Lugedes ajakirjandusest seisukohti, näiteks Rein Raua väga reljeefne väljendus, et Isamaa ja Keskerakond avasid uksed natsidele ja kuuldes üldse inimeste muremõtteid, tundub, et Eesti seisab mingil teelahkmel, kus võtmed on nii Isamaa kui ka Keskerakonna käes ja mõlemad omadel põhjustel on uksi EKRE-le avamas. Kuidas teie seda kõike vaatate?

Sõltub sellest, mida sa parasjagu oled lugenud. Mina näiteks eile (esmaspäeval - toim.) õhtul lõpetasin Aleksandr Solženitsõni "Lenin Petrogradis", mis käsitleb pöörde-eelset aega, 1917. aastat ja siis hakkasin vaatama meie uudiseid ja ega suurt vahet ju ei ole. Nii, et ükspäev on nõukogud head, siis tuleb nõukogudest välja astuda. Ja kui sa mõtled nendele asjadele, siis kõik ju kordub, kas ta kordub farsina või mitte. Miks ma olen mures? Sellepärast, et ma tean millega need asjad oktoobris lõppesid.

Aga miks ma olen suhteliselt vaoshoitult mures? Sellepärast, et niikaua kui me ei leia Venemaale partnerit, kes meid koos ära jagaks, ehk kui me näeksime Euroopas mingeid väga ohtlikke märke, kuigi neid on, siis ma oleksin tunduvalt rohkem mures kui ma olen praegu. Nii, et praegu ma olen keskeltläbi mures.

Aga mis mind teeb tõsiselt murelikuks on see, et kui me ei saa uskuda ühtegi sõna, kui me ei usu ühtegi poliitiku lauset. Kui midagi ähvardaks meid sellist, mis oleks võrreldav Edgar Savisaare üleskutsega tulla Toompeale, kas me pärast seda kõike oleme valmis kuskile minema? Ja kui osad inimesed on valmis minema, siis milliseid poliitilisi jõude nad esindavad. Ja siis saabuvad need hetked, kui linn, mida kaitseb 100 000 või mille elanikkond on 100 000 inimest langeb käputäie rüütlite eest näiteks, sest kedagi see enam ei huvita, see võim on ennast devalveerinud. Ja me ei saagi uskuda mitte midagi. See on võib-olla isegi ohtlikum. Sest ma ju ei tea. Kui ma täna kuulen ühte juttu, kui ma loen lehest, et me oleme ikka kindlad Euroopa Liidule ja siis ma loen, et see on mädapaise, mis tuleb likvideerida, siis keda ma usun? Mis on siis see tee, mida mulle kui tavakodanikule pakutakse ja see on ohtlik.

Kas teile tundub, et EKRE on võimalik taltsutada viies nad koalitsiooni end parketikõlbulikuna tõestanud Keskerakonna ja sügava ajalooga Isamaaga?

Mul ei ole olnud võimalust kõikide parteidega väga lähedalt tutvuda, aga sisetunne ju ütleb. Ja siin ja seal olen ma käinud. Mul on sõbrad Facebookis, alates Reformierakonnast ja lõpetades EKRE-ga. Ja ma vaatan, mida seal kirjutatakse ja mida arutatakse. Sellist lõhet juhtkonna ja toetajate vahel ma eriti ei näe üheski teises meie parteis. Nad on intelligentsed inimesed, me oleme ju väikses riigis. Ma olen teinud koostööd nii Martin Helmega, Marti tunnen hästi. Jaak Valget võin ma isegi nimetada võitluskaaslaseks. Mul ei ole isegi kahtlust, et tegemist ei ole mõistlike inimestega. Aga kui ma loen neid reaktsioone, siis seal tekib see suur lõhe, kuidas sa suudad viia ellu, kasvõi kooskõlastatud poliitikat koos Keskerakonnaga, kui mass nõuab sult hoopis midagi muud. Kui inimestele rääkida kogu aeg, et kõik halb tuleb Euroopa Liidust, siis nad hakkavadki nõudma välja astumist Euroopa Liidust. Mina olen alati soovitanud, et võtke kätte Euroopa poliitiline kaart ja tuletage meelde, kus me paikneme. Vastus on ju seal. Aga see lõhe on jällegi ohtlik. Nii, et mul on väga raske öelda, kuidas juhtkond suudab taltsutada neid inimesi, kes nõuavad selliseid radikaalseid samme.

Kas siin on oht, et Eesti läheb samasse ritta, kus praegu seisavad Poola ja Ungari?

See on iseenesest erakordselt naljakas, kummaliselt naljakas, kui me oleme aastaid unistanud olla sellised nagu Soome ja Rootsi, need riigid on meie suured eeskujud. Ja järsku me loeme, et ei - vastupidi - meie suured eeskujud on Poola ja Ungari. Ma ei ole ammu olnud ei Poolas ega ka Ungaris, aga ma millegipärast eelistaksin kuidagi olla tinglikult Soomes ja Rootsis.