Sellise arutelu eelduseks on valitsusleppe Exceli tabeli kokku leppimine – on selgeks vaieldud, millised kolme erakonna rahalist kulu nõudvad lubadused käiku lähevad ja millises mahus. Et näiteks kas ja kui palju langeb alkoholiaktsiis, kui suur on pensioni või lastetoetuste erakorraline tõus, millistesse valdkondadesse on veel võimalik vähest lisaraha juurde panna. Ministrite jaotamine erakondade vahel enne sellise Exceli tabeli valmimist tooks kaasa probleeme, kus igaüks hakkab raha jagamise tekki enda poole rebima.

Midagi on siiski teada ja midagi võib aimata.

Igatahes on KEI valitsuse peaminister Jüri Ratas. Sotside ja praeguse Isamaa kätega novembris 2016 valitsusjuhiks tõusnud Ratas just seda tahtis, 3. märtsi valimiskaotuse kiuste, kui kutsus EKRE ja Isamaa kolm nädalat tagasi konsultatsioonidele. Peaministri koha ta nüüd endale säilitab.

Edasi on keerulisem.

Senises valitsuses on kokku 15 liiget, igal erakonnal võrdselt viis portfelli. EKRE tahab ühe oma näilise eduloona kärpida bürokraatiat, milleks oleks portfellita ministrite (riigihaldus, ettevõtlus ja infotehnoloogia, sotsiaalkaitse) ametikohtade kaotamine. Siis saaks uues valitsuses iga võimuerakond endale neli ministrit. Aga Keskerakond ja Isamaa ei ole EKRE kärpeplaanile veel oma jah-sõna öelnud. Pealegi, see peaks olema imepärase töö- ja haaramisvõimega minister, kes suudaks hallata korraga majandust, taristut, ettevõtlust ja infotehnoloogiat või kogu riigi rahandust, Euroopa Liidu raha kasutamist ja riigihaldust.

Siin on esimene põhjus, miks KEI valitsuse ministritest rääkimine on kobamine hämaruses, et kas iga erakond saab neli või viis portfelli.

Mõistagi on üks huvitavamaid küsimusi, milliseid ministrikohti küsib EKRE. Selle oma saladusi kiivalt hoidva erakonna sügavusest on siiski kuulda, et nn jõuministeeriumitest tahavad nad kas kaitse- või siseministri kohta, siis kas rahandus- või majandusministrit ning nn pehmemast poolest haridus- või kultuuriministrit.

Lisaks oleks neil mõistlik sirutada käsi maaeluministri portfelli järele, kuna suur osa EKRE valijaskonnast elab maal või oleks ehk ahvatlev hoopis sotsiaalminister, kelle valitsemisalas on nii võrdõiguslikkus, vähemused kui ka pereväärtused.

Aga...

Võimalik, et Kadri Simson (Keskerakond) soovib jääda edasi majandus- ja taristuministriks, mis tähendab, et EKRE ei saa hakata bürokraatlike võtetega pidurdama Rail Balticu ehitamist, et keegi ei saa ahistada maakondlikku ühistransporti ega võtta endale maanteede laiemaks ehitamise au. Kuid samuti on võimalik, et Simson ei taha üldse sellesse valitsusse minna ja võimalik, et tema nagu ka praegune justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) soovib sügisel lahkuda Euroopa Komisjoni volinikuks.

Kui Simson tõesti valitsusest lahkuks, aga majandus- ja taristuminister jääb Keskerakonnale, siis võib ju mõelda ka nii, et sellele kohale tõuseb Tallinna senine linnapea Taavi Aas, kelle lahkumine all-linnast Toompeale teeks meeri kabineti vabaks praegusele linnavolikogu esimehele Mihhail Kõlvartile. Tema kui Keskerakonna nn vene tiiva ülimõjuka esindaja saamine Tallinna linnapeaks võiks rahustada partei venekeelseid valijaid. Paljud neist suhtuvad EKRE-sse tõrjuvalt, näiteks lubasid rahvuskonservatiivid oma riigikogu valimiste programmis võtta mittekodanikelt kohalikel valimistel osalemise õiguse. Keskerakonna juhid püüavad vältida ka neile kehva stsenaariumi, kus Kõlvart võiks hakata riigikogus juhtima keskfraktsiooni kriitilist siseopositsiooni, kes pole rahul EKRE võimule aitamisega.

Rahandusministri kohta võib endale küsida Isamaa liider Helir-Valdor Seeder, kelle eemalolek peagi lõpetavast valitsusest on lisanud sinna pingeid. Tema kui valitsuserakonna esimehe minek järgmisesse Ratase kabinetti vähendaks omavaheliste möödarääkimiste võimalust.

Ärme aga unusta, et EKRE varivalitsuse rahandusminister on Martin Helme, oma erakonna üks mõjuvõimsamaid poliitikuid.

Keskerakonnale oleks tähtis säilitada endale haridusministri koht, kus praegu on Mailis Reps, sest venekeelsete koolide küsimus on suuresti keskpartei valijaskonna küsimus. KEI koalitsiooni võimulepe ei toovat nende koolide osas küll mingit olulist lubadust, kuid ometi mõjuks EKRE või Isamaa haridusminister keskpartei valijatele heidutavalt.

Ent seda kohta sihib ka Isamaa. Nende kandidaat sellesse ametisse oleks Tõnis Lukas, haridusminister aastatel 1999-2002 ja 2007-2011. "Ma võin kandidaat tõesti olla. Tundub loogiline, et Isamaa saaks haridus- ja teadusministri koha, kuigi see on veel lahtine," tunnistas Lukas, Isamaaliidu kunagine esimees. Ta oleks nõus minema haridusministriks vaid siis, kui koalitsioonileppes on Isamaa hariduspoliitika olulised punktid, ka koolide üleviimine eesti keelele, millega ei pruugi nõus olla Keskerakond. Küll on Lukast keeruline ette kujutada riigikogu lihtliikmena, mitte aga näiteks kultuuriministrina.

Isamaa säilitab – tõenäoliselt – endale justiitsministri koha, kus töötab edasi Urmas Reinsalu, üks võimalik pretendent Euroopa Komisjoni voliniku ametile.

Reinsalu erakonnakaaslane, kaitseminister Jüri Luik peaks praegu kraamima kabinetti, sest ütles KEI valitsuse loomise konsultatsioonide alguses, et ei pea sellist võimuliitu õigeks ning sellesse valitsusse minna ei soovi.

Kui kaitseministri koha peaks EKRE endale võitlema, siis on näha, kas selle ameti saab nende varivalitsuse kaitseminister Leo Kunnas, kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülemani teeninud reservkolonel, iseseisva kaitsevõime eelisarendamise veendunud eestkõneleja.

Isamaa esinumber europarlamendi valimistel, kaitseväe eelmine juhataja Riho Terras vastas hiljuti küsimusele, kui hea kaitseminister oleks Eestile Leo Kunnas: "Usun, et endised kaitseväe ohvitserid – mina kaasa arvatud – ei sobi kaitseministriks põhjusel, et neil tekiks soov juhtida kaitseväelasi, mitte poliitikaid. Aga kaitseväe juhtimine on kaitseväe juhataja ülesanne."

Aga kaitseministri kohale võib liikuda ka EKRE esimees Mart Helme, keda on seni peetud küll välisministri üheks kandidaadiks.

Kes koliks siis sotsiaaldemokraat Sven Mikseri kabinetti välisministeeriumi 10. korrusel? Kujutagem ette võimalusi... Kadri Simson? Või hoopis senine keskkonnaminister Siim Kiisler, kes oli oma valdkonnas edukas Euroopa Liidu eesistumise ajal ja vedas siis täie pühendumusega ÜRO keskkonnaassambleed, mille presidendiks ta paari aasta eest valiti?

On neid, kes sosistavad, et senine haridusminister, juristi taustaga Mailis Reps tahab järgmises koalitsioonis siseministri kohta. Sama tahtis ta ka novembris 2016, kui pandi kokku Ratase esimest valitsust. Kuid siis oli korruptsiooni- ja idaskandaalidest räsitud Keskerakonna kuvand selline, et partnerid vältisid keskparteile siseministri koha andmist. Nüüd toda vana takistust pole.

Takistus siseministri koha saamiseks võib praegu olla EKRE-l. Nende juhid on pikalt rääkinud, kuidas Eestit valitseb süvariik, mille lahutamatu osa on eriteenistused ning lisaks hoiatasid rahvuskonservatiivide tipud Mart ja Martin Helme, et EKRE valitsuskõnelustelt kõrvale lükkamine oleks nagu tiku viskamine püssirohutünni, millele järgneks plahvatus. Kõik kokku ei ole see just väga usaldusväärne stardipositsioon jõudmaks Tallinna vanalinnas majani Pikk 61, kus asub siseministeerium.

Vahemärkusena peab ka küsima, et kui Mart ja Martin Helme läheksid mõlemad valitsusse, siis kes jääb koos hoidma nende 19-liikmeliseks kasvanud parlamendifraktsiooni? Riigikogu võimalikul esimehel Henn Põlluaasal ei pruugi selleks aega olla ja Jaak Madison on ilmselt see EKRE riigikogu kogemusega poliitik, kelle erakond lähetab peagi Euroopa Parlamenti. Rahvuskonservatiivide parlamendifraktsiooni esimeheks võib saada ettevõtja ja Rapla vallavolikogu esimees Rene Kokk. "Lõpetada tuleb riigile ja rahvale kahjulike otsuste vastuvõtmine. Eesti jääb ellu, kui inimesed tulevad tagasi oma juurte juurde," on ta ise öelnud.

Kui EKRE ei suru läbi ministrite vähendamise plaani, siis tuleb taas täita riigihalduse, sotsiaalkaitse-, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri ametikohad. Kas peaminister Ratase poolt erafirmast ministriks toodud Janek Mäggi säilitab oma koha? Kes saab IT-ministriks, kui EKRE juhid on ilmutanud suurt skepsist näiteks e-valimiste suhtes?

Ja veel: millise kokkuleppe teevad Ratas, Helme ja Seeder siiski Euroopa Komisjoni voliniku asjus? See otsus on KEI koalitsioonileppe lahutamatu osa, nagu ka jaotus, et riigikogu esimehe koht kuulub EKRE-le (Henn Põlluaas) ja esimese aseesimehe koht ilmselt Keskerakonnale (Enn Eesmaa).

See oli hilissügis 2016, kaks ja pool aastat tagasi, kui pärast kümme päeva kestnud koalitsioonikõnelusi alustasid Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja tollase IRL-i esimehed Jüri Ratas, Jevgeni Ossinovski ja Margus Tsahkna ministriportfellide jagamist reede, 18. novembri õhtul ja lõpetasid alles laupäeva, 19. novembri hommikutundidel. Siis oli Ratase esimene valitsus koos.
Nüüd on võimukonsultatsioonid kestnud kaks korda kauem, raha lubaduste vahel jagamiseks vähem ja pingeid erakondade vahel rohkem.