Arhitektuuriloolane: Jumalaema kiriku põleng suurendab ilmselt turistide arvu ({{commentsTotal}})

Foto: Vincent Isore/Imago/Scanpix

Arhitektuuriloolane Karin Hallas-Murula ütles, et Jumalaema kiriku põleng suurendab ilmselt Pariisis turistide arvu, sest turism töötab ka šoki põhimõttel.

Hallas-Murula ütles uudistesaatele "Aktuaalne kaamera. Nädal", et inimesel tekib elu jooksul lisaks lapsepõlvekodule tihe side ka mõne paigaga, kus ta on harjunud käima või mis talle mingil põhjusel on korda läinud.

"Inimesed valivad neid kohti väga tugeva emotsiooni alusel, mida nad hakkavad omaks pidama. Neid kohti ei pruugi olla elu jooksul üldse palju," sõnas ta.

"Jah, see on osa meie kultuurist, meie identiteedist. See eile õhtul toimunud tulekahju puudutas meid kõiki. See tekitas õudu," rääkis Tony kirikupõlengust.

"Kui lapsed olid väikesed, siis me käisime iga teine päev siin mänguväljakul kiriku kõrval. See on meie laste kõige lähem liivakast. Ma arvan, et ei saa mina aru, aga lapsed veel vähem, nad saavad aru kui õnnelikud või milline lapsepõlv nendel oli," rääkis Külliki.

Nii nagu looduses, on ka kultuuriloos oluline liikide või žanride koostöö püsimajäämise või uuestisünni tagamisel.

"Kirik Pariisis ju ikkagi hakkas sellist masside hingelist väärtust esindama pärast seda, kui oli ilmunud Victor Hugo romaan. Kõigepealt oli kirikuhoone, mis inspireeris kirjanikku, ta kirjutas sellest loo, mis inspireeris lugejaid ja sellest läks mingisugunegi asi veerema," rääkis kirjandusteadlane Maarja Vaino.

"Kui inimesele miski meeldib, siis ta tahab seda paljundada. Ta tahab, et seda oleks aina rohkem ja ta tahab viibida selle kirjandusteose mõjusfääris. Siis ta tahab teha selles filmi, siis ta tahab end avaldada teistmoodi, ta tahab teha sellest lavastuse ja tahab minna sinna kohapeale," lisas Vaino.

"Meie jaoks on Notre Dame teine kodu. Meie jaoks on ta armastuse, rõõmu ja lootuse Notre Dame, täna aga kurbuse Notre Dame. Aga ta jääb alati Notre Dame'iks ja see, et müürid või raamistik on kokku kukkunud, ei tähenda midagi. Ka kurbuses on ta meie südameis ja selle ülesehituses osalevad kõik noored, moodustame inimketi. Me ehitame selle katedraali üles palju uhkemana kui varem," rääkis Prantsusmaal elav Marc.

"Aktuaalne kaamera. Nädal" uuris aga, kui oluline on inimesele tema jumaldatud objekti ehedus või autentsus.

"Kõigepealt, see põleng iseenesest tõenäoliselt suurendab turistide arvu, kes Pariisis käies ei jäta iial sinna minemata. Minnakse, et vaadata, mida see tulekahju selle hoonega tegi. Nad võiksid avada turistidele selle homme, sest ka see tahmunud sisustus ja kõik see on niisugune elamus, mis seal sellest saab praegu. Me teame väga hästi, et turism töötab ka šoki põhimõtetel," rääkis Hallas-Murula.

Ka Eestis on hooneid, mis on tõusnud rahvussümboli staatusse, näiteks rahvusooper Estonia, mis tegelikult on kaasaegse teatri vajadustele ammu jalgu jäänud. Samas tundub ilmvõimatuna, et ooperimaja kaoks või oma funktsiooni muudaks, kas või juba sellepärast, et omal ajal Juhan Liiv selle ehitamiseks oma viimase kuue loovutas.

