigi püüe siseneda meie infosüsteemi". Miks FSB seda enda territooriumilt ei tee?

Jäljed. Digijäljed. Taktikaliselt on mõnikord kasulikum saata inimene vaenlasele kõhu alla, kus vaenlane ei oska midagi kahtlustada.

Kas nad püüavad seda teha ka oma territooriumilt? Muidugi püüavad. Olin juba unustanud, et 2007. aasta küberrünnakud kestsid – küll erineva intensiivsusega – kokku neli kuud. Uskumatult pikk aega, mille jooksul ei tabanud meie servereid mitte ainult teenuse tõkestamise rünnakud DDoS, vaid kindlasti püüti ka sinna sisse murda ja sealt infot saada.

Me teame märke Venemaa tegevusest USA ja Prantsusmaa valimiste mõjutamisel. Kas midagi sellist võib juhtuda ka Eesti parlamendivalimistega märtsis 2019?

Valimised on alati Venemaa eriteenistustele huvipakkuv teema. Aga lisaks Eesti valimistele on järgmisel aastal ka Euroopa Parlamendi valimised. Need on kindlasti Venemaa huviobjekt, arvestades üldist julgeolekuolukorda ja nende üllatust seoses Euroopa suhteliselt monoliitse hoiakuga [Venemaa-vastaste] sanktsioonide asjus.

Kuidas kaitsta end sellise valimistesse sekkumise vastu?

Tuleb teadvustada, et sellised rünnakud toimuvad ja mitte arvata nagu jäänuks spioonilood külma sõja aegadesse. See [luure]maailm on kogu aeg edasi toimetanud. Tänapäeval pole võimalik vältida e-rünnakuid, loomulikult tuleb investeerida kaitsetegevusse – inimesed, riistvara, tarkvara, mis suudaks ründeid tõkestada ja avastada. Tuleb arvestada, et oleme e-riik ja meie kuvandit jälgitakse eriliselt ja mõnikord tahetakse eriliselt seda ka kahjustada.

Kas Eesti arvestab sellega?

Jah ja ei. Oleme väga palju teinud. Meil on Riigi Infosüsteemi Amet, kes teeb suurepärast tööd, politsei- ja piirivalveamet, julgeolekuasutused... Aga minu arvates ei ole meil veel piisavalt juurdunud mõtteviis, et oma e-riiki peame kaitsma samaväärselt füüsilise keskkonnaga. Teaduse ja tehnika areng võimaldab kogu aeg tulla lagedale mingi uue asjaga, mis tähendab, et ka reageerimiseks pead kasutama uut vahendit ja see maksab, on kallis.

Kuidas mäletate 5. septembrit 2014, kui Eesti piirilt rööviti oma allikaga kohtuma läinud Kapo ametnik Eston Kohver, kes viidi väevõimuga Venemaale?

Elavalt, olin toona ministriga Leedus. See emotsioon oli segu vihast ja teadmatusest.

Mis see siis oli? Oli FSB häiritud Kapo edukatest vastuluure operatsioonidest või tahtsid nad algusest peale saada enda kätte kedagi, keda vahetada välja riigireetur Aleksei Dresseni vastu?

Raske öelda, ma ei tea FSB operatiivplaane. (Muigab) Niisama seda muidugi ei tehtud, mingi tagamõte siin oli.

Kas Aleksei Dressen, pikaaegne kaitsepolitsei ametnik, oli Vene eriteenistuste üks suuremaid edulugusid, kõrvuti nende agendiks värvatud Eesti ja NATO riigisaladuste valvurina töötanud Herman Simmiga?

Taktikalises mõttes oli Dressen kindlasti väärtuslikum, aga strateegilises plaanis oli Simm olulisem. Ühel juhul on sul [tänu Simmile] ligipääs NATO teabele, Dresseni puhul oli see selgelt suunatud Kaitsepolitsei töö pärssimisele. Need ongi hästi erineva kategooria agendid.

Kohe pärast Eston Kohveri röövimist ütlesite Kahekõne saates Indrek Treufeldtile, et Euroopa Liit võiks nõuda Eesti piirile aeda või müüri, kui siin oleks umbes 100 illegaalset immigranti päevas, aga praegu tabatakse neid paar inimest nädalas. Ometi kaasaegne piiriaed ehitatakse. Miks?

Tunnistan, et pean oma sõnu sööma. Sest too hetk, kui olin Kahekõnes, oli Eesti ühiskond šokis, oli kerge paanika ja mul oli väga raske öelda, et piiriaia pidanuks juba ammu ehitama. Muidugi oleks pidanud. Aga oli neid jõude, kes pikka aega pidurdasid isegi sellest aiast rääkimist.

Öelge nimed!

Nimed on mu isiklikus arhiivis.

Mis oli nende põhjus? Et kuna ei ole jõustunud piirileping Eesti ja Vene vahel, siis...

Jah, see oli üks ja tagantjärele öeldes väga naiivne põhjus. Aga toona jäi see hääl kostma.

Samas puudus Eston Kohveri röövimisel ja Eesti piiri olukorral omavaheline side.

Jah ja ei. Me ehitame piiri, kuna rööviti Eston Kohver. Eesti poliitikute seas ei oleks piiri ehitamine saanud tuge, kui Eston Kohver ei oleks veetnud aasta oma elust Moskvas [vangistuses].

See piir maksab ligi 200 miljonit eurot. Palju raha.

See on väga palju raha. Aga meil on vaja kontrollida oma piiri, selles olin 100 protsenti veendunud enne Eston Kohveri röövimist, olin siis ja olen täna.

Kas Eestis tuleks taastada iseseisev piirivalve, nagu nõuab EKRE?

Ei leia, et see teeks asja paremaks. Eesti-sugusele väikeriigile on tänane lahendus optimaalne.

Veebruaris 2014 hoiatasite, et kui olukord Ukrainas veel halveneb, võib Euroopa riike oodata sealt põgeniketulv. Ukraina olukord halveneski tunduvalt, aga põgenikke ei tulnud. Miks?

Õnneks ei tulnud. Ukraina suutis koos Euroopa doonoritega põgenikud riigi sees ümber paigutada. Aastatel 2014-2015 sai Eesti kõige rohkem varjupaigataotlusi Ukrainast, ka teistes riikides läksid need arvud üles, kuid õnneks ei toonud see kaasa sealt nii massilist lahkumist, kui võis karta. Me ei teadnud alguses, kui laialdaseks konflikt areneb. Täna on see piirdunud Donetski ja Luganski oblastiga, mis territooriumilt on Eesti kaks keskmise suurusega maakonda, ent Ukraina ise on Euroopa suurim riik.

Erkki Koort Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui ohtlikuks peaksime pidama Euroopa Liidus kokkulepitud pagulaste vastuvõtmist?

Olukord on normaliseerunud, võrreldes ajaga, kui piiritarad maha joosti ja sõimati neid, kes piiritarad uuesti püsti panid – ungarlasi ja teisi seal kandis elavaid rahvaid. On hästi kummaline, kuidas me nõuame passi kontrollimise standardite, piiri valvamise standardite järgmist (rohelise piiri valvamiseks üle-Euroopalisi standardeid veel pole, suure tõenäosusega need varsti tulevad) ja siis paneme pahaks, kui riik täidab oma kohustusi, takistab kontrollimatut üle piiri käimist.

Kindlasti on oht tänaseks vähenenud, endises ulatuses kontrollimatut sisserännet Euroopasse enam ei ole, see on tunduvalt väiksemas mahus. Kui vaadata, mida on see kaasa toonud, näiteks infosüsteemide koostalitusvõime arendamises, siis lõpuks oleme kännu tagant liikuma hakanud. Kahju küll, et hind oli massiline sisseränne ja terroriaktid Pariisis. Aga täna liigutakse suunas, et infosüsteemid vahetaksid infot Euroopas. Meile võib see kõlada eilse päevana, aga isegi EL-i väikesemates liikmesriikides on politseil 13-14 eraldi infosüsteemi, tulenevalt nende haldusjaotusest.

Kui palju suudaks Eesti pagulasi vastu võtta, ilma, et see muutuks meile ohtlikuks?

