Elektriturul on kujunenud uus olukord, kus CO₂ emissioon on aastaga kallinenud viis korda, 25 euroni tonni kohta. Kuivõrd fossiilse elektri müügihind on 50 euro kandis megavatt-tunnist, siis üle poole selle maksumusest moodustab saastetasu CO₂ heitmete eest.

Samal ajal aga pääseb Venemaal ja Valgevenes toodetud fossiilne elekter avatud elektriturule, ehkki selle pealt pole saastetasu makstud, sest sealsed turunõuded erinevad EL-i omadest.

See võimaldab elektrit odavamalt toota ja müüa, mis seab siinsed tootjad turul ebavõrdsesse olukorda. Praegu, Vene jõulude ajal on elektritootmine idanaabrile veelgi soodsam, sest vastavalt sealsetele seadustele ei rakendu pühade ajal toodetud elektrile ka võimsustasusid. Seetõttu seisavad praegu mitmed EL-i tootjate elektrijaamad reservis ning omanikele tulu ei teeni. 

Möödunud aastal eksportisid Venemaa ja Valgevene Nord Pool'i börsipiirkonnas Leedu ja Soome kaudu üle 13,3 TWh elektri. Võrdluseks: Eesti aastane elektritarbimine on ca 8,4 TWh. Nii palju Vene päritolu elektrit pole kunagi varem Nord Pool'i elektriturule sisenenud. Võrreldes 2017. aastaga kasvas Vene elektri kogus Põhjamaade ja Baltikumi turul aastaga umbes 50 protsenti.

Kõige valusamalt lööb see Eesti Energiat, kel on kõlvatu konkurentsi tõttu raskem oma toodangut Leetu ja Soome müüa, kelle vajadus ületab omatoodangut.

Näiteks praeguste CO₂ kvoodi turuhindade korral maksaks Eesti Energia aastas riigile suurusjärgus veidi alla 200 miljoni euro kvootide eest. Kui aga Venemaa fossiilsetest allikatest toodetud elekter pääseb piiranguteta EL-i turule, on Eesti Energial ja teistel fossiilsetest allikatest energiatootjatel sellega samal turul keeruline konkureerida. Teisalt kasvatab olukord ka riikide sõltuvust Vene energiaallikatest.

"Euroopa Liidu mõte on ju see, et me peaksime andma võimalusi ilma subsiidiumiteta investeerida taastuvenergiasse, et see suudaks konkureerida fossiilse energeetikaga. Aga kurioossel kombel selle koha on hoopiski ära võtnud Vene fossiilne elekter, sest Venemaal sellist CO₂ heitmete turgu ei eksisteeri, Venemaa seda maksu maksma ei pea. Ja tegelikult on see andnud Venemaa elektrile meeletu konkurentsieelise Baltikumis ja Soomes. Vene elektri hulk siia on väga palju suurenenud ja tegelikult meil ei ole mitte mingit võimalust sellega põlevkivist toodetud elektriga konkureerida," tõdes Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter.

Sutter möönis, et rohkem pakkumist on tarbija vaatevinklist hea, kuid tõi esile, et probleemi tekitab väärtuskonflikt.

"Kui me oleme [Euroopa Liidus] n.ö väärtuspõhiselt otsustanud, et tahame fossiilset energeetikat vähendada, siis see peaks kehtima kõikide turuosaliste kohta," põhjendas Sutter, võrreldes olukorda alkoholiaktsiisiga.

"Alkoholiaktsiisil on ju teatud põhjus, miks riigid seda määravad. Kui üks riik määrab ja teine riik ei määra ning tarbijad liiguvad sinna teise riiki alkoholi ostma, siis tegelikult ei saavuta me ühtki eesmärki, aga muuhulgas tapame kohaliku tööstuse ära. Elektriäris on asi natuke lihtsam [kui alkoholiäris]: maksuvaba elekter tuuakse tarbijat kuhugi sõidutamata koju kätte, aga seda eesmärki, miks Euroopa Liidus on fossiilne energeetika maksustatud, me [niimoodi] ei täida," ütles Sutter.

Olukord on selline, sest EL-i poliitikakujundajad on Venemaa kvoodivaba elektri kahe silma vahele jätnud. Eriti teravalt ongi probleem tõusetunud nüüd, mil saastekvoodid on aastaga viiekordse hinnahüppe teinud.

"Ma arvan, et see CO₂ hinnatõus oli nii äkiline, et meie otsustajad lihtsalt ei jõudnud sellele järele ja see olukord tuli nii kiiresti kätte, et selle lahendamiseni ei ole jõutud," pakkus Sutter. "Ma ka kindlasti ei arva, et see liiga lihtne on, sest see eeldab mitme riigi otsustajate vahelist kokkulepet, ja siis ka mingit kokkulepet Vene poolega, mis võib olla veelgi keerukam, aga kindlasti seda otsustamata jätta ei saa, sest täna on turul väga selge disproportsioon."

