Siim Vahtrus, Eesti Väitlusselts

Saate suure plussina olid osalejad – erinevalt mõnest varasemast saatest – põhilises väitlusküsimuses eri meelt. Kuigi leidus ka ühisosa (passiivse eutanaasia, st ravi mittejätkamise pooldamine), oldi abistatud enesetapu ning eutanaasia Eestis lubamise osas selgelt lahkarvamusel.

Priit Sibula pluss oli korralik kodutöö faktide ja teiste riikide kogemuse väljaselgitamisel. Eriti näis saatekülaline olevat kursis Hollandi kogemusega, mida ta tõi esile hoiatava eeskujuna. Samas oli probleemne sellesama kogemuse kasutamine viisil, mis kujutas endast nn "libeda nõlva" (ingl k slippery slope) demagoogiavõtet. Kuigi Hollandis on abistatud enesetapu ja eutanaasia kasutajate arv ajas mõnevõrra tõusnud, on selle osakaal surmade hulgas jätkuvalt tagasihoidlik. Seetõttu võib pidada ka liialdatuks Sibula väiteid, nagu tooks see kaasa laialdase ühiskondliku suhtumise muutuse, mis seisneb kergekäeliselt elust loobumises või inimeste survestamise haigekassa kulude kokkuhoiu eesmärgil.

Margus Tsahkna sooritus oli Priit Sibula omast kahvatum. Kohati oli raskusi oma seisukoha selge väljendamisega – selge poolehoiu asemel kippus Tsahkna rääkima sellest, et aeg on küps antud teemal aruteluks. Saatejuhi suunamise järel sai abistatud enestappu ja eutanaasiat pooldav seisukoht siiski selgeks.

Selguse puudumist võib Tsahknale ette heita ka muudes küsimustes. Näiteks vajanuks selgemat selgitamist ja tõestamist, miks riik peab tagama inimeste üldist õigust vabadusele ka sellel üpriski eripärasel juhtumil. Samuti jäi üldsõnaliseks jutt sellest, et meditsiinisüsteem peab olema personaalsem, et vältida Sibula poolt välja toodud ohtude realiseerumist.

Eeltoodu tõttu võis Sibula tõsiseks vastaseks antud debatis pidada hoopis saatejuhti, kes juhtis tähelepanu nii Hollandis toimunu kontekstile kui esitas ka teravaid küsimusi seotud teemade (abort) kohta.

Mõlemad debatis osalejatest rääkisid mitmel korral ka isiklikust kogemusest. Kuigi tegemist on keeruka teemaga, mille puhul isiklik side võiks anda osavõtjale hea sisevaate probleemi olemusse, jätsid need viited antud juhul kentsaka mulje. Kumbki pool ei arendanud oma isikliku kogemuse kirjeldust edasi selliselt, et oleks aru saada, mida nemad või kuulajad kogetust järeldama peaks. Seetõttu need küll tekitasid kuulajas emotsionaalse reaktsiooni, ent kahjuks jäi see sidumata sisuliste seisukohtadega, mida kumbki osaleja kaitses.

Rain Kooli, ERR-i arvamustoimetaja

Seekordse saate väitlusteema oli garanteeritult tundeid tekitav. Margus Tsahkna püüdis debati käigus oponendist rohkem mängidagi vaatajate tunnetele, mille võrra tema argumentatsioon kahvatuks jäi. Priit Sibul oli end kurssi viinud ka faktidega, kuid suutis vältida masinlikuks arvupilduriks muutumist ning jäi raskel teemal rääkides samas ka inimlikuks.

Sibula tugevus väitluses väljendus eelkõige selles, et lisaks kindlale seisukohale oli tal korduvalt võtta ka erinevate riikide praktika oma väidete tõestuseks. Belgia ja Hollandi näitel püstitas ta õigustatud kahtluse eutanaasia eetiliste piiride korrastatuses: sellele, kuidas vältida, et eutanaasiat ei rakendataks kergekäeliselt vaimuhaiguste korral või lihtsalt eluisu otsasaamisel, ei suutnud Tsahkna adekvaatselt reageerida.

Loogiliselt tugev oli ka Sibula argument, et eutanaasiaotsust ei ole võimalik vaid seda sooviva inimese isikliku otsusena käsitleda, kuna juba keelend "abistatud enesetapp" kui selline viitab tõsiasjale, et sellega on seotud ka teisi inimesi.

Margus Tsahkna jäi saate vältel liigselt kinni ühte seisukohta ("me usume sellesse, et inimestel on vabadus", "riik ei ütle inimestele, kuidas nad peavad oma elu elama"), mis usupõhise arvamusena jäi lõpuks tõenduslikult nõrgaks.

Kahtlaseks võib pidada ka Tsahkna argumenti erinevates kultuurides eksisteerinud halastussurma kohta. Pigem on nii mõnestki varasemast kultuurist teada n-ö hõimu kasule orienteeritud kalkulatsioonisurm, mis suunatud vanade, väetite ja haigete kõrvaldamisele kogukonnast.