Aastani 2025 on Eestis elektrienergia tagamisega kõik hästi ja ekstreemsete olude rakendumine, kus elektrivarustus tõsisesse ohtu võiks sattuda, on madala tõenäosusega, selgub võrguhaldur Eleringi varustuskindluse värskest aruandest.

"Eestis aastal 2025 tootmispiisavusest tulenevat varustuskindluse
probleemi ei ole," teatabki raport üheselt. "Elering ei näe ühtegi tõenäosuslikku sündmust, mis võiks viia Euroopa elektrisüsteemi ja -turu lagunemiseni."

Erinevad mättad

Ometi on Elering Eesti suurima elektritootja Eesti Energiaga avalikult tülis. Põhjuseks kardinaalselt erinevad arusaamad, millest Eesti elektrikindlus sõltub ja mille eest kumbki vastutama peab ehk kokkuvõtlikult: mättad, millelt olukorda vaadata, on erinevad.

Elering leiab, et kuni Venemaa võrkude desünkroniseerimiseni Euroopa võrgust peab idanaabri elekter tagatud olema, ent Narva elektrijaamad ei ole Eesti varustuskindluse tagamiseks olulised; Eesti Energia (EE) aga leiab, et Narva elektrijaamade sulgemise hädade taga on ühelt poolt just Venemaa kvoodivaba elekter ja teiselt poolt liiga kallis CO₂ kvoot, mis EE toodangu konkurentsivõimetuks muudab ning nende hinnangul peaksid Narva elektrijaamad olema Eesti varustuskindluse reservis olukordadeks, kui ühendused teiste riikidega ootamatult katkema peaksid.

Eleringi värske aruanne on teinud varustuskindluse arvutused juba selle arvestusega, et Narva vanad tootmisplokid on rivist väljas ja hädaolukorraks neid vaja ei ole.

"Oleme lähtunud väga konservatiivsetest eeldustest, et Narvas jääb genereerimist alles tänasega võrreldes ca 700 MW (Auverest 300 MW ja Narva 8. ja 11. plokist kokku 400 MW), aga ainult selle juures on Eesti elektrivarustuse kindlus tagatud. Nende plokkide sulgemise tõttu Eesti varustuskindlus kuidagi ohtu ei satu," ütles Veskimägi ERR-ile.

Samuti ei kõlba Narva vana elektrijaam Eleringi hinnangul reservtootmiseks, sest selle käivitamine võtab rohkem aega, kui ekstreemolukorras seda võtta on.

"Narva elektrijaamad, kui nad on külmas reservis, ei lähe käima piisava kiirusega, mis turu sulgemise järgselt järgmist päeva silmas pidades annaks täiendavat võimsust süsteemi juurde," selgitas Veskimägi.

Kui Eesti jääb üksi 

Peamine erinevus aastataguse raportiga lisaks asjaolule, et Narva elektrijaamadega enam ei arvestata, on stressistsenaariumite kaasamine lisaks tarvapärase turustsenaariumi kirjeldamisele. See tähendab, et läbi on mängitud ka võimalused, et Baltikum eraldub plaaniväliselt Venemaa elektrisüsteemist või et Eestil katkevad kõik välisühendused, k.a alalisvooluühendused.

"Kõigis nendes olukordades me oleme oma analüüsitulemuses jõudnud sinnamaale, et kuni 2029 on tarbimise katmine vajalikus koguses tagatud. Nii et me oleme seekord proovinud adresseerida seda olukorda, kui kõik ei lähe päris turupõhiselt, vaid tekivad mingid kriisid ja eraldumine - kas me siis saaksime ka Eesti elektrisüsteemi töös hoidmisega hakkama ja vastus on: jah, saame!" ütles Veskimägi.

Ta lisas, et selliste kõige mustemate stsenaariumite korral ei saa siiski rääkida võimalusest kodus reede õhtul elektