"Pealtnägija": praamiäri rahastajate sõnul püüab Leedo neile külma teha
Vjatšeslav Leedo praamiäri seni varju hoidnud rahastajate sõnul püüab Leedo pärast seda, kui riik tema firmalt liiniveolepingu ära võttis, neile külma teha. Leedo omakorda nimetab toimuvat meediarünnakuks, mida tõukab tagant ahnus.
Vjatšeslav Leedo teenis oma esimesed miljonid marja- ja ristsõnaäriga, paigutas need laevade prahtimisse ning juba 1994. aastal võitis tema firma Saaremaa Laevakompanii (SLK) esimese saartevaheliste liinide konkursi. Sündmused hakkasid hargnema 2006. aastal, kui toonane majandusminister Edgar Savisaar pikendas SLK-ga liiniveolepingut, vahendas "Pealtnägija".
Leedo soovis uuendada laevaparki. Tehinguga, mille maksumus oli ligi 90 miljonit eurot, telliti Norrast kolm uut laeva Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa, mis hakkasid kurseerima mandri ja suursaarte vahel. Kuna Leedol kapitali ei jätkunud, meelitas ta appi kinnisvaraäris miljonäriks saanud Arco Vara omaniku Richard Tomingase koos äripartneritega. Nende otsus polnud raske, sest praamiäri riigiga tõotas pikka ja garanteeritud kasumit.
"Potentsiaalselt väga hea äri muidugi, meil oli plaan 2026. aastani - kokku 20 aastat - parvlaevandust pidada Eestis vähemalt ja selle kaudu siis raha teenida, oma investeeringutega tootlus tagasi saada," ütles Tomingas.
Ülemaailmse finantskriisi tõttu jäi aga kapitalist väheks, toonases vääringus üle miljardikroonist laevatellimuse laenukoormat oli raske teenindada ning kampa kutsuti neljas suurärimees - kinnisvaraärimees ja EfTEN Capitali osanik - Olav Miil, kelle idee oli laevad valmis ehitada ja edasi müüa.
"Meie mõte oli see, et müüme maha, saame oma pandud raha koos kasumiga tagasi. Me lootsime seda saada ja that's it, tehtud!" selgitas Miil.
Investorid panid laevahankesse kokku ligi 240 miljonit krooni isiklikku raha, lisaks saadi Norra riigi käendusel pangalaen 1,2 miljardit krooni. Miili ja Tominga sõnul kinnitas Leedo, et kuna tellijaks on riik, kellega tal on head suhted, saavad nad raha lollikindlalt tagasi.
"Seal oli meil omavaheline väga selge kokkulepe, et meie raha ei põle ära. Ta võib öelda, mida tahes täna, aga meil oli selline kokkulepe, vastasel juhul me ei oleks sellisesse ärisse üldse läinudki," ütles Tomingas.
"Ja minu tingimus oli tol hetkel, et minu rahal on esimene prioriteet - kõigepealt kustutakse minu nõuded ja siis tulevad kõik teised nõuded," märkis Miil.
Äripartnerite sõnul jättis Leedo osa raha endale
Kui uued laevad 2011. aastal liinile jõudsid, jõi šampanjat ja oli rambivalguses Leedo. Meedia tituleeris teda praamikuningaks, aga põhirahastajad jäid varju. Nii Miilile kui ka Tomingale sobis see hästi.
Investorid jäid saladuseks seda enam, et laevade omandi- ja opereerimise struktuur ning rahade liikumine on lihtsurelikule keeruline nagu tuumafüüsika. Väga lihtsalt öeldes viidi laevad üle välismaistesse äriühingutesse ja rea omavaheliste tehingute tulemusel sai nende omanikuks omakorda Olav Miili firma.
"Ma tasaarveldasin ehk ma vahetasin oma laenud vara vastu, sain need saksa ettevõtted, kus olid need laevad registreeritud, sain need enda kontrolli alla. Ja sinna jäi üles veel mingisugune väike kaks miljonit eurot, mis oli sellest tasaarveldatud summast ja minu laenudest, mis oli sisse pandud," selgitas Miil.
Keeruline oli ka laevade käitamise lahendus. Ehkki majandusministeeriumil oli leping Leedole kuuluva ettevõttega Väinamere Liinid, siis riigi dotatsioon suurusjärgus 15 miljonit eurot aastas laekus tema teise firmasse Saaremaa Laevakompanii. Edasi jagunes dotatsioon firmade vahel laiali - üks osa jäi SLK-sse liinide opereerimiskuludeks ja teine Miilile renditasudeks. Kolmas osa summast pidi kogunema ärimeeste ühisettevõtetesse, kuid väidetavalt jättis Leedo raha omale ning jäi partneritele aastate jooksul võlgu 12 miljonit eurot.
"See toiduahel, mida on mitu korda räägitud, et seal olid puukfirmad ja kõik muu, sinna pidime me koguma nii palju, et me saame investoritele nii palju, kaasa arvatud mulle endale selle viimase jupi ka ära makstud. See oli see mõte, et sinna kogume nii palju raha, et saavad ka need asjad makstud," selgitas Miil.
Seega väidavad kaebajad, et Leedo rääkis riigilt välja pika ja tulusa praamilepingu, ostis sisuliselt nende rahaga uued laevad, aga laenude tagasi maksmise kõrval hakkas vahelt tegema. Kui ärimehed võlga nõudma hakkasid, järgnesid katteta lubadused ja kurnamistaktika.
"Kõigepealt oli see, et alguses on raske, me koostasime graafikuid, me istusime advokaadibüroos, joonistasime graafikuid, et 2012 hakkab maksma, 2013 hakkab maksma, alates 2014 hakkab jooksvalt maksma, siis maksab ära need võlad, mis on tekkinud ja nii ta läks - kogu aeg tal oli justkui raske," rääkis Miil.
"Ja ega see polnud nii lihtne, et anname kohtusse. Kui me oleks kohtusse andnud oleks kogu see ahel pea peale pööratud, siis oleks laevad seisnud. /.../ Me ei saanud mingit sõjalist tegevust arendada, kogu aeg pidi olema sõbralik läbirääkimine," lisas ta.
Leedo nimetab etteheiteid kohtu mõjutamiseks
Leedo kohtus "Pealtnägijaga" loo jaoks väljaspool kaamerat ning nimetas etteheiteid provokatsiooniks ja kohtu mõjutamiseks.
Tema advokaat Marko Pilv kinnitas, et dotatsioon läks laenude katteks ja jäi ülegi. Leedo arvutuste järgi teenisid Miil ja kompanii oma algsed investeeringud tagasi juba mõne aastaga ning edasi oli puhas kasum.
"Nende panus oli suurusjärgus - nende investorite panus - 18 kuni 20 miljonit. Laevad - kokku kolm tükki - maksid suurusjärgus 87 kuni 88 miljonit ja nüüd, kui me räägime, kes siis raha sai, siis umbes kuue aasta vältel on Saaremaa Laevakompanii tasunud nende laevade eest 83 kuni 84 miljonit eurot. Ehk väita, et enamus raha jäi kuhugi Vjatšeslav Leedole, on täiesti absurdne. See raha liikus tegelikult läbi vahekehade Saksa äriühingutesse ehk lõplikule kasusaajale Olav Miilile, millest läksid maha mingid pangakulud, aga see oli muinasjutuliselt kasumlik äri tegelikult," selgitas Pilv.
Miili kinnitusel jäi ta aga praamiäriga kahe miljoni euroga miinusesse.
Riik kaotas kannatuse
Samal ajal kaotas kannatuse ka riik. Ühelt poolt nurus Leedo dotatsioone juurde, teisalt süvenes otsustajates tunne, et ärimehed rikastuvad teenimatult. Endine majandusminister Juhan Parts võttis "Pealtnägijas" asja lühidalt kokku.
"Milles on point nende praamide puhul - eramonopol, ta lihtsalt muutub ahneks," sõnas Parts.
Kangutamiste, äparduste ja tohutu meediamüra saatel võttis riik praamimonopoli üle ja pani seda opereerima Tallinna Sadama tütarfirma. Miili, Tominga ja Leedo jaoks oli olukord nagu toolide mängus – muusika vaikis ning keegi jäi ilma. Antud juhul rahast.
"Ta ei olnud nüüd otseselt šokk, kuskil taga ajusopis arvestasid sellise võimalusega, et kunagi ei saa ju hullult optimistlik olla kõikides asjades, aga eks ta oli ebameeldiv üllatus muidugi," tõdes Tomingas.
Mais 2016 kohtusid Leedo ja Miil Maakri kvartalis viimasele kuuluva pilvelõhkuja nurgakivi panekul, kus Leedo väidetavalt omavahelises jutus võlga tunnistas ja klaarida lubas.
""Olav ära muretse, need asjad saavad veel klaaritud." Ja ma mäletan ka seda ütlemist, et kui ta Regula maha müüb - kui me tuletame meelde, siis Regula eest maksis ju riik talle neli miljonit -, ta ütles, et selle raha eest klaarib kõik ära. Me ei saanud mitte üks sent," rääkis Miil.
"Suuliselt võib ju väita igasuguseid asju, aga /.../ kui te vaatate muid kokkuleppeid, siis neid ju tehti alati korralikult. Miks siis see asi, mis oleks justkui väga oluline, jäi kirja panemata? See ei kõla ju väga usutavalt," kommenteeris Pilv.
Ärimehed tahavad algselt mängu pandud raha tagasi
Ärimeeste sõnul ei aja nad taga kasumit, vaid tahavad tagasi algselt mängu pandud raha. Kokku nõuavad nad Leedolt koos intressidega üle nelja miljoni euro, mis on niigi nende sõnul kompromisside kompromiss.
Läbirääkimised kestsid kevadeni 2017 ning võlausaldajate sõnul mahub sinna hulka sõnamurdmisi ja juriidilisi jänesehaake.
Milli väitel soovitas Leedo tal raha tagasi saamise ära unustada.
"See on tema nägemus äri lõpetamisest, /.../ jätta osa investoritest, jah, rahast ilma," märkis Tomingas.
Leedo advokaadi hinnangul on tegemist väljapressimisega. "Ma ei saa juristina seda öelda, sest väljapressimine tähendaks kuritegu, aga kui te vaatate seda keerulist asjade kogumit, siis ma ütleks, jah, see on selline katse, kus on tagantjärele välja mõeldud lugu mingitest väidetavatest suulistest kokkulepetest, mis tegelike faktidega ei haaku ja mida siis üritatakse kohtu kaudu maksma panna," ütles ta.
Välja on ilmunud ärimeeste sõnul kahtlane garantiikiri
Põhjus, miks seni varju hoidnud ärimehed just nüüd avalikkuse ette tulid, on nende endi sõnul see, et üks Leedo firma andis sisse pankrotiavalduse SLK vastu.
Nende meelest on see järjekordne trikk, et võlast pääseda. Seda enam, et pankroti keskmes on segastel asjaoludel SLK vastu tekkinud 300 miljoni kroonine garantiikiri Leedo teise firma poolt.
"Ehk Leedo ütles Leedole: "Maksa 300 milli ära." Ja Leedo teine, parema käe esindaja ütles, et "ma olen sellega nõus" ja sai kohtuotsuse. Ja selle kohtuotsusega ta tahab tulla võlausaldajate koosolekule ja öelda, et kuulge, mul on täna eurodes see 19 miljonit see nõue, et meil ei olegi seal võlausaldajate koosolekul teha. See ongi tema äriplaan," arutles Miil.
Teisisõnu ajas Leedo ärimeeste hinnangul ise SLK pankrotti ja saab hiiglasliku nõudega sisuliselt ka pankrotitoimkonna kontrolli enda kätte. Vastaste sõnul on saatuslik garantiikiri, mis dateeritud juba 2006. aastal, väga kahtlane: esiteks, üle kümne aasta ei teadnud keegi sellest midagi, ja teiseks poleks Leedol ärimeeste sõnul üldse nende laene vaja läinud, kui tema firma ise jagas samal ajal 300-miljonilisi garantiikirju.
"Seda garantiikirja pole mitte kunagi kajastatud üheski bilansis, majandusaasta aruandes, seda ei ole ükski audiitor kinnitanud nende aastate jooksul, seda juba 11 aastat järjest. See tundub enam kui kahtlane. Selliseid suuri summasid, suuri kohustusi ei hoita kuskil salaja lauasahtlis," ütles Tomingas.
"Me oleme rääkinud endiste ja tolleaegsete nõukogu liikmetega, keegi ei mäleta, et selline garantii on välja antud," lisas Miil.
Pilv ärimeeste väiteid ei usu. "Ma ei pea seda ka väga usutavaks, et ükski nõukogu liige on seda väitnud, et nad midagi sellest ei tea. Ma arvan, et see võib olla jälle katse n-ö paljasõnalist furoori üles kiskuda," ütles Pilv, kelle hinnangul teab nõukogu garantiikirjast.
"Ma usun küll. Kui te mõtlete, et majandustegevuses ei ole see ju mõeldav ja juhatus annab välja sellise garantii ja see on olnud nii pikka aega ja mitte keegi mitte midagi ei tea - see ei ole eluliselt usutav," lisas ta.
"Pealtnägija" küsis Leedo endistelt alluvatelt üle, kas nad oli priskest nõudest teadlikud.
SLK endine juhatuse liige Urmas Treiel kinnitas, et tema ei teadnud garantiist. "Ei teadnud. Ja kõik kohustused ja nõuded on vaja majandusaasta aruandes ära märkida. Ei teadnud ja nii on," ütles ta.
SLK endine nõukogu liige Aarne Pupart garantiikirja ei mäleta. Samas ütles ta, et niisuguse suurusega garantii oleks pidanud nõukogu laualt läbi käima.
Tomingas ja Miil usuvad, et garantiikiri on fiktiivne. "Selle garnatiikirja ja kohtuotsuse mõte on nüüd pahatahtlik, sellega piltikult öeldes tahetakse ära kustutada kõigi võlausaldajate ehk investorite nõuded," ütles Miil.
Pilv tegi avalduse Tomingase vastu
Kui endised äripartnerid väidavad, et praamikuningas kasutab häbituid pettemanöövreid, siis SLK-d esindava vandeadvokaadi Marko Pilve sõnul vehivad nad väljamõeldud nõuetega ja survestavad Leedot meedia vahendusel. Tagatipuks väidab ta, et hoopis Richard Tomingas võltsis ühe nende ühise firma aastaaruannet ja tegi sissekande, justkui Leedo tunnistaks võlga.
"Ma ütlen küll, et see on võltsimise kahtlusega dokument, absoluutselt. /.../ Ja sellega üritatakse väita,, et justnimelt seesama dokument, kuhu Richard Tomingas lisas tagantjärele selle resolutsiooni ja allkirja, justkui tõendab nõuete pikendamist," rääkis Pilv.
Tomingase sõnul Pilv hämab. "Ta tegeleb hämamisega, kas spetsiaalselt või ei saa ise aru. Ma jään selle juurde, et investorid, kes on laenanud raha ettevõttesse, on seda täiesti legaalsel teel teinud ja ma ei tahaks küll kuidagi uskuda, et on olemas mingi selline seadus, et me ei või oma laene tagasi saada või küsida," kommenteeris Tomingas.
Leedo advokaat tegi hoopis Tomingase suhtes avalduse prokuratuuri, mis võetigi menetlusse.
"Kui te vaatate nüüd seda, millel põhinevad SLK ja Väinamere Liinide väited, siis need põhinevad dokumentidel, millel on reaalsed allkirjad ja mis on reaalselt olemas. Teisel poolel on hästi palju väiteid, mida väidetavalt kõiki suuliselt tehti ja palju nendest väidetest on omakorda vastuolulised. Ma arvan, et siin lõplikku tõde ei saagi tele-eetris kuulutada, vaid kohus peab siis otsustama, kas maksavad dokumendid või maksab kahe mehe suuline jutt mingitest väidetavastest kokkulepetest," rääkis Pilv.
Vjatšeslav Leedo ise seekord "Pealtnägija" kaamera ette ei tulnud, kuid andis hiljuti intervjuu ERR-i Saaremaa korrespondendile, kus võrdles talle esitatud nõudeid räkitiga.
"Niisugused üleliigsed nõuded, mis on mõne lugupeetud advokaadibüroo sulest, me selliseid asju ei tunnista. Ma loen seda samasuguseks väljapressimiseks nagu oli 1990. aastatel, kui teatud inimesed pressisid mingi relva abil raha välja. Praegu on elu edasi läinud," ütles Leedo intervjuus.
Pooltel on teineteisele hulk etteheiteid, kuid kokkuvõttes jääb mulje, et ärimehed lõid keerulise firmade rägastiku, et riigi dotatsioone välja keerutada ja makse optimeerida, kuid kui hea äri lõppes, langesid nad ise sellesse ämblikuvõrku.
Toimetaja: Merili Nael