Rahandusministeerium: Eesti saaks laenata kuni 200 miljonit aastas
Koalitsiooni kokku panvad erakonnad otsivad valimislubaduste täitmiseks vahendeid. Kuigi Eesti riik võiks riigieelarve seadust muutes laenata kuni 200 miljonit eurot igal aastal, siis arvestades et majandusel on praegu head ajad, seda teha ei tohiks, ütles rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Sven Kirsipuu intervjuus ERR-ile.
Kui palju oleks Eestil võimalik laenu võtta?
Laenuvõtmise võimekus on Eesti riigil väga suur, aga eelarvereeglid, mis meid piiravad ei räägi mitte laenukoormusest, vaid eelarve puudujäägist või ülejäägist. Eelarve baasseaduses on kirjas reegel, mille kohaselt keskmisena üle mitmete aastate peab eelarve olema kogu aeg tasakaalus.
Küll aga on ette nähtud võimalus, et kui on kuhjunud eelarve ülejääk eelmistel aastatel, siis seda on võimalik võtta kasutusele. Siis maksimaalselt kuni 0,5 protsenti SKP-st ehk kuskil 130-140 miljonit eurot on võimalik ühel või teisel aastal minna miinusesse. Samamoodi kui näiteks võib tekkida olukord, kus eelmiste aastate tulemusena koondpilt on miinuses, siis tuleb hakata tegema ülejääki, et seda miinust katta.
Kõik sõltub sellest, milline on hetkeseis, kui palju meil seda miinust või plussi on kuhjunud ja vastavalt sellele tekivad ka ettevaates eelarvelised võimalused, või vastupidi kärpevajadus.
Praegu ei tundu, et tuleval aastal oleks võimalik 130-140 miljoni euroga miinusesse minna?
Praegune seis tegelikult selgub järgmisel nädalal, kui 26. märtsil avaldab statistikaamet eelmise aasta eelarvepositsiooni numbri ja see on ka aluseks ettevaatavalt nendele arvutustele kui palju ülejääki või puudujääki on võimalik teha või tuleb teha. Kehtiv eelarve on tehtud struktuurses tasakaalus selleks aastaks ja ka järgmistel aastatel on see nii.
Aga eelmise aasta tegelik number võib sellesse korrektuure tuua. Sõltuvalt sellest numbrist võib tekkida teoreetiliselt nii üle- kui puudujääk. Esialgne indikatsioon, mis on välja ka öeldud, on see et pigem on eelarves võimalusi vähem. Eelmise aasta positsioon võib tulla oodatust kehvem, aga see selgub järgmine nädal.
Kui uus valitsus peaks sellest hoolimata soovima suuremat defitsiiti, mida selleks tegema peaks?
Riigieelarve seadus on see, mis meid täna piirab. Kui selline soov peaks olema, siis tuleb seadust muuta. Euroopa Liidus ja Euroalas on kokku lepitud, et maksimaalselt on lubatud kuni 1-protsendiline strukturaalne puudujääk riikidel, aga Euroopa Komisjon võib siis lähtudes riikide pikaajalistest väljavaadetest otsustada või öelda, et see puudujääk võib olla ka sellest väiksem.
Suurem ta ei saa olla. Mõnel riigil on näiteks lubatud teha ainult eelarve ülejääki juba täna, sest pikaajalised väljakutsed selles riigis on suured, sotsiaalsüsteemides näiteks. Eesti puhul on rahvusvahelistest kokkulepetest tulenev maksimaalne puudujääk 1 protsent SKP-st, aga Euroopa Komisjoni hinnangul on maksimum kuni 0,75 protsenti.
Siis tulekski muuta riigieelarve seadust ja selline puudujäägi võimalus sinna sisse kirjutada, kui tahta seda teed minna. See oleks aastas umbes 200 miljoni euro lähedal.
Mida tooks kaasa sellest suurem defitsiit?
See toob kaasa endaga Euroopa Komisjoni näpuviibutuse ja kuni selleni välja, et eelarve võidakse tagasi saata, nagu tehti käesolev aasta eelarve osas Itaaliaga. Itaalia pidi kokkulepete alusel eelarvepositsiooni parandama 2018. aastal, aga see eelarve, mis esialgselt kinnitati, hoopis halvendas seda. Selle tulemusena Euroopa Komisjon saatis eelarve tagasi ja palus seda parandada. Kooskõlla viia kokkulepetega ja Itaalia seal üht-teist ka tegi. See võib kaasa tuua tähelepanu Euoroopa Liida poolt ja menetlused ja lõpuks ka sanktsioonid, teoreetiliselt.
Kas mingil juhul võiks olla atraktiivne sellest suurema puudujäägiga eelarvet teha?
Ma ei usu, et see atraktiivne on. Struktuurne puudujääk iseenesest viitab sellele, et majandustsükliga kooskõlas ei olda. See sõltub nüüd majandustsüklist. Struktuurne miinus majanduspoliitilisest aspektist võib olla põhjendatud majanduskriisi ajal, kus soovitakse täiendavat majandust stimuleerida, aga majanduskasvu ajal struktuurne puudujääk tähendab seda, et hagu köetakse juurde. Minna veel struktuurse positsiooniga üle selle piiri, mis on niigi see puudujääk mis on lubatud, see ei kõla väga mõistlikult. Veel vähem, kui see on sanktsioneeritud. Ma ei tea, miks seda peaks tegema.
Kas Eesti majanduse jaoks oleks praegu mõistlik defitsiidis eelarvet teha, või mitte?
Majandus kindlasti ei vaja seda. Majanduses hetkel on pigem hea aeg ja sellise hea aja korral struktuurne puudujääk üldjoontes põhjendatud ei ole. Tõsi on see, et ette vaatavalt on majanduskeskkond jahenemas, Euroopas on murepilvi ja see olukord võib mingil hetkel tekkida, kus teatud tingimustel struktuurne puudujääk on põhjendatud, aga see tähendab kokkuvõttes seda, et see kas struktuurses puudujäägis võiks olla, või mitte, sõltub majandustsüklist. Täna on olukord üks, homme see võib olla teine. Selle tõttu see paindlikus eelarvepoliitikas on kindlasti vajalik. Aga on teatud piirid, millest üle ei tasuks minna ja neid ma enne kirjeldasin.