Olen kuulnud sellist juttu, et kui valitsuskoalitsiooni moodustati, siis oli alguses olnud seisukoht, et Isamaa saab Euroopa Komisjoni voliniku koha. Nüüd on siiski peaministripartei teatanud, et Brüsselisse läheb Kadri Simson Keskerakonnast. Ja siia ministeeriumisse pidi ka keegi teine tulema. Kuidas seda selgitada?

- Seda ei ole võimalik selgitada. Niisugust ambitsiooni, kus Isamaa oleks nõudnud voliniku kohta, seda meil laual ei olnud. See spinn kerkis esile, aga ju ta oli mõne koalitsioonist välja jäänud poliitilise jõu vigur, mõne mehe või naise käekirja tundes. Ametikohtade jaotuse leppisid erakondade juhid kokku /koalitsioonikõneluste/ kõige viimases faasis ja nii ta läks.

Siiski olete Teie 25 aasta järel esimene Isamaa erakonnast pärit välisminister. Kas see tähendab mingit muutust?

- Jah, ikka. See tähendab kindlasti teatud aktsenteeringute muutust ja ma arvan, et see on meeldiv vaheldus. Nagu ma olen öelnud, siis selle valitsuse jaoks on välispoliitika järjekestvus oluline väärtus, keskne lähtekoht välispoliitilise kursi määratlemisel. Aga loomulikult rahvuslike huvide kaudu ka välispoliitiliste positsioonide määratlemine - see kindlasti saab pälvima siin tugevamat aktsenteeringut.

Kui selgitaksite lähemalt, mida see tugevam aktsenteerimine tähendab?

- Sõltub ka konkreetsetest poliitikatest ja positsioonidest, aga rahvuslikud huvid on määratud nii, et rahvusriik jääb kestma, rahvusriik säilitab oma suveräniteedi, et riik kontrollib olulisi protsesse, mis puudutavad näiteks rännet. Need on olulised teemade ringid, mis ajalises dünaamikas on seotud sellega, et meie järel tulevatel põlvkondadel säiliks samuti see võimalus neid valikuid teha nagu meie põlvkonnal on täna seda riigi tulevikku määratledes.

Ja mis minu jaoks on hästi oluline rahvuslike huvide prismas – täna tutvustati just kadunud Vahur Made kirjutatud raamatut "Eesti välispoliitika 100" ja seal on üks lause, mis mulle sirvides silma jäi: Eesti pärast Sumner Welles'i deklaratsiooni 23. juulist 1940 määratles oma välispoliitilise kursi ja see on kestnud tänaseni kui orientatsioon Ameerika Ühendriikidele. See teema on see, mida ma tahaksin tugevamalt süvistada. Ma olen palunud välisministeeriumil ette valmistada ettepanekute pakett just nimelt selle erisuhte tugevdamiseks, mis meil Ameerika Ühendriikidega kui meie suurima julgeolekupartneriga on ja ma loodan seda veel enne suve kindlasti ka valitsuses arutada.

Mida see pakett tähendab, mida see sisaldada võiks?

See tähendab tegelikult ettepanekute rida, mis puudutab meie partnerluse tugevamat realiseerimist. Kahtlemata on julgeolekuliselt meie huvi, et Ameerika Ühendriikide kohalolek siin – nii meie regioonis laiemalt, aga ka Eestis konkreetselt – just nimelt heidutusliku jõu mõttes oleks ulatuslikum. Selle nimel tuleb töötada. Aga see loomulikult tähendab ka erinevaid muid koostöö- ja suhtlusformaate. Mul oli esmaspäeval kohtumine Ameerika Ühendriikide asjuriga ja tema pidas seda mõtet huvitavaks ja ma olen kindel, et heas partnerluses saab see olema üks nurgakivi, kust edasi liikuda.

See on silmatorkav, kui palju te rõhutate USA aspekti. Kas see tähendab, et me ei tähtsusta nüüd enam nii palju Euroopa Liitu? Ja teiseks – teades, et EL-i ja USA positsioonid kõigis küsimustes ei kattu, siis kas see tähendab, et hakkame igal juhul USA-d eelistama ning hülgame Euroopa Liidu ühtsuse?

Ei, vastupidi. Küsimus on selles, et Atlandi-ülene side on meie jaoks väärtus omaette. Kindlasti – mida rohkem on konfliktseid situatsioone tervikuna Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelistes positsioonides, siis kindlasti on meie rahvuslik huvi, et neid konfliktsituatsioone või pingevälju oleks vähem.

Loomulik, et erinavatel riikidel näiteks kaubandus-majandussuhetes on erinevad huvid ja vaated – lõpuks gloobuse peal suuremad majandusvõimud konkureerivad omavahel, aga meie huvides kindlasti on neid konflikte vältida.

Aga Euroopa Liidus me oleme ise, me ei peagi ennast orienteeruma Euroopa Liidule.

Me peame aru saama sellest, et rahvusliku huvi keskne nurgakivi on huvi rahvana ja riigina säilida. Väikeriigi jaoks ei ole iseseisvus kunagi iseenesestmõistetavus mõlemas kategoorias ja kahtlemata tänapäeva maailmas erisuhe Ameerika Ühendriikidega ja NATO liikmelisus on kollektiivse kaitse mõttes meie jaoks see alusplatvorm, millele me ehitame oma heidutuse, mille ründamine läheb vastasele kallimaks maksma kui siit saadavad ükskõik millised omistatud või illusoorsed kasud.

Ühest küljest ütlete, et meie välispoliitika jääb samaks, aga samas tuleb siit teatav muutuste aspekt sisse, te jutust paistab senisest suurem keskendumine USA-le.

Ma ütleksin nõnda: meile on kindlasti hästi tähtis teine nurgakivi, ma sooviksin näha sügavamat koostööd ka meie regiooni partneritega – pean silmas nii Baltikumi kui Põhjala riikidega.

See oleks siis teine poliitiline ülesanne, milles ma olen palunud ette valmistada ettepanekute paketi nendel teemadel. Me teame, et meil on Balti ruumis väga palju huvitavaid koostööprojekte, mis puudutavad infrastruktuuri.

Ja ma arvan, et väga tähtis on selgelt seista vastu nendele ambitsioonidele, mida riigid soovivad ellu viia rahvusvahelise korra hapramaks muutmiseks.

Üks teema on see, mille ma kindlasti esmaspäeval Idapartneritega kohtumisel üles võtan, Euroopa Liidu välisministrite kohtumisel, puudutab seda aktsiooni, et Venemaa hakkas lihtsustatud korras passe jagama Ukrainas. Mäletame, et ka Gruusias hakkas olukord enne sõda sarnasest käitumisest eskaleeruma. Teine on kahtlemata need sekkumised, mis Venemaa viib läbi Venezuelas suunal, kus kriis võib väga lühikese ajaga eskaleeruda väga erinevates suundades. Siin on kindlasti meile oluline ka see, et ka Eesti ei võimaldaks oma õhukoridore Vene Föderatsiooni sõjaväe transpordilennukite ülelennuks, kui nad Venezuelasse midagi peaks toimetama.

Kuigi on teada, et EL-i ministrite nõukogusid valmistatakse pikalt ette ning Vene passide andmise ja sanktsioonide teemat sinna päevakorda vist enam panna ei jõua?

Olen palunud ametnike tasemel seda teemat arutada ja ette valmistada ja kindlasti on oluline, et see probleemi püstitus oleks selgelt laual. Ja ma loodan ka, et küllap mitmed kolleegid tulevad selle mõttekäiguga ka kaasa.

Kui president Kersti Kaljulaid käis hiljuti Moskvas ja kohtus seal Vene riigipea Vladimir Putiniga, siis räägiti võimalusest mõnede uute positiivsete algatuste tegemiseks kahepoolsetes suhetes. Mis need sammud võiksid olla ja kes need peaks tegema? Ja kas neid üldse on vaja teha, et siin midagi toredat areneks?

Sõltub, mida toreduse all silmas peame. Ma arvan, et Eesti suhted Venemaaga – kui võrdleme 30 aasta tagust aega – on tegelikult super-tasemel. Me ei ole ju enam Venemaa poolt okupeeritud. Võrreldes sellega, et võõrriigi sõjavägi on siin sees ja käib meie rahvuslik tasalülitamine, siis suhted on ju märkimisväärselt tõusnud. Suhted on juba nii head, et oleme kaks iseseisvat riiki. Ja uskuge mind, see on tohutu edusamm.

Ega meil, Eesti ühiskonnal ja ka Eestil riigina ei ole mingeid illusioone Venemaa suhtes ja sellest tulenevalt ei ole ka hirme. Me käsitleme Venemaad realistlikult ja Venemaa ise on andnud ka kogu Lääne ruumile õppetunde oma tegevusega – minnes viimase dekaadi jooksul kaks korda tuumariigina relvadega oma naabrite vastu ja sisuliselt pidades Lääne ruumiga hübriidsõda või infosõda – need on ju reaalsus, milles me asetseme. Loota selles globaalses ruumis või tähenduses, kus me selgelt saame aru, et me oleme osa ühest maailma väärtusruumist, tohutut muutust - vaevalt, et Eesti rahval realistlikult, tervemõistuslikult seda lootudst ongi. Need, kes seda kultiveerivad, kütavad pigem pseudo-ootusi.

Selge on see, et me oleme naaberriigid, meil on oma praktilised probleemid, mida ka erinevates keerulistes olukordades on olnud vaja adresseerida – puudutagu see kas piiriveekogusid või metsatulekahjude vastu seismist, mis on puhtalt pragmaatilised küsimused, mis on mõlemale riigile tarvilikud. Aga selles suhtelises isolatsioonis, milles Putin asetseb Lääne ruumiga suhtlemisel – ütleme nii, et Putin ei olnud nõus selle kohtumisega mitte seetõttu, et teha žesti Eestile, vaid ta pidas seda enda huvides olevaks. Mis iganes motiividel.

Nii, et Eesti president pakkus president Putinile nagu mingit teenet oma külaskäiguga?

Ei. Ma arvan, et see kohtumine on aset leidnud, see kohtumine on tegelikkus. Selle kohtumise pinnalt, arvestades seda määratut tähendust, mis meie naabrussuhe julgeoleku ja muudes kategooriates paratamatult eksisteerib, siis välisministeerium seda väga põhjalikult analüüsib. Võimalikke järelmeid ja samme, kas miski millestki tuleneb, peab kaaluma. Loomulikult, me oleme naaberriigid, aga praeguses olukorras business as usual ei ole see kategooria, mida me võiksime jätkata.

Ega vist Te sõnad sellest, et me pole juba 30 aastat okupeeritud, väga hea starter meie kahepoolsete suhete soojendamiseks ei ole...

Vastupidi, ma olin ju optimistlik, julgustav! Mäletan, et saime valitsusliidu moodustamise ajal kokku välisdiplomaatidega ja seal ka küsiti, et suhted on halvad ja siis ma rõhutasin ka diplomaatidele, et väga vahvad suhted ju võrreldes selle ajaga, kui meil Vene tankid siin ringi sõitsid. See on ju lausa röögatu suhete edasiarenemine! See, et Vene tankid praegu mujal ringi veerevad – meil ei ole ju ainurakse või kala mälu – me mäletame ja saame aru, et see, mis juhtub mujal, võib juhtuda ka kuskil teises kohas. Kindlasti mul ei ole illusioone, et Venemaad on taltsutanud väärtusküsimused, vaid ikkagi reaalsed, pragmaatilised kalkulatsioonid on hoidnud mingite sammude astumisest.

Paar tundi tagasi EKRE esimees Mart Helme andis valitsuse pressikonverentsil päris karme hinnanguid meie suhete kohta Venemaaga. Kas siin Teie jutus pole ikkagi üheks teguriks ka see, et Isamaa ja EKRE konkureerivad samade valijagruppide peale ja seepärast püüate üksteist üle trumbata?

Ei, vastupid! Mina olen ju väga positiivne ja julgustav. Kindlasti välispoliitika peab meil determineerima sisepoliitikat, see on minu lähtekoht. See tähendab, et ka riikidevahelistes suhetes, kollektiivsetes, multilateraalsetes suhetes seda me peame silmas pidama, see ongi meie rahvusliku huvi küsimus. Välispoliitika peab teenima meie rahvuslikke huvisid – allesjäämine rahvana ja riigina. Aga loomulikult sisepoliitika peab omakorda teenima välispoliitilka huvisid. Kui neid omavahel liiga kokteiliks muuta, siis see kindlasti võib meie huvidele lisariske tekitada.

Nii, et piirilepingu ratifitseerimist ei ole eriti loota. Kas Isamaa toetab ka Tartu rahu äramainimise nõudmist?

See ei ole nõudmine, see on Eesti Vabariigi riigiõiguslik olukord! Eesti Vabariigi põhiseadus, mis 1992. aastal rahva vaimustuse ja toetushäältega kahekolmandikulise poolthäältega vastu võeti, ütleb selgelt, et Eesti piirid on määratletud Tartu rahulepinguga ja muude kokkulepetega.

Ja nüüd on küsimus selles, et kuni ei ole mingisugune muu jõustunud riikidevaheline leping seda muutnud, senikaua on Eesti riigiõiguslik vaade ühene, on see meie riigiõiguslik vaade. Sellel põhjusel me kasutame kontrolljoone terminoloogiat.

Reaalsus on selles, et tegelikkusessee see valitsuskoalitsioon ei ole selles (piirilepingu ratifitseerimises) kokku leppinud. Siin tuleb silmas pidada ka Vene Föderatsiooni ametiisikute eelmisel aastal tehtud küllaltki jõulisi avaldusi. Tuletan meelde 15. jaanuari 2018. aasta välisminister Lavrovi avaldust, kus ta selgelt ütles, et Eesti peab piirilepingu hinnana loobuma russofoobsest poliitikast NATO-s ja Euroopa Liidus, lisades veel pikad mõttekäigud. Kindlasti igasugust hinda igasuguse asja eest ei ole võimalik maksta. Eeldus kõigile asjadele on õigusliku järjepidevuse katkematuse tagamine ka võimalikes tuleviku määratelamatutes olukordades.

Kuidas olete rahul välisministeeriumi kui organisatsiooni toimimisega, kas plaanite siin midagi muuta? Panete rohkem rõhku väliskaubanduse edendamisele?

Iseenesest on koalitsioonilepingus deklareeritud, et majandusdiplomaatia, Eesti majanduse huvides peaks meie esinduste võrku tugevdama. Juba eelmise valitsuse langetatud otsuste alusel tuleb meil Ameerika Ühendriikide läänerannikule konsulaat, Abu Dhabisse saatkond – ennekõike on see majandusdiplomaatiast kantud otsus. Peaksin oluliseks võtta lähtekohaks, et järgmine Eesti saatkond, mille Eesti võiks avada, on Lõuna-Korea pealinnas Soulis.

Kas siin saate öelda ka mõne tärmini, aasta, millal see võiks juhtuda?

Sõltub rahast. Eks need teemad kerkivad eelarveläbirääkimistel, siis saab vaadata. Välisministeerium organisatsioonina on üpris heas seisus. Kindlasti on oluline inimeste motivatsioonikeskkonda hoida, sissetulek on siin üks element. Aga ma arvan, et on hea märk, et välisministeeriumis töötab ka palju inimesi, kes on oma professionaalset karjääri alustanud sisuliselt välisministeeriumi taastamise ajast. See on märk.

Kuna Isamaa esikandidaat Euroopa Parlamendi valimistel Riho Terras esines Türgi suhtes üsna kriitilise avaldusega, siis küsin üle, milline on Eesti positsioon Türgi liitumiskõneluste osas ja kas toetame jätkuvalt Euroopa Liidu laienemist Lääne-Balkanil?

Eesti valitsuse positsioon on olnud ja seda ei ole keegi muutnud, et objektiivsetel kriteeriumidel on geograafilises mõttes kõigile riikidele Euroopa Liit avatud. Me praegu kõneleme Põhja-Makedooniast, Montenegrost, pikemas vaates Bosnia-Hertsegoviina, Serbia, Albaania, aga ka Ukraina, Gruusia, Türgi – neid riike on.

Selge on see, et poliitiline reaalsus on poliitiline reaalsus, see puudutab ka Euroopa Liidu suhteid Türgiga, kus de facto on liitumisläbirääkimised külmunud. Euroopa liidrite poolt on vägagi legiiimseid probleeme püstitatud sellega seoses.

Türgiga on meil kahtlemata oma strateegiline partnerlus tulenevalt Türgi mõjukusest NATO liikmesriigina – see on ka reaalsus, mida me omasuhete kujundamisel kahtlemata silmas peame.

Seda enam on üllatav kaitseväe endise juhataja selline jõuline positsioon Türgi suhtes, kui ta ütles, et moslemiriigist Türgi ei saa kunagi Euroopa Liitu, kuna see põhineb kristlikel väärtustel.

Parlamentaarses poliitikas osalevad kandidaadid ja poliitkud on positsioonis, kus nad ei räägi riigi nimel. Nemad saavad väljendada seisukohti, mis kannavad mingisugust hoiakut. Eks tõsi on ka see, et sarnase avalduse tegi ka Euroopa Rahvapartei (EPP) kandidaat Euroopa Komisjoni presidendiks Manfred Weber. Aga see ei tähenda, et see oleks mehaaniliselt kattuv Saksa valitsuse positsiooniga.

Rändeteemadest rääkides olete öelnud, et lasete seda teemat veelkord analüüsida ja siis teete mingisuguse otsuse. Samas on välisministeerium oma analüüsid ÜRO ränderaamistiku kohta eelmise aasta lõpus juba teinud. Kas uue ministriga tuleb teistsugune analüüs?

Noh, justiitsministeerium analüüsis ka. Ma arvan, et eks nüüd tuleb nende pinnalt koherentselt vaadata ja kujundada seisukohti, mille lähtekoht on kindlasti see, et Eesti säilitaks ka tulevikku vaadates rahvusvahelises õiguskorras maksimaalse sõltumatuse rändeküsimustes. See on minu lähtekoht nende küsimuste mõtestamisel ja see ongi kantud rahvuslikest huvidest. Integratsioon on väikeriigi jaoks väga tugev väärtus, aga see ei tohi muutuda asjaks iseeneses erinevate riikide või multilateraalsetes suhetes.

Kas te enam nii rangelt ei taha öelda, et saadame ÜRO-sse kirja, et Eesti kuulutab ennast selle dokumendiga mitteseotuks?

Asjad võtavad oma aja. Küllap valitsuses tuleb arutada seda asja, algatada otsused. Eelmine justiitsminister (Urmas Reinsalu - ERR) nii kõneles, ma ütlen, et tal oli oma loogika selles mõttekäigus. Aga ma tahan nüüd välisministrina tutvuda nende kõigi mõttekäikudega ja analüüsidega.

Rahateemadest rääkides on teada, et järgmine eelarve tuleb pingeline. Samas on välisministeeriumi osakaal riigieelarves üha vähenenud ja siinsed töötajad väidavad ka, et nende palgad on madalamad kui mõnes teises ministeeriumis. See on üks aspekt. Teiselt on Eesti antud arenguabi juba paar-kolm viimast aastat püsinud samal tasemel hoolimata meie SKP ja eelarve kasvust. Kas siin on oodata mingisugust muutust?

Kindlasti ma tahaksin üle vaadata need arenguabi prioriteedid, mis on seatud. Ma pean oluliseks ka arenguabi pakkumist erinevates riikides mälu ja mineviku mõtestamisega tegelemiseks. See on väga oluline teema.

Kui küsida, kas minu prioriteet on arenguabi rahade suurendamine võrrelduna majandusdiplomaatia tugevdamisega, siis ma ütlen ei, minu eelistus on majandusdiplomaatia. See on oluline tahk, kuidas me saame jõukust Eestis luua ja siis on meil sellest jõukusest võimalik ka maailma probleemikolletes kannatusi leevendada. Mis ei tähenda muidugi seda – eks meil oma eesmärgid on võetud ja nende suunas samm-sammult liigutakse ka arenguabi teemadel.

Õige on, et välisministeeriumi eelarve riigieelarve rahamassiivis on suhteliselt pisikene – kokku on järgmise nelja aasta riigieelarve strateegias konsolideeritud taotlusi, kui liita kokku, siis ei olegi need nii pöörased numbrid – ligi 60 miljonit eurot, mida nähakse ette nii tehnoloogiliseks arendamiseks kui kavälisesinduste võrgu arendamiseks.

Ma ütlen, et (eelmise välisministri Sven) Mikseri ajal on saadud juurde täiendavaid vahendeid olulisteks projektideks ja ka ressurssi palkadeks. Kui ma vaatan peamajas töötavaid ametnikke ja vaatan üldist palgasurvet, siis minu meelest küll omaette probleem on. Seda teemat ma tahan kindlasti käsitleda.

Praegu on tegemisel välispoliitika arengukava. Mis sellest peaks saama või mida see peaks tooma?

Ma ei mütologiseeriks seda. Tegelikult on kõige laiem riigi huvide määratlemise dokument julgeolekupoliitika alused – seal on meie kreedod suures plaanis sees. Välispoliitika arengukava – ega ta halb ei ole. Nagu ma väliskomisjonis rääkisin, et seda saab arutada ja küllap me selle dokumendi vastu võtame, selleks on ettevalmistusi pikka aega tehtud. Aga eks selle tegelik vajadus tulenes ikkagi sellest, et riigi eelarve pikema sihi planeerimisel on rahandusministeeriumi filosoofia minna üle suurtele blokk-dokumentidele. Ma olen aru saanud, et see tuleneb pigem sellest, et mitte välispoliitika huvid ei tingi kümne aasta arengukava vaid hoopis muu.  

Eesti mainest on viimastel päevadel palju räägitud

Eesti maine koha pealt ma olen palunud seda hinnata puudutavalt rahapesuskandaalist, kuna välisministeeriumi hoolsuskohustus on selle küsimusega tegeleda.

Ma ei arva, et praegu oleks juhtunud midagi sellist, et meie riigi kuvand või narratiiv oleks saanud olemuslikult vigastada. Aga selge on see, et liiga palju on selles kontekstis meie riigi nime läbi lipsanud, kus me tegelikult ei oleks seda näha soovinud ja siin tuleb kaaluda, kas on vaja mingeid täiendavaid tasakaalustavaid samme astuda, mis iganes need olla saaksid. Siin on (tegevust) rahandusministeeriumil, riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni üksusel ja kes siis veel riigi maine kaitsmise eest palka saab kui mitte välisministeeriumi meeskond. Mulle meeldib kunagine Arnold Rüütli ütlus, et pool elu töötasin mina, et oma nime üles ehitada ja ülejäänud elu ainult nimi töötas minu kasuks. Eks ta riikidega on ju sama moodi.

Ma mõtlesin küll riigi mainet seoses uue valitsuskoalitsiooniga.

Nojah, aga eks need valitsused vahetuvad kogu aeg edas- ja tagurpidi, kõigis riikides on oma sisepoliitika. Sisepoliitika on pehmelt öeldes mitmekesistunud kogu Euroopa kontinendil, kogu maailmas. Seepärast tuleb seda võtta ratsionaalselt.

Vaadates siin opositsioonipoliitkuid, kes ütlevad - ma loodan, et mitte parastavalt - et Eesti maine on prügikastis, siis seda ei saa võtta tõsiselt. Ma saan suurepäraselt aru kiusatusest, et sisepoliitilistel kaalutlustel rõhutada ka väljapoole mingeid probleeme ja siis väljapoole kõlanud peegeldusi kanda sisepoliitikasse. See võib olla küüniliselt või taktikaliselt kasulik tegevus, aga strateegiliselt on see kindlasti tegevus, mis lõhustab Eesti mainet.

Selge on see, et kõigil isikutel, kes riigi nimel otsuseid teevad, lasub vastutus kaaluda oma sõna kaalu ja selle tähendust.Kui tekib pidev voog käsitlustest, mis on meile maine mõttes ebasoovitavad, siis ei olegi täghtis, mis ta oli või olemata oli, vaid kuidas seda tunnetuslikult võidakse tajuda. Pikema aja jooksul see kindlasti ei oleks meile kasulik.

See esimene sagin, mis siit läbi käis, võib kindlasti mitmetes meie sõprades tekitada küsimärke, uudishimu, kus nad saavad vastused. Ma olen öelnud, et nagu pühakiri ütleb - puud tuntakse viljast ja seda, et eks selle valitsuse poliitikat hinnatakse selle järgi, mis on reaalsed sammud.