Vastava avalduse saatis majandusminister Taavi Aasale ja sotsiaalminister Tanel Kiigele Mootor Grupp AS-i ja Lux Expressi juhatuse esimees Hugo Osula ning Eesti Buss OÜ juhatuse liige Marel Kallas. Sealjuures toetuvad nad õiguslikule analüüsile, mille koostasid Soraineni vandeadvokaadid Carri Ginter ja Allar Jõks.

2015. aastal jõustunud ühistranspordiseaduse paragrahv 34 ütleb, et riigisisesel liinil on vedaja kohustatud tasuta vedama last, kes ei ole käimasoleva õppeaasta 1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks, samuti last, kelle koolikohustuse täitmise alustamine on edasi lükatud, puudega kuni 16-aastast isikut, sügava puudega 16-aastast ja vanemat isikut, raske nägemispuudega isikut, sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või puudega isikut saatvat juht- või abikoera. Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata.

Osula ja Kallas märgivad, et põhiseadusest tulenevalt on sotsiaalhoolekanne riigi kohustus, milleks peab olema riigieelarves katteallikas. Samuti ei saa sotsiaalne nõudeõigus olla suunatud  teiste põhiõiguste kandjate, sh ettevõtjate vastu.

"Vastupidine järeldus tähendaks, et riik võiks kohustada ettevõtjaid osutama tasuta teenust ka teistes tegevusvaldkondades - näiteks ravimite müük, vee ja elektri müümine, kütteteenus jms," märgivad bussiettevõtjad ja lisavad, et puuduvad ka erakorralised asjaolud nagu sõda või ulatuslik katastroof, mis õigustaks erakorraliselt vedajate kohustamist sotsiaalabi osutada.

Viitavad vastuolule põhiseadusega

Ühistranspordiseaduse seletuskirjas on seadusandja öelnud, et ettevõtja võib vabalt valida, kas ta mingil kommertsliinil veoteenust osutab või mitte, s.t tegemist ei ole avaliku teenindamise kohustusega. Bussiettevõtjad aga leiavad, et see ei ole kooskõlas põhiseadusega.

"Riik ei saa õigustada oma tegevust põhiõiguste piiramisel pelgalt argumendiga, et kui põhiõiguste kandja talle osaks saava piiranguga ei nõustu, on tal alati võimalik põhiõiguse kandmisest loobuda. Vastasel korral kaotaks põhiseaduses sätestatud põhiõigused oma tähenduse."

Ettevõtjad ei nõustu ka seadusandja hinnanguga, et tasuta sõitvate isikute osakaal on sõitjate üldarvu arvestades väike ja seetõttu on madalad ka sellega kaasnevad kulud. Osula ja Kallas hindavad, et 2017. aastal jäi neil selle tõttu saamata 541 934 eurot ja 2018. aastal 537 219 eurot.

Nad toovad ka võrdluse Eestiga sarnase õigusega Saksa Konstitutsioonikohtu praktikast, kes on leidnud, et teatud gruppi kuuluvate inimeste tasuta vedamise kohustus on põhiseaduspärane üksnes tingimusel, et see kompenseeritakse vedajale.

MKM analüüsib avaldust

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist öeldi esmalt ERR-ile, et avaldus laekus kahele ministrile (sh Tanel Kiigele) alles 5. juunil ning kuna tegemist on juriidiliselt keeruka ja mahuka nõudega, siis mõlema ministeeriumi eksperdid alles asuvad sellega tutvuma.

"Seetõttu ei ole võimalik anda kommentaare enne kui oleme asja ministeeriumite koostöös läbi vaadanud ja vastavalt seisukoha kujundanud."

Hiljem lisas ministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter, et "1. oktoobril 2015 jõustunud uue ühistranspordiseaduse menetlemisel sai antud küsimus põhjalikult riigikogus kõigi asjaosalistega läbi arutatud, seadusandja tegi vastavad otsused ja sellega antud diskussioon meie jaoks lõppes. Laekunud avaldus on eraldiseisev uus teema ning hetkel on ennatlik kommenteerida läbitöötamisel olevat nõuet."