Lagunev Kose mõisakompleks Pirita jõe ürgorus vaikib oma süngest minevikust
Tallinnas, Pirita jõe ürgoru ääres seisavad nukralt laguneva Kose mõisa hooned. Järjest vähem on neid tallinlasi, kes teavad, et mõisa ühes kõrvalhoones leidis 1941. aastal aset NKVD korraldatud verine hukkamine, kuivõrd vähemalt 78 inimese viimseks puhkepaigaks saanud mõisamaadele pole mälestustahvlit paigaldatud. Linn põhjendab seda asjaoluga, et omal initsiatiivil nad mälestustahvleid ei avagi, selleks peaks mõni organisatsioon või kodanik ametliku ettepaneku tegema.
Kui sakslased 1942. aastal Kose mõisa sulastemaja tallina kasutusele tahtsid võtta, ilmnes takistus: hobused muutusid hoones rahutuks. Asja uurimiseks võeti lahti hoonele värskelt valatud betoonpõrand, mille alt tuli välja jahmatav leid: NKVD oli aasta varem, enne Saksa okupatsiooni algust hukanud ja matnud põrandasse 25 inimest. Peale valatud betoon pidi varjama koletut veretööd.
Mõisa maadelt leidsid sakslased ka ühishaudu, kuhu oli maetud vähemalt 53 inimest. Kui üldiselt oli NKVD stiiliks kuklalask, siis need inimesed olid hauda aetud elusana. Kui palju tegelikult Kose mõisa maadele inimesi maeti ja kes seal kõik oma otsa leidsid, ei ole lõpuni teada. Toona maeti hukkunud kiiresti Liiva kalmistule lihtsalt ümber.
Sellest Eesti ajaloo süngest episoodist mõisa ümbrus aga vaikib, sest mälestustahvlit, mis ohvriterohket sündmust meenutaks ja tutvustaks, sealt ei leia.
18. sajandi lõpul Kochide suguvõsa poolt rajatud ja 1925. aastal Scheelide omandusse liikunud mõisakompleks natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse, kus hakkasid toimuma sõjatribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma, nii et otsused viidi mahalaskmise teel kohapeal täide ja hukatute laibad maeti sealsamas varjatult sulastehoone põrandate alla ja parki.
Nõukogude võimuorganid hukkasid Scheeli mõisa krundil 1941. aasta suvel esimesena katlakütja Johan Nõmmiku. Varem oli mees tuntud kui Linkhorst, Viktor Kingissepa politseile reetnud Eesti kompartei sidepidaja. Scheeli mõisa valis massikuritegude paigaks tänu tema kõrvalisele asupaigale Viktor Kingissepa poeg Sergei, kes tuli Eestisse kohe pärast kommunistlikku riigipööret ja oli siseministri asetäitja. Julmuse poolest kurikuulus Sergei Kingissepp piinas oma ohvreid enne tapmist metsikult.
Spekuleeritud on, et Scheeli krundil võidi hukata ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel, kuid see pole kinnitust leidnud. Kindlalt mõrvati seal aga hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. Neid kõiki süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses.
Sünge minevikuga mõis koos oma kõrvalhoonetega laguneb ise samal ajal nukralt, kuniks selle üle tagastamise järel omandivaidlus käib.
Kuivõrd 78 inimese hukkamine on suur sündmus, on paljudel küsimus, miks linn seda mäle(s)tamisväärseks ei pea. Lagle Parek on üks neist, kes on võitlust mälestustahvli nimel pikalt pidanud. Vaatamata sellele, et ta kuulub Pirita linnaosa halduskogusse, pole temagi initsiatiivi siiani edu krooninud.
"Me isegi ei tea, kes seal kõik hukati. Need inimesed võeti nii kiiresti sealt hauast välja, et ei jõutud enne ümbermatmist kindlakski teha," ütleb Parek.
Parekile on mälestustahvli puudumist põhjendatud varasemalt käimasoleva kohtuprotsessiga, mis juba aastaid ja endiselt vindub.
"Ei saa üks kohtuvaidlus kesta lõputult!" ohkab Parek. Ta leiab, et mälestustahvli saab paigaldada ka omandivaidlusest hoolimata, lubades teemaga kindlasti edasi minna. Samuti peab ta häbiväärseks, et hoonetel lihtsalt laguneda lastakse.
Nõukogude ajal, mil hoone võttis kasutusele armee, rajati mõisamaadele maa-alused kaitserajatised. Nüüdseks on need ammu maha jäetud ja ohtlikud - teadmatusest võib sinna sisse kukkuda, ka pole teada, kes kõik lahtistes käikudes kondamas võivad käia. Turvalisuse huvides oleks mõistlik käigud sulgeda.
"Ükskord, kui olin parasjagu särtsu täis, vedasin sinna kunagise kaitseväe juhataja, nätasin neid käike ja ütlesin, et need tuleb kinni panna - mõni laps võib siia ära eksida või võib keegi kellegi maha lüüa ja laiba sinna ära vedada ja keegi ei saa teada. Tema lasi need siis kinni panna, aga pani puituksed. No täpselt üks ööpäev püsisid need ees, siis murti lahti ja oli endine olukord!" meenutab Parek. "See on sigaduse tipp, mis Kose mõisaga toimub, aga ma väsisin ära. Olen sinna igasugu inimesi vedanud, aga ei midagi."
Barbi Pilvre (SDE) andis ERR-ile teada, et Pirita halduskogus, mille liige temagi pikalt on olnud, on mälestusmärgi püstitamise teema jutuks tulnud küll. Samuti on teemat "katuserahade" jagamisel riigikogu fraktsioonis arutatud.
"Pirita seltsile sai pakutud riigikogu nn katuseraha mälestusmärgi tegemiseks 2014 või 2016, aga nad ei võtnud seda raha vastu," ütles Pilvre.
Nii Parek kui teisedki NKVD veretöö mälestust oluliseks pidavad inimesed pelgavad, et linn ei taha mälestustahvlit seetõttu püstitada, et magusatel Pirita-Kose maadel võib sünge mälestus kinnisvaraarendajaid eemale peletada ja naabrites vastumeelsust tekitada.
Muinsuskaitse seltsi juhatuse liige Priit Herodes tunnustab Pareki peetud võitlust, ent ei usu, et linn vedu võtaks.
"Kõik, mis on inimestega juhtunud, väärib mälestusmärki. Kui me ise seda mälu ei hoia, siis asendatakse see millegi muuga. Selge see, et mingit infotahvlit sinna välja panna on vaja. Meil on toetuskiri selle kohta koostatud, aga pole ära saadetud – enne tahame olukorras selgust saada," ütleb Herodes viitega taaskord pooleliolevale kohtuvaidlusele.
Tallinna linnaplaneerimisametist anti ERR-ile teada, et mälestusmärgi rajamiseks oleks vajalik ametlik ettepanek. Linn ise niisuguseid asju ei algata.
"Alates 2007. aastast pole linnaplaneerimise ametile ühtki ettepanekut tehtud, et sinna mälestusmärk rajada. Meil ei ole praktikat, et linn ise vastava ettepaneku esitaks," selgitas Margit Lokk linnaplaneerimise ametist.
Samas kinnitab ta, et kuivõrd mõisa hooned on kehvas olukorras - veel eelmisel aastal toimus ühes kõrvalhoones järjekordne põleng - plaanib amet veel sel aastal uurida järele, kes ikkagi on mõisaomanik ning vaatavad objekti üle.
"Kui seal hakkab silma midagi, näiteks tahtlik lagundamine või vara mittehoidmine, siis on linnal õigus teha ettekirjutus," ütleb Lokk muinsuskaitsealuse hoone kohta.
Pirita linnaosavanem Alina Tubli (KE) ütles ERR-ile, et linnaosas pole seda küsimust otseselt arutatudki, ehkki ametnikud on teadlikud, et Lagle Parek on küsimust avalikult korduvalt tõstatanud.
"Kui tuleks meile eraldi pöördumine, et soovitakse sinna mälestusmärk panna, siis tuleks linna kultuuriametil ja muinsuskaitseosakonnal seda arutada ja otsustada – meie võime mälestusmärgi panna, aga nemad otsustavad, kas see tuleks teha ja kuhu see täpselt tuleks, mis sisuga see oleks jne," selgitas Tubli, lubades Parekiga ka isiklikult teemat arutada.
Muinsuskaitseameti spetsialist Ilme Mäesalu möönab, et Kose mõisa sünge sündmuse mälestuseks võiks mingi tähistus olla küll.
"See vääriks küll mälestusmärki," ütleb Mäesalu.
Näiteks on mälestustahvlid saanud nii Kawe kelder Pärnu maanteel kui ka Pagari tänaval asuva endise KGB hoone kelder, mis mõlemad olid tunnistajaks sadade inimeste piinamisele ja hukkamisele punase režiimi poolt. Viimases tegutseb nüüd KGB muuseum.
Ehkki Kose mõisa hoonekompleksist kolm maja on võetud muinsuskaitse alla, siis kõik, muuhulgas sünget sündmust tunnistanud sulastemaja selle alla ei kuulu. Sisuliselt tähendab see seda, et nüüdseks sisse langenud katusega ja sisuliselt lagunenud hoone võib lõpuni ära lammutada ja midagi muud selle asemele ehitada. Siis ei jääks seal aset leidnud verisest ajaloosündmusest enam mingit märki maha.
Toimetaja: Merilin Pärli