"Pirita klooster on hea näide sellest, kuidas minnakse vaatama, sõltumata sellest arhitektuurist, sõltumata sellest, kas maja on terve, katki, pooleliolev, tühi, täis, kas seal midagi toimub või ei toimu. See ongi see Pirita kloostri fenomen - see koht. Minu enda mälestustest jälle, kui tuli "Viimne reliikvia" kinno, siis me tulime siia igal nädalavahetusel, ronisime müüride peal, olime Agnesed, sõbrannadega sai siia tuldud, sest sellele kohale tuli selle filmiga niivõrd tugev romantiline alltekst, mida koolitüdrukule polegi rohkem vaja. See koht on töötanud minule lapsest saadik," selgitas Hallas-Murula.

"Meie lauluväljak on suurepärane näide - konstruktsioon muudeti, parandati, teda tehti, ta oli lahti võetud karkassini välja. Kas me sellepärast armastame lauluväljakut, laulukaart vähem? Kas me tegutseme seal kuidagi teistmoodi? Ei, me võtame kõik omaks selle, mis on tegelikult restaureerimisfilosoofia mõttes see aeg, mis kogu aeg muudab kõike, kõiki hooneid, kõiki ruume," lisas ta.

Kui aastasadu tagasi olid sümbolobjektide tekke taga pigem religioossed aspektid, siis tänapäeval on selle rolli võtnud üle turismi- ja turundustööstus.

"Aga Sagrada Familia on ääretult tore näide sellest, kuidas inimesed käivad vaatamas pooleliolevat ehitusplatsi. Kirikut ehitatakse juba üle 100 aasta, praegu vist on uuesti lubatud, et 2026 saab ta lõpuks valmis. Gaudi on ammu surnud, aga ta on ikka tohutult populaarne koht, mida minnakse vaatama," rääkis Hallas-Murula.

Ka Eestis on sümbolhooned põlenud 

Pariisi Jumalaema kiriku põlengu tõttu meenutas "Aktuaalne kaamera. Nädal" ka Eestis rahuajal toimunud sakraal- ja sümbolhoonete tulekahjusid.

Pea 124-meetrine Oleviste kirik on enim tules kahjustada saanud. Pärast 1433. aasta suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, ehitati sellele uus pikihoone. Ehitustööd võtsid aega 14 aastat.

Oleviste on korduvalt ka pikselöögist põlema süttinud. 1625. aasta maikuuööl süütas pikne kiriku kellatorni. Hävis torn, kirikukellad ning kogu sisustus, mida taastati mitu aastat.

Samuti pikselöögist alguse saanud tulekahju tabas kirikut ka 1820. aasta juunikuus. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu. Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid rahaliselt ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I.

Juulis 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. Täpset taastamise aastat pole teada.

Ka viiel korral 17. ja 18. sajandi jooksul oli tornil mitmeid vigastusi ja väiksemaid põlenguid pikselöökide tagajärjel. Seega on Oleviste kirik põlenud kokku ligi kümnel korral.

Ka üks Eesti haridussümboleid, Tartu ülikooli peahoone on korra põlenud - ööl vastu 21. detsembrit 1965. aastal. Tulekahju sai alguse elektririkkest üldfüüsika kateedri akendeta praktikumis. Tulekahjus hävis 900 ruutmeetrit põrandapinnast. Peahoone taastati järgmise aasta 1. septembriks, ülikooli aula taastamine võttis aga aega poolteist aastat.

Kui jätta välja märtsipommitamine, mille käigus 13. sajandil rajatud Niguliste kirik tabamuse sai, süttis või süüdati kirik 1982. aasta oktoobriööl, mil kiriku pikalt kestnud taastamistööde lõpetamiseni oli jäänud vaid mõni kuu. Tulekahju tekkepõhjus jäigi segaseks, sest uurimise tulemused salastati. Tuli levis kiiresti ja tuletõrje liiga lühikeste redelite tõttu olid kustutustööd raskendatud. Tules hävis kogu kirikutorn ja suur osa katustest. Tulekahjust suudeti päästa nii äsja valminud orel kui ka Bernt Notke "Surmatants". Kirik taastati juba järgmise aasta jõuludeks.

Rahuajal on korduvalt põlenud aga ka näiteks Eesti Draamateater ja Estonia teater ning mitmed kirikuhooned, alates Pühavaimu tornist ja lõpetades Piirissaare palvelaga.

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: