Varem lahkuti Pariisi kliimaleppest ja Vaikse ookeani ülesest kaubandusleppest.

Iraani tuumaleppega on lood aga kõige keerulisemad, sest siin ei pannud kärsitu Trump tähele, et ta tekitab segadust suisa oma vanade liitlaste, Euroopa riikide külje all. Euroopale on Lähis-Ida ja ka Iraan liiga lähedal, et olukorral lihtsalt minna lasta.

Pole imestada, et Euroopa Liidu olulisemate poliitiliste juhtide jaoks on USA oma usaldusväärsuse kaotanud ning senine maailmakord hädaohus, nagu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel leiab.

"Mitmepoolsus on tõsises kriisis. Ma ütlen seda, kasutades näitena USA käitumist Iraani leppe puhul. Ma saan seda sama öelda kliimaleppe puhul, ma saan seda öelda WTO paljude juhtumite puhul," rääkis Merkel.

Ka esmaspäeval kinnitas USA presidendi julgeolekunõunik John Bolton, et sanktsioonid võivad laieneda ka Euroopa firmadele, kes Iraanis äriajamisest ei loobu. Teisisõnu püüab USA igati takistada Euroopa riikide truuksjäämist tuumaleppele, ehk moodsas keeles öelduna, trollib Euroopat.

Kas või juba tehnilistel põhjustel ei saa sanktsioone kehtestada kohe, ehk siis, kas ja mida USA Euroopa Liidu firmadega ette võtab, selgub kõige varem kolme kuu pärast.

Tundub aga, et Trump ja tema nõunikud ei saa aru, kuidas Iraaniga äriajamise lõppemisest tulenev otsene kahju on Euroopa jaoks suhteliselt väike probleem. Hoopis olulisem on, milliseks kujuneb jõudude tasakaal Lähis-Idas, sest sellest sõltub, mis juhtub Lähis-Ida naftaga.

Erinevalt USA-st, kes ka ise naftat toodab, on Euroopa Liidul naftavoogu Lähis-Idast väga vaja. Kui aga sealsed naftakraanid siiski kinni keeratakse, ei jää Euroopa Liidul üle muud, kui pöörduda Venemaa poole. See suurendab otsekohe Venemaa tähtsust Euroopa poliitikas, mis ilmselt ei ole hea uudis Eesti jaoks.

Pole mingit märki, et Venemaa ja Hiina Iraani leppe hüljata kavatseks, seda enam, et Venemaale annab USA käitumine jälle võimaluse enda justkui eetilisemat käitumist ilmutada.

Trump ja tema nõunikud ei märganud ilmselt ka, et Iraani küsimus annab omavahelistesse erimeelsustesse takerdunud Euroopa Liidu riikidele jälle võimaluse üksmeelt ilmutada, millist võimalust need ära kasutamata ei jätnud.

Üldiselt on Prantsusmaa asunud toetama teisi Lõuna-Euroopa riike, kes kurdavad, et Saksamaa domineerimine pole mitte ainult tüütu, vaid nende majandusele ka otseselt kahjulik.

Iraani küsimus annab aga Angela Merkelile ja Emmanuel Macronile võimaluse sellest lõhest üle astuda ning ennast taas võitmatu tandemina näidata. Selge see, et tekkinud olukord ahvatleb Hiina ja Venemaaga tihedamat koostööd otsima, ehkki lõpmatult ei saa Euroopa sisetülisid varjata üksmeele taha euroopavälistes asjades.