Kui ma teaksin vastust, siis ütleksin. Aga ma ei tea. See sõltub, kes need inimesed on, kust pärit, kuhu nad paigutatakse, kas Eesti inimesed tunnevad end ohustatuna või mitte. Kunagi pakkusin välja, et Eesti võiks leida Ukrainast uut rahvast Eestisse. Mitmed peaministrid ütlesid, et see on väga hea idee, aga riigina ei ole me mitte midagi teinud.

Mulle meeldiks ka, kui kusagilt tuleks 100 000 või 200 000 eestlast, nad asustaksid Virumaa ja teised piirkonnad, kus inimesi juurde tarvis, aga... Sellist olukorda ei ole tekkimas. Pigem rändavad inimesed Eestist välja. Kui noored lähevad maailma avastama ja kogemusi saama, on väga okay. Aga me peame vaeva nägema, et nad tuleksid tagasi, tahaksid siin elada. See on meie mure.

Ja kuidas lahendada töökäte küsimus, on väga suur väljakutse. Ma ei arva, et suudaksime seda lahendada pagulastega, sest kui näiteks Ukrainas on inimestel tööharjumus säilinud, siis mitmetes maailma piirkondades seda kas enam ei ole või pole kunagi olnudki.

Terrorism on alati olnud odav, aga nüüd on see muutunud üliodavaks, auto varastamine ja kööginuga ei nõua mingisugust finantsi, ütlesite kord. Kuidas odavale terrorismile vastu astuda?

Jälitamine. Kui rääkisime läbi lennureisijate andmete kogumise ja kontrollimise süsteemi PNR (passenger name record), siis minult küsis üks Euroopa Parlamendi saadik, et miks me tahame kõiki jälitada, jälitage ainult neid, kes on pahad, soovitas ta.

Õnneks ei ole enam see aeg, kui varguselt tabatule tätoveeriti otsaette sõna "varas", nagu kunagi Vene keisririigis ja kui too inimene külla ilmus, oli teada, et tuleb asjadel silm peal hoida. Meie aga ei tea kohe, kes on paha. Pahad tegutsevad heade varjus. Peame otsima mustreid, korrapärasusi, mis viitavad ettevalmistatavale teole. Loomulikult, kui me teame, kes on pahad, siis neid me jälitame.

Väga markantne näide on Berliini jõuluturu ründamine [detsembris 2016]. Saksa politseile heideti ette, kui see radikaliseerunud mees oli neile teada, siis miks teda ei jälgitud. Inimesi, kes võinuks selle teo teha ja veoautoga jõuluturgu rammida, on kümneid tuhandeid. Teda otsustati mitte jälgida. Aga – Saksamaa infosüsteemid ei vaheta omavahel infot, sest on tehtud selline valik. Kui ründajat tagantjärele kontrolliti, avastati, et tal oli Saksamaal 14 identiteeti, mis on selgelt ohtu näitav muster. Oleks infosüsteemid omavahel suhelnud, oleks need identiteedid välja tulnud ja suure tõenäosusega ei oleks Saksa politsei teinud otsust seda inimest mitte jälgida.

Nimetasite edu võtmeks varajast märkamist. Kuidas märgata Euroopa Liidu 500 miljoni elaniku seas radikaliseeruvaid inimesi, eriti kui nad on üksiküritajad?

Väga harva istub inimene üksinda pimedas toas ja radikaliseerub. Ta suhtleb kellegagi, ta külastab mingisuguseid lehekülgi ja see on see koht, kus tuleb ta avastada. Nii Twitter, Google, Youtube, Facebook kui teised suured teenusepakkujad on olnud Euroopale väga heaks partneriks, et eemaldada radikaliseerumisele kutsuvat sisu. Kuid esmalt tuleb see sisu üles leida ja need pahad on päris leidlikud.

Kas betoontõkked laulupeo rongkäigu äärsetel tänavatel, et keegi ei rammiks autoga inimesi, ja politsei eriüksuse snaiprid lauluväljakul ongi nüüd meie argipäev?

Loodan, et tulevik ei ole selline. Aga Eesti 2017. aasta laulupeoks tehti selline otsus arvestades maailma ja meie piirkonna olukorda, see oli õige ja põhjendatud otsus. Me ei saanud riskida millegagi, mis oli toimunud lähiriikides, mäletatavasti ka Soomes oli möödunud suvel rünnak.

Juhtisite Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidu sisejulgeoleku koostöö komiteed COSI. Kui ühtemoodi mõistavad 28 euroriiki sisejulgeolekut ja selle hoidmist?

(Ohkab) Väga erinevalt. Ja väljakutse panna inimesed ühest asjast ühte keelt rääkima, on ülikeeruline. Üks meie eesistumise prioriteete oli Ukraina, kuidas Ukraina teemad oleksid ka siseministrite, mitte ainult välisministrite laual. Niisiis sõnastasime eesmärgi, et Ukrainas toimuv ei hakkaks negatiivselt mõjutama Euroopa turvalisust ei lähiaastail ega kaugemas tulevikus.

Kui vaatame, millal hakati tegelema Lääne-Balkanilt pärit relvakaubandusega, siis see oli suhteliselt hiljuti. Miks? Sest [satiiriajakirja] Charlie Hebdo rünnak Pariisis toimus Lääne-Balkanilt  ostetud deaktiveeritud relvaga. Ukrainast võid osta deaktiveerimata tanki või BUK raketisüsteemi. Täna on seal konflikt ja relvi vajatakse kohapeal, konflikti lõppedes hakkavad need relvad otsima uut turgu. Kui siseministrid seda juulis 2017 Tallinnas arutasid, küsis Saksamaa siseminister: sõbrad, miks me seda alles nüüd arutame, kolm aastat pärast konflikti algust?

Aga selleks, et veenda teisi sellega tegelema, kulus väga palju energiat. Ja mis seal salata, ka Eestis oli inimesi, kes arvasid, et sellega ei peaks tegelema.

Kas põhjusel, et see võib näidata Ukrainat kehvas valguses?

Jah, üheks põhjuseks arvati see. Aga kellelegi ei saa tulla üllatusena, et Ida-Ukrainas käib konflikt. Selleks, et ukrainlaste mullu saadud viisavabadus oleks jõus ka kolme-nelja-viie aasta pärast, ongi vaja sellega tegeleda.

Euroopa Liidu toetusraha Eesti sisejulgeolekule – palju me seda saame ja kuhu raha kulub?

Aastatel 2006-2014 saime Euroopa raha umbes 140 miljonit eurot. Tundub suur summa, aga piiri ehitada selle eest ei saaks. Sama suure summa panime riigina Estonian Air’i.

Euroabi sisejulgeolekusse on kulunud kopterite, päästeautode, veesõidukite soetamisele ja infosüsteemide arendamisele.

Kuid kõige hullem aasta, mida mina mäletan, oli majanduskriisi ajal, siis sai siseministeeriumi haldusala riigieelarvest investeeringuteks 10 miljonit krooni ehk 700 000 eurot. Ilma Euroopa rahata oleksime äriühinguna olnud pankrotis.

Aegajalt loeme, et "Kõik Eesti päästekopterid on rivist väljas!". Kuidas on see võimalik?

Eestil ei ole ühtegi päästekopterit. Kõik kolm on piirivalve kopterid, mis aegajalt teevad ka muud tööd. Ent minulegi tundub ootamatu, et see ["kõik on rivist väljas"] ikka veel nõnda on, aga see on tänane reaalsus.

1. juunist lähete juhtima sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituuti. Miks?

Minu asekantsleri töö lõppenuks aastavahetusel, kui siseministeeriumis jätkab nelja asekantsleri asemel kolm. Vaatan oma karjääri, olen olnud 11 aastat siseministeeriumi asekantsler ja see on olnud paganama huvitav. Kui nüüd panna see perspektiivi, et Andrus Ansip oli kaheksa aastat peaminister ja see tundus igavik, siis mina olen siin olnud kauem kui igavik.

Toomas Sildam ja Erkki Koort Autor: Siim Lõvi /ERR