Sõitsin hiljuti rongiga Tartust Tallinna ja pidin suure osa ajast püsti seisma. Rongi- ja bussipilet maksavad suurusjärgus sama palju, pisut üle kümne euro ja bussis saab alati mõnusalt istuda. Mis te arvate, miks paljud inimesed ikkagi rongi eelistavad?

Ilmselt te sõitsite tipptunni ajal, nendel kellaaegadel, kus on ka bussid välja müüdud. Meie oleme seda probleemi lahendanud sellega, et reedeõhtuseid täistunniekspresse oleme dubleerinud lisabussidega. Me investeerisime möödunud aastal 15 uue bussi ostmisse, sellel aastal ostame 20 uut bussi.

Riigil on ju rongidega umbes samasugune plaan. Nüüd hakati aastatepikkusest rongiostumõttest jälle hoogsamalt rääkima ja selgumas on ka, kust raha saab. Teie näete selles ebatervet konkurentsi, miks?

See ebaterve konkurents on ju nii või teisiti. Linnadevaheline bussiliiklus on Eestis ainukene puhtalt tulupõhine reisijateveo süsteem. Aga Elron sõidab domineerivalt maksumaksja raha eest. Me ju teame seda, et kui piletitulu moodustab 14 miljonit ja kogu kulu on 50 miljonit eurot, siis see ülejäänud raha tuleb maksumaksjalt.

Ja kui Elron lööb kella sellega, et reedesed ja pühapäevased rongid on reisijaid täis, siis miks nad sellest ei räägi, et nädala sees on rongid, nii nagu bussidki, pooltühjad. Aga kui rong sõidab pooltühjalt, siis tema kilomeetri kulu on kümme eurot, kui buss sõidab tühjalt, siis tema kulu on üks euro. Nii et, kui selle laia PR-ga tõmmata üldsuse tähelepanu, et on vaja uusi ronge lihtsalt selle kitsa tippkoormuse katmiseks – see on lihtsalt ebamõistlik.

Ja Elronil kuskil 14 miljoni eurose piletitulu juures on reisijatega seotud turundus- ja müügikulud peaaegu kolm miljonit. Kujutage ette! Ja mina kahtlen, et selles on väga suur osa PR-l, sest nii suuri dotatsioone kuidagi teisiti riigilt ja rahvalt nõuda ei saa, kui peab olema väga efektiivselt üles ehitatud PR-kampaania.

Kas mõnel liinil või liinilõigul konkureerite te ka tasuta ühistranspordiga?

Igal juhul. Ettevõtjad, kes 25 aasta jooksul on Eestis riigile kõige efektiivsema piletitulupõhise liikuvussüsteemi üles ehitanud – see on kuidagi segav faktor meie poliitikutele. Ei saa ju tulla Lux Expressi taustale ja ütelda, et vaadake, eestlased, kui hea bussiliiklus. Poliitikule ja ametnikule on palju ilusam rääkida tasuta ühistranspordist ja uutest rongidest.

Millised liinid tasuta ühistranspordiga kannatanud on?

Haapsalu-Tartu. Seal opereerisid paar väikeettevõtjat, aga nende tulu tuli kokku väga paljude peatuste vahelt. Kui tasuta transport tuli, siis see kriitiline arv reisijaid kukkus ära.

Teate, see sama trend hakkab nüüd kiiresti arenema, sest samas sektoris, kus tasuta ühistransport on, tulevad bussijuhid välja väga suure palgatõusu nõudega. Ja kohaliku bussiliikluse kilomeeter hakkab minema väga kiiresti kalliks. Seni on kohalik liinivõrk olnud odav tänu bussijuhtide pikaajalisele alamaksmisele.

Riik on vaadanud seda niimoodi, et ettevõtjad ju maksavad palka. Aga kogu raha tuleb ju riigilt! Ettevõtjad on läbi hangete sattunud olukorda, kus meeleheiteturul on kaks valikut – kas sa teed selle hullu alampakkumise ja viid pärast kulud nii alla või siis ei võida. Kui hanget ei võida, oled turult läinud, kui võidad, lähed hiljem.

Samal ajal, kui bussijuhid sooviksid palgatõusu, paluvad vedajad leevendada bussijuhtide keelenõudeid. Niimoodi saaks võimalikku töötajaskonda laiendada. Kas teie olete ka seda meelt?

Alati tuleb vaadata, mis on põhjus ja kas neid põhjuseid on võimalik kõrvaldada. Ainult öelda, et tuleb leevendada keelenõudeid – see on ajutine. Isegi palgatõus on ajutine, sest meil ei ole varsti enam, kellega sõita. Ja kui see keelenõuete leevendamine on seotud sellega, et tahaks Ukrainast tuua bussijuhte – mis on ilmne – siis tõesti seisame me varsti olukorra ees, et süsteemsed vead tuleb tulevikus kompenseerida millegi muu arvelt.

Kirjas Taavi Aasale viitate ka sellele, et rongile kehtestatud saastenormid on madalamad, kui need, mida nõutakse bussilt. Rõhute keskkonnale ja ütlete, et uusi diiselronge me ei vaja. Aga te olete ju isegi rongiplaane pidanud. Seitse aastat tagasi Tallinna-Peterburi, kolme aasta eest Tallinna-Tartu liinil.

Need kaks projekti andsid meile ülivõimsa kogemuse ja arusaamise, mis rongireisijate veos toimub. Ja mõlemas projektis oli meile selge, et kui me ei taha riigi poliitikast sõltuda, siis rong ei ole see. Reisirong on igal pool riikides poliitikute ja ametnike väga suur äri.

Tallinna-Tartu liinil ei vea buss ega rong tipptunnil reisijaid ära. Ja meil oli idee, et me saame tipptunni ära katta kümme korda odavama teenusega, kui seda on rong. Kuue võimalikult säästliku rongi kõrval oleks tipukoormuse ära kandnud buss.

Aga asja ikkagi ei saanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist öeldi otse, et see on riigi asi, riik arendab transpordisektorit ise. Siis oli näha, mis toimus laevanduses, samasugune hullus oli lennunduses, riik ajas oma käe igale poole nii sügavale sisse, et me leidsime – no!

Aga ma räägin veel. Me vaatame tulevasi arenguid. Läti on minemas seda teed, et avab turgu piletitulu põhisele bussiliiklusele Riiast teistesse Läti linnadesse. Me ilmselt fokusseerime lähiaastatel sellele.

Kas see tähendab seda, et võite ka mõne Eesti liini sulgeda?

Bussiettevõtjad on väga vintsked sellid. Nad on ellu jäänud kõigis poliitilistes tõmblustes küll ühele ja teisele poole. Jääme ellu ka nende uute rongidega.

Rongide puhul on mõnus see, et reeglina pääseb sinna sisse ka ratastooliga. Kuidas ma bussitrepist ratastooliga üles saaksin?

Eks see ratastooli küsimus võib muidugi olla probleem. Aga mis on Eesti puhul väga levinud, on see, et ratastooliga tellitakse invatakso. Ja see on oluliselt soodsam, kui luua rongis või bussis selleks alternatiiv. Need investeeringud on ikka väga suured, et rong hakkaks invatakso rolli mängima.

Aga buss võiks ka ju kaasa aidata. Lux Expressi saab ratastooliga, kui kolm päeva varem ühendust võtta. Kas lihtsalt madalamaid busse ei saaks hankida või selliseid, millel oleks mõnus tõstemehhanism?

Meil on neljal või viiel bussil liftid peal ja kui ratastooliga sõitja neid kasutada tahab, siis me saame oma busside ringluses teha muudatusi ja selle võimaluse luua. Miskipärast kasutatakse seda täna suhteliselt vähe. Aga busside kõrguse osas ma pean ütlema, et me veame bussidega ka väga palju kaupa, reisijate pagasit ja ka jalgrattaid. Sellest räägitakse vähe, aga suvel on igas teises kolmandas bussis jalgrattad pakiruumis.

