Kaubandusvaidluste teemal ta aga nn kaubandussõda ei välistanud, kuid rõhutas, et praegu pole seda veel juhtunud ja võimalik, et ei juhtu ka.

Millise hinde te annaksite USA ja Euroopa Liidu suhetele hetkel?

Ma tõesti ei arvanud, et ma peaksin täna õhtul hakkama hindeid andma suhetele USA ja EL-i vahel. Aga kindlasti ei maksa arvata, et meil on suur erimeelsus Iraani asjus, meil on erimeelsus ka kaubandusküsimustes, meil on võib-olla veel mõned erimeelsused - olukord on päris tõsine. Samas ma ei tahaks ka üle võimendada - meil on siiski need samad ühised väärtused, millest me vahel räägime ja võib-olla peame neid ka natukene juba naerualuseks, aga nad on siiski endiselt olemas. Nii et isegi Iraani suhtes võiks öelda, et need erimeelsused on praegu pigem taktikalised.

Tulles varasema aja juurde ja meenutades Barack Obama aegu - kas siis olid need Atlandi-ülesed suhted märkimisväärselt paremad või ikkagi ka problemaatilised?

Ma usun küll, et me oleme praegu niisuguses vahekorras USA-ga, millega Euroopa Liit tõesti ei ole harjunud. Aga kahtlemata on olnud ka enne suuri erimeelsusi. On olnud väga palju juhtumeid, kus mõned Euroopa liidrid saavad USA presidendiga paremini läbi kui teised. Et selles mõttes ei ole midagi enneolematut. Ja lõppude lõpuks, mis meil siis ikka üle jääb - loomulikult me töötame selle USA presidendiga, kes on USA rahva poolt valitud.

USA president on võib-olla Iraaniga käitumas samamoodi nagu ta käitus Põhja-Korea liidriga. Ja me näeme, kuidas kaks Koread vaata, et lähiajal liituvad. Kas sellises olukorras ei peaks võib-olla Donald Trumpi usaldama, äkki tal on mingisugune oma eriline nipp, kuidas tema probleeme lahendab?

Tõepoolest sellist paralleeli tegelikult võiks tõmmata, ei ole võimatu, et niimoodi president Trump ka mõtleb. Et riigid käituvadki talle meelepärasel moel väga tugeva surve all. Euroopa Liidul on üldiselt kombeks väga-väga täpselt järgida igasuguseid juriidilisi reegleid. Iraani puhul me praegu rõhutame seda, et meie teada Iraan peab kinni sellest ühisest teekaardist või tuumaleppest. Nii et Euroopa Liit ei näe põhjust praegu seda lepet lõpetada ja kui USA on teatanud kavatsusest sellest leppest välja tõmbuda, siis juriidiliselt rääkides see lepe veel lõppenud ei ole. Nii et natukene võtame veel aega ja vaatame, mis need järele jäänud variandid on.

Saksamaa kantsler Angela Merkel on öelnud, et julgeolekuküsimustes ei ole mõtet enam USA-le loota. See väljaütlemine on ikkagi üsna ränk. Sealt jääb mulje, et meil ei ole varsti enam isegi ühist NATO-t?

Ma praegu ei oska öelda, millisele lausele te täpselt viitate, aga on olnud muidugi ka erinevaid esinemisi kantsler Merkelil. On olnud üks esinemine, kus ta ütles, et kahtlemata on möödas need ajad, kus Euroopa saab julgeolekuküsimustes ainult puhtalt USA-le loota. Seda ma tõlgendaksin pigem positiivselt, sest kui Euroopa hakkab nüüd rohkem vastutust kandma ka NATO liitlasena, siis see kindlasti on ka Eesti huvides. Aga kui ma enne siin mainisin, et meil on palju erimeelsusi USA-ga, siis mõned asjad on kindlasti jäänud samaks ja see põhimõtteliselt on suhtumine NATO-sse. Ei USA ega Euroopa liitlased ei kavatse küll mingilgi moel nüüd NATO tähtsust alahinnata või seda vähendama hakata.

Kui suur on tõenäosus, et praeguses olukorras suudab Euroopa Liit USA-ga lahendada oma majandusküsimused?

