Juba läinud kümnendil oli selge, et kui detailplaneeringu avalik väljapanek toimub vallamajas planeeringuspetsialisti ruumis 209, siis reaalselt tuleb seda vaatama umbes neli inimest. Nemadki peavad läbi töötama pikad seletuskirjad ja kui neil planeeringu kohta midagi arvata on, ootab vallavalitsus e-mailile kenasti vormistatud pöördumist. Aga planeeringuid peavad kooskõlastama ka mitmed ametiasutused, mis taaskord tähendab pikki kirjavahetusi, kohtumisi ja kaarditäpsustustusi, ehk palju administreerimist ja paberitööd. Hoopis mugavam oleks seda kõike teha ühtses infosüsteemis, kus kaardikihid lubavad erinevaid planeeringuid võrrelda, kus suhtlus käib avalikult ja kiiresti ning kus planeerimise ühistöö oleks silmaga nähtav ja ruumis tajutav.

Lihtsustatult niisugusest mõttest kantuna hakatigi 2009. aastal ehitama Ruumilise planeeringu infosüsteemi (RPIS) ning paar aastat hiljem liitusid sellega esimesed omavalitsused. Praeguseks on infosüsteemile kulunud 967 450 eurot, aga reaalselt tööle pole see kunagi hakanud. Vähemal või rohkemal määral kasutab seda neli omavalitsust, aga mitte ükski riigiasutus. See tähendab et kaasamine toimub ikkagi e-maili teel.

"Ütleme, eraisikuna saaksid kõik ID-kaardi abil sinna sisse logida ja arvamust avaldada. Aga selleks, et ametiasutuse nimel keegi annaks seal oma kooskõlastuse, peaks ta sinna tulema asutuse esindajana," rääkis ERR-ile Saue abivallavanem Kalle Pungas.

Miks ametiasutused, aga ka võrguettevõtted või planeeringuid koostavad firmad seda rakendust ei armasta, keegi öelda ei oskagi. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juhataja asetäitja Tiit Oidjärv mainis süsteemi keerukust, kuid tõdes samas, et haldusmenetlus ongi keeruline ning sestap ei saa ka infosüsteemi kuigivõrd lihtsamaks muuta. Kalle Pungas ütles, et kui Saue Vald projektiga liitus, siis tehniliselt kõik otsekui toimis. Samas juba toona oli turul ka hulk teisi infosüsteeme, ning paljud tellisid ning tellivad tänagi just erasektori teenuseid hoolimata tõigast, et riigi pakutav süsteem maksab Oidjärve sõnul kõigest ühe euro kuus.

"Ja pluss, on ka arendusi tehtud. Ehk on proovitud otsida neid viise, et tuleks omavalitsusi juurde. Aga turul on kas parem turundus või paremad infosüsteemid, ei oskagi öelda," ütles ta.

Võrdluseks tasub vaadata näiteks Tartu linna üldplaneeringu kaardirakendust või küsida, miks riik ise eeskuju ei näita ja meie suurt merealade planeeringut just ruumilise planeeringu infosüsteemis ei korralda.

"Mereala planeering on koostamisel. Ja selle infot me kuvame turupõhises tootes. Paraku need turupõhised tooted eriti kaasamiseks arenevad palju kiiremini. Ükski riiklik infosüsteem ei suuda tempos püsida nende turupõhiste arendustega, mis pidevalt välja mõeldakse," nentis Oidjärv.

Niisiis jääb küsimus, mis kallist infosüsteemist edasi saab. Oidjärv tõdes, et uute arenduste tellimise üle tuleb veel aru pidada, seda enam, et kui seni on suurem osa kulutustest tehtud Euroopa Liidu abiga, siis nüüd peaks raha otsima riigieelarvest. Samas mõte, et kõigi planeeringute haldusmenetlused, kodanike kaasamine ning miks mitte ka planeeringute arhiiv oleks mugavalt ühes kohas, elab nii omavalitsuste kui riigiametnike seas edasi. Sarnane peaaegu positiivne näide on selleks ju olemas, sest ehitisregister juba üldjoontes töötab.