Seadus lubab paljudel inimestel ühistransporti tasuta kasutada. Puudega kuni 16-aastast inimesed, sügava puudega 16-aastast ja vanemad inimest, raske nägemispuudega inimest, sügava või raske nägemispuudega inimese saatjat ning puudega isikut saatvad abikoera, lisaks veel koolieelikut peab sõidutama tasuta. AS Mootor Grupp pöördus nüüd riigi poole, et nõuda endale pool miljonit eurot hüvitist. Miks?

See tasuta veo kohustus on kommertsbussiliiklusel olnud 1990. aastate algusest. Siis oli ta loogiline. Riigil polnud raha, reisijatel polnud raha ja oli vaja tagada liikuvus. Teate, hambad pigistati kinni, bussid olid vanad, kuidagi tuldi toime.

See küsimus on tulnud üles nii palju kordi. Õiguskantsler on öelnud, et on ebaõiglane panna piletitulust elav ettevõtja tasuta sotsiaalteenust osutama. Ja see lubati riigi poolt ära lahendada ühistranspordi seadusega, mis paar aastat tagasi vastu võeti. Üllatus-üllatus, ei lahendatud!

Ega sellega eriti leppida ei saa. Lux Express on investeerinud nii palju teenuse kvaliteeti, headesse bussidesse ja ka lounge´i ning tasuta sõitjate arv on viimastel aastatel väga palju kasvanud. Me advokaatidega oleme sellega pikalt tegelenud.

Kui riik pakub nii suures osas doteeritavat bussi- ja rongiliiklust, siis teiselt sektorilt, kes peab üleval ka bussijaamasid ja piletimüügisüsteemi, siis neil veel aastas maksta pool miljonit sotsiaalteenusteks – no kaua selline ülekohus kesta saab? Ja kuna sama küsimus oli Saksamaal kohtus ning sai seal väga selge lahenduse ettevõtja huvides, pöördusime me talvel Soraineni poole ja palusime teha põhjaliku õigusliku analüüsi. Järeldus on üks: see on ülekohtune, see on totaalselt ülekohtune.

Riigi asi ongi reegleid teha ja kui nende reeglite järgi mängida ei taha, võib ju turult lahkuda. Sisuliselt ütleb seda ka ühistranspordi seaduse seletuskiri.

Okei, Lux Express lahkub turult, kõik! Kas ühiskond on õnnelik selle peale?

Aga ega te ju tegelikult ei lahku.

Me ei lahku. Aga sellel on väga selge õigusliku hinnangu andnud meie advokaadid ja ütleme niimoodi, et las kohus otsustab.

Nii et kui riik hüvitist ei maksa, lähete kohtusse küsima?

Absoluutselt! Ja ega me lähe niisama, me oleme väga põhjalikult ette valmistanud. See, kuidas riik üritas probleemi lahendada, on järjekordne signaal sellele, et piletitulu teenivaid ettevõtjaid Eestis vaja ei ole. Tasuta ühistransport lõikas meile sisse, võttis kriitilistel liinidel 10-15 protsenti tulu ära. Nüüd see tasuta vedamise kohustus.

Muidugi, ega reisirong veab ka neid inimesi tasuta, aga kui Elronil on 50 miljoni eurose käibe juures piletitulu ainult 14 miljonit, siis vea keda iganes. Aga meil on iga reisija oluline. Kas sa saad oma investeeringud tagasi, kas sa saad piisavalt reisijaid peale, kes on valmis maksma selle eest. Ja kogu selles värgis on selline tunne, et me kõik tahame Eestis sõita porschedega aga niimoodi, et keegi teine maksaks selle kinni.

Kui mina ostan Lux Expressile pileti, siis ma ju maksangi kinni puuetega inimeste sõidu. Ja ma olen selleks ka valmis.

Teie olete nõus maksma aga võib-olla teine ei ole nõus maksma. Ja mispärast need reisijad, kes tihti bussiga sõidavad – miks nad peale oma maksude peavad ka ühistranspordis sotsiaalteenuses osalema? Ma tean seda formuleeringut ja see on ministeeriumiametnikel väga nutikalt formuleeritud sõnastus. Aga võib-olla meil oleks rohkem reisijaid bussis, kui me oleks selle arvelt saanud odavamat teenust osutada.