See on üks nendest keerulistest probleemidest, mis meil praegu laual on. Ka siin tahaks Euroopa Liit tegelikult juhinduda Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitest, mis annavad meile teatud vahemiku reageerimiseks, kui peaks niimoodi juhtuma, et Donald Trump otsustab loobuda erandist Euroopa Liidu terase- ja alumiiniumi tollide suhtes. Meie leiame, et need tollid ei ole põhjendatud mitte kuidagi Euroopa Liidule. Kui nad peaksid kehtima jääma - praegu on meil väga kindel tähtaeg, mai lõpuni - siis kindlasti Euroopa Liit teeb mingisugused vastusammud. need vastusammud on juba teada, nad on avalikud, aga nad loomulikult ei kehti veel. Nii et on tõesti võimalus, et Euroopa Liit ja USA asuvad omavahel rahvakeeli öeldes kaubandussõtta. Aga see ei ole kindlasti veel juhtunud ja võimalik, et ei juhtu.

Kas need Euroopa Liidu vastusammud on väärilised, kas me üleüldse saame astuda Ameerikale vastu nii, et nad seda konkreetselt tunneksid, et me oleme vastu astunud?

Kaubanduses otseloomulikult. Sest kaubanduses on Euroopa Liit USA-le ikka väga tähtis partner ja me räägime siin tõepoolest tariifidest mitmesugustele kaubaartiklitele, täpselt nii nagu USA on otsustanud kehtestada alumiiniumile ja terasele. Siin on tegelikult päris suur valik meetmeid. See ei tähenda, et me peaksime püüdma nüüd kõike korraga käivitada. Ma arvan, et Euroopa Liidul on praegu kõige suurem huvi sellest olukorrast kuidagi pingelõdvenduse moel välja tulla ehk siis deeskaleerida seda olukorda.

Tänane päev on selles mõttes hea näide Euroopa Liidu ja USA suhetest - USA avas Jeruusalemmas oma saatkonna ehk me näeme, kuidas USA teeb täpselt seda, mida tema tahab. Sellises olukorras, mis on need ühised väärtused, mis on veel tegelikult alles jäänud?

Ma olen nõus, et USA tegutseb praegu võib-olla järelemõtlematult, ja tõepoolest me näeme, kui kahjulik võib selline saatkonna avamise otsus olla Lähis-Ida rahuprotsessile. Aga lõppude lõpuks on ka USA administratsioon kahtlemata ikkagi huvitatud püsivast rahust Lähis-Idas, selle kohta on meil ka avaldused olemas. Nii et ma ikkagi nimetaksin, et need on taktikalised erimeelsused ja muidugi väga tõsiste tagajärgedega.

Selles olukorras, kus Euroopa Liit on USA-ga - kuidas see mõjub Euroopa Liidu sees erinevatele riikidele ja riikide omavahelistele läbisaamistele? Kui palju seal on sellist ärakasutamist ja uue võimaluse haistmist.

Euroopa Liidul on juba selle nädalal õige mitu tähtsat omavahelist nõupidamist, nendega on muidugi ka ammu juba alustatud. Aga ma rõhutaksin siis teisipäevast Euroopa kolmiku kohtumist Iraani välisministriga, samuti Euroopa Komisjoni koosolekut ja mis kõige tähtsam kolmapäeva õhtust tippkohtumist Sofias, kus siis kõik Euroopa Liidu riigi- või valitsusjuhid istuvad kokku just selleks, et omavahel silmast silma läbi rääkida, milline see meie ühispositsioon saab olema. Ja Iraani küsimuses ma ütleks, et ma tunnetan siin küll väga suurt ühist tahet.

Kas vastasseisu USA-ga võib Euroopa Liit hakata leidma uut suhet Moskvaga ja kas see ole ohtlik seis Eesti jaoks? Teades, et Euroopa Liidus on olnud kogu aeg riike, kes otsivadki seda võimalust, et Venemaaga uuesti sõbraks saada - see Iraani juhtum annab selleks suurepärase võimaluse?

Mina seda küll ei julgeks mitte mingilgi moel suurepäraseks võimaluseks nimetada. Et selline suhtumine, et nüüd, kus meil on erimeelsused USA-ga Iraani tuumaleppe asjus, peaks lükkama Euroopa Liidu nüüd ühte paati Hiina ja Venemaaga - vaat siin on see küsimus, kus me peame lõpuks järele mõtlema, et kus need meie ühised väärtused on. USA-ga on meie suhted ikka väga-väga mitmekihilised ja mitmekesised - meil on lõppude lõpuks siis liitlassuhe NATO-s - midagi sellist ette kujutada Hiina või Venemaaga on ikkagi äärmiselt raske. Ja praegu me räägime Iraani leppe puhul sellest, et Euroopa Liit lähtub rahvusvahelistest hinnangutest sellele, et Iraan on tuumalepet täitnud ja meie meelest ei ole põhjust seda lepet lõpetada. See kindlasti ei tähenda, et me moodustame nüüd mingi ühisrinde koos Venemaa ja Hiinaga USA vastu.