Eesti apteegipidajad on käinud juba aastaid ukselt-uksele ja kurtnud, et riigikogus üleöö heakskiidetud idee apteegid 2020. aastal senistelt omanikelt käest ära võtta teeb ravimid kallimaks, raskemini kättesaadavamaks ja turu läbipaistmatuks.

Need on probleemid, mis puudutavad kõiki. Tegelikult võiks neist põhjustest täiesti piisata, et aeg maha võtta ja mitu valitsust tagasi tehtud otsustele värske pilguga otsa vaadata. Seni pole seda millegipärast tehtud.

Aga siis on veel teine probleem, mis justkui kõiki ei puuduta. Ebaõiglus, mis tabab apteekide seniseid omanikke, kes peavad oma varast ja ettevõtetest loobuma. Tõsi ka see ei ole ainult mõne ettevõtja isiklik tragöödia, sest ettevõtluskeskkond ja meie majandusruumi kvaliteet mõjutab üsna otseselt igaühte meist.

Kummalisel kombel ei taha sellest mitte keegi aru saada. Eeskätt ei taha seda sugugi mõista otsustajad nii poliitilisel kui ka ametkondlikul tasemel, kuid ka ajakirjandusel on tegu, et teema mastaapsust mõista ja prioriseerida.

Seda enam oli rõõm möödunud nädalavahetusel kuulda Vikerraadio „Rahva teenrite“ saates Sulev Vedlerit Eesti Ekspressist ja Aivar Hundimäge Äripäevast, kes olid justkui saanud suure doosi silmi ja kõrvu avavaid pille.

Nii näiteks meenub mulle varasemast ainult üks-kaks lugu, kus Äripäev on avaldanud muret selle üle, mida tähendab Eesti ettevõtluskliimale apteegiomanike vara sadade miljonite eurode väärtuses sunniviisiline ümberjagamine. „Rahva teenrite“ saates kaitses Hundimägi aga tuliselt PR-ärimeest ja endist kolleegi Janek Mäggit, keda kindlasti ei tohtivat sunniviisiliselt kuidagi tema ettevõttest lahutada.

Äripäeva peatoimetaja asetäitja ei olnud sugugi nõus, et kedagi peaks sundima loobuma oma elutööst paljalt sellepärast, et ta korraks riigitööle satub. Väga empaatiliselt palus ta teisi saates osalejaid asetada ennast Mäggi olukorda – sundseisus olles ei saaks too oma vara eest mingit hinda.

Täpselt õige jutt! Apteekide senised omanikud ja juhid on kogu aeg rääkinud, et seaduse jõuga omandi käest võtmisel ei hakka keegi vara eest õiglast hinda maksma, sest potentsiaalsed ostjad teavad, et müüja on sundseisus. Aga seni on see jutt kõlanud kurtidele kõrvadele.

Võibolla pöörab apteegi omanike murele nüüd ka Eesti Ekspress veelgi rohkem tähelepanu, sest nende peatoimetaja asetäitja väljendus Janek Mäggi näitel ERRi eetris väga sõnaselgelt, et oma ettevõtet ei saa niisama maha müüa, sest sa pead leidma ostja ja ostuprotsess nõuab ikka kahte poolt. Sa võid küll tahta müüa, aga keegi peab tahtma osta.

Eesti proviisorkond on aga peaasjalikult pensioniealine või kohe sinna jõudmas ning vajalikul määral teotahtelisi ostjaid apteekidele pole. Olukorras, kus vaja oleks vähemalt 200 uut ettevõtlikku proviisorit, on uusi apteekide tegevuslubasid taotlenud kõigest kümmekond proviisorit ning nendestki osa on juba varasema apteegi pidamise kogemusega, mitte uued tulijad.

Sulev Vedler tõi ühe PR-firma murest rääkides esile ka asja juriidilise külje, mis olla vaja targalt läbi mõelda, seda ei saavat teha lihtsalt vupsti firmat abikaasa nimele kirjutades. Ka siin on ajakirjanikul tuline õigus. Ja seda kriitilisem on see küsimus 400 miljoni eurose mahuga ravimiturul. Konkurentsiamet on Eesti riiki korduvalt hoiatanud, et kui apteekide omanikke hakatakse vägisi varast loobuma sundima, tekivad varjatud omanikud. Poliitikute ja ametnike kõrvad on aga sellele hoiatusele kurdiks jäänud. Nii et kõik teavad, et see juhtub, aga keegi ei võta midagi ette. Näeme, et ühe ministri mikrofirma abikaasa nimele kirjutamine oleks probleem, aga ei pane pahaks, kui „abikaasadele“ peaks liikuma suur osa ravimimüügist.

Aivar Hundimäe esile toodud Eesti riigi läbipaistva toimimisega arvestavad ka ravimite müüjad. Kusjuures erinevalt PR-ärist on ravimimüük väga tugeva riikliku kontrolli all olev ärivaldkond. Me müüme ravimeid, mida riik käsib meil müüa (loe: sortimendi määrab riik). Me müüme ravimeid nii hulgi- kui jaemüügis hinnaga, mille üle on riigil täielik kontroll (loe: juurdehindlused on riiklikult reguleeritud). Ravimite hulgimüüjad on sisuliselt logistikaettevõtted. See, et ravimite maaletooja määraks ravimite sortimendi ning püüaks neid kuidagi eelistada, on müüt. Nii on see teistes valdkondades, kuid mitte ravimimüügis.

On mõistetamatu, kuidas avalikkus aktsepteerib vaikides fakti, et 25 aastat apteegiteenust üles ehitanud ettevõtjatelt (minu tööandja tähistab just 25. aastapäeva) võetakse ilma selge põhjuseta nende vara käest ära. Enamgi veel, seda vara ja varaga kaasas käivaid kohustusi üritatakse anda neile, kes seda eriti ei ootagi. Jah, muidugi on Eestis teatud hulk ettevõtlikke proviisoreid, kes oskavad väga hästi pidada kahte-kolme apteeki, kena, aga mitte nii palju, et sajad apteegid üle võtta.

Eesti apteegiteenus on seniste omanike käe all arenenud väga kvaliteetseks, tänapäevaseks. Klientide-patsientide rahulolu on sotsiaalministeeriumi uuringu kohaselt ülikõrge, kuid millegipärast tuleb apteegid senistelt omanikelt ära võtta ja anda üle töötajatele. Seni töövõtjatena tegutsenud proviisorid peavad aga sunniviisiliselt hakkama ettevõtjateks. Rahul on ainult üksikud ettevõtjast proviisorid, kes näevad selles riigi poolt kätte mängitud võimalust oma konkurentsipositsiooni parandada. Ehk et nad mõtlevad just nimelt äriliselt, kuigi äriliselt mõtlemine on nende põhiline etteheide täna tegutsevatele ettevõtjatele.

Kui Eesti inimesed taipaks samasuguse innuga kaitsta meie tänaste apteekide järjepidevust ja apteegiomanike õigust oma elutööle nagu lugupeetud ajakirjanikud ühe ministri väikeettevõtet, siis saaks ehk ka otsustajad aru, et nn apteegireformi elluviimiseks vajalikku rohtu pole olemas üheski apteegis. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.