Pirita aktiiv loodab linna toel Kose mõisa omanikega hukkamispaiga mälestusmärgis kokku leppida
Pirita linnaosakogu jõudis sel nädalal otsusele, et Pirita jõe ürgorus asuva Kose mõisa hukkamiskoht tuleb mälestustahvliga tähistada ning selleks tuleb maaomanikega kokkuleppele jõuda. Seda saavutamata tuleks aga mälestusmärk püstitada külgnevale linna kinnistule.
ERR.ee kirjutas jaanuaris Tallinnas, Pirita-Kosel asuvast Kose mõisa sulastemajast, mille põranda alt leiti Saksa okupatsiooni ajal Eesti kõrgete riigitegelaste surnukehad, kelle NKVD hukanud oli. Mõisa maadelt leiti ka mitu ühishauda. Kokku hukati ja maeti mõisamaadele vähemalt 78 inimest. Lagunevalt mõisakompleksilt aga ühtki kirjet selle sünge sündmuse mälestamiseks ei leia.
Pirita linnaosakogu arutas sel nädalal küsimust ja leidis, et teemaga tuleb edasi tegelda, et hukkamispaik saaks väärika mälestustahvli. Kose mõisakompleks on aga eraomandis, mistõttu ei saa ei kodanikuaktiiv ega ka linn omavoliliselt sinna mälestustahvleid paigaldada.
Probleem on mõisakompleksi omanikeringis, kellega on seni olnud võimatu kontakti saada. Maade omandiküsimuse üle on käinud aastaid kohtuvaidlus ning praegune suuromanik Jaak Roosipuu on jäänud tabamatuks. Omanikke on tegelikult rohkem, aga kindlasti on vajalik just Roosipuu kui enamusosaniku nõusolek saada.
Veebruaris uuris Pirita linnamajanduskomisjoni esimees Lea Nilson Tallinna linnavaraametilt, millised on seaduses ette nähtud võimalused maa sundvõõrandamiseks, kuid ei saanud sellest abi.
"Kinnisasja avalikes huvides võõrandamine on võimalik õiglase ja kohese hüvitise eest. Seadus näeb ette omandamist kokkuleppel, alles seejärel kui kokkulepet omanikuga ei õnnestu saavutada tuleb kõne alla sundvõõrandamine," andis teada linnavaraameti linnamaade ja maakorralduse osakonna juhataja Alo Brandt.
"Nüüd, kui ka hoonete alune maa on tagastatud, on võimalik kinnistu omanikelt nõuda mõisaansambli hoonete kordategemist. Kui seda nõuet ei täideta, siis tuleb otsustada, kas hoonete kordategemiseks on vajalik need Tallinna linnale omandada ja eelarvesse vastava ostu tegemiseks vajalik raha kavandada," selgitas Brandt võimalusi.
Sulastemaja on osa endisest mõisaansamblist ja hoonel ei ole eraldi kinnistut, mistõttu ei saa ka üksnes seda ala sundvõõrandada.
Lea Nilson tõdebki, et nüüd tuleb aeg maha võtta, et leida teistsuguseid lahendusi.
"Me tahaks avalikku tähelepanu, aga tuleks ka seadust järgida. Me ei lähe eravalduse kallale, nii et Tallinna linn peaks sellele tähelepanu pöörama avalikkuse survel," on tema lahendus.
Nilsoni ettepanekul võiks selleks institutsiooniks olla Pirita linnaosavalitsus, mis olukorrale avalikkuse tähelepanu juhtima asub. Siis ehk õnnestub ka omanik teemast huvituma panna.
Mälestustahvli püstitamise eestkõnelejaks on kujunenud Lagle Parek. Ta on selle teemaga tegelnud juba aastaid ja võttis teema nüüd uuesti üles. Tal on ka lahendus juhuks, kui omanikke kätte ei saagi.
"Me taotleme, et see koht oleks märgitud kui mõrvakoht. Omanikud ei lase meid aga üldse ligigi, kontakti nendega üldse ei ole," tõdeb Parek.
Tema ettepanek on panna mälestustahvel kinnistu piirile, linna maale. "Kui ta on piiril, kas siis linna või riigi maal, pole neil õigust seda maha kakkuda. See asi on vaja ära teha," on ta otsustav. "Seda on lootusetu lahendada, aga see on üks võimalus. See oleks lahendus, sest siiamaani pole ju lahendust."
Parek peab oluliseks, et tahvel on ilusti vormistatud - juures ilus luuletus ja faktid toimunud veretöö kohta. Ta toob näiteks tema korraldatud palverännutee tähistusi.
Pärast jaanuarikuist artiklit kohtus Parek Pirita linnaosavanema Alina Tubliga (KE). Tubli on märtsis pikalt puhkusel viibinud ega tea seetõttu, kas midagi on vahepeal edenenud. Tema teada jäi seis sinna, et koostati mälestusmärgi tekst ja edastati see kooskõlastamiseks linna muinsuskaitseosakonnale.
"Meie poolt oleks huvi olemas seda teha," kinnitab Tubli linnaosa valmisolekut, lisades, et ohjad on üle antud tema asetäitja Kalle Jõksile.
Jõks kinnitab ERR-ile siiski, et mälestusmärgi teksti kindlasti veel koostatud ei ole ning toonitab, et linna taga asjad ei seisa.
"Linn ei ole niisuguste tahvlitega varem initsiatiivi näidanud," viitab Jõks asjaolule, millest ERR-gi kirjutanud on. Linn ise niisuguseid tahvleid ei initsieeri, vaid ootab ettepanekuid kodanikeaktiividelt.
Jõksi kinnitusel jäi Parekiga kokkulepe, et ta ajab asja edasi Memento ühingu kaudu.
"Kõigepealt on vaja mingit ajaloolist õiendit, mille alusel seda teha," viitab Jõks vajadusele esmalt faktid ära tõestada. "Tuleb läbi mõelda, mis on see tekst selle peal. Parek arvas, et see ei saa olla väga lakooniline, selleks et see oleks arusaadav. Seda teksti täna veel ei ole. Teksti pikkusest sõltub ka selle tahvli füüsiline suurus ja väljanägemine," loetleb Jõks.
Kui tahvli tekst koos, tuleks see linnaga ka kooskõlastada ning seejärel luba selle püstitamiseks taotleda.
Jõks lubab Parekile appi tulla, linnaosavalitsus võib teda asjaajamisel teiste linnaasutustega vahendada. Kuidas aga asjaajamine edeneb, ei taha linnaosa vanema asetäitja teada anda.
"Enne muneme, siis kaagutame," põhjendab ta.
Toimetaja: Merilin Pärli