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium möönab, et teema on olnud Eesti jaoks aktuaalne juba pikka aega - sedavõrd, kuidas kasvab lõhe Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika, selle ambitsiooni ning kolmandate riikide samalaadsete poliitikate vahel, ei kao teema olulisus kusagile. Mida suurem see lõhe on, seda atraktiivsemaks muutub elektrienergia tootmine EL-i piiride taga, kus tootmisele rakenduvad leebemad keskkonna- ja ohutusnõuded ning selle eksport Euroopa Liitu.

Tulemusena väheneb Euroopa Liidu elektritootjate konkurentsivõime ning suureneb Euroopa Liidu energiasõltuvus kolmandatest riikidest. Kõigepealt saavadki pihta Euroopa Liidu välispiiri ääres paiknevad riigid. Ka tarbijatel ei ole sellest tegelikult midagi võita – Vene elekter hinnataset oluliselt alla ei too, küll aga jätab tööta Euroopa Liidus asuvad elektrijaamad.

"Oleme teemat järjepidevalt tõstatanud nii Balti riikide vahel kui ka Euroopa Liidus laiemalt. Paraku on erinevate EL-i liikmesriikide suhtumine antud küsimustes väga erinev," tõdes ministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Timo Tatar, tuues ühe põhjusena välja asjaolu, et kolmandate riikide käsitlus ning sellest tulenevalt probleemidest arusaamine on riigiti väga erinev.

"Probleemist erineva arusaamise tõttu on Euroopa Liidu tasemel ühise käsitluse kokkuleppimine väga keeruline ja saaks tõenäoliselt tuleneda madalaimal ühisel nimetajal – seetõttu oleks sellise poliitika mõju probleemi lahendamisele ilmselt piiratud. Küll aga piiraks ilmselt regionaalseid lahedusi," selgitas Tatar, miks küsimuse lahendamine ei edene.

Tatar ütles, et Balti riikide arusaamine probleemist on sarnane, mille tõenduseks on kasvõi Balti riikide peaministrite viimase kolme aasta ühisdeklaratsioonid, kus teema on alati markeerimist leidnud.

"Seda ühtsust on suurendanud Valgevene territooriumile, Leedu pealinnast Vilniusest vaid 50 kilomeetri kaugusele rajatud tuumajaam. Nimetatud jaam on ilmselgelt suunatud elektrienergia ekspordile Euroopa Liitu. Sarnase katse tegi Venemaa ka mõned aastad tagasi, kui asus ehitama tuumajaama Kaliningradi," selgitas Tatar, lisades, et toonane projekti peatati, sest ükski Kalinigradi naabruses olev riik ei olnud nõus elektri impordiks vajalikke elektriühendusi laiendama.

Eesti elektrit otse Venemaalt ei impordi, ka Läti seda otse ei tee, sest Balti süsteemihaldurid on kokku leppinud, et elektrikaubandus kolmandate riikide ja Balti riikide vahel suunatakse läbi Valgevene-Leedu ühenduste.

Tatar näeb aga kiiremat lahendust mujalt tulemas: "Vastusena Valgevene tuumajaama rajamisele Leedu pealinna lähedusse ning tõstatunud tuumaohutusega seotud küsimustele on Leedu vastu võtnud seaduse, millega lõpetatakse elektrikaubandus Valgevene ja Leedu ühendustel niipea, kui Valgevene tuumajaam käivitatakse. Avalikkuseni jõudnud info kohaselt plaanib Valgevene jaama esimese ploki käivitada juba selle aasta suvel. Seetõttu näeme loodetavasti juba sellel aastal kolmandatest riikidest pärineva elektriimpordi olulist vähenemist."

Kaliningradi elektriimpordi osas, mida Leedu seadus otseselt ei käsitle, on Balti süsteemihaldurid ette valmistamas sarnast süsteemi Soomele: Soome rakendab juba mitmeid aastaid taristu kasutustasu Venemaalt imporditud elektrile.

"Loodetavasti jõuavad Balti riigid käesoleval aastal kokkuleppeni, millal alustatakse sarnase tasu küsimist ka siin," avaldas Tatar lootust.

"Pärast 2025. aastal toimuvat Baltiriikide elektrisüsteemi sünkroniseerimist Lääne-Euroopa süsteemidega laheneb probleem loodetavasti lõplikult. Sünkroniseerimisega ei ole täna ette nähtud investeeringuid, et säilitada kaubandusvõimekus Balti riikide ja kolmandate riikide elektrisüsteemide vahel. Selliste investeeringute tegemine ei omaks ühtegi sotsiaal-majanduslikku ega tehnilist põhjendust," lisas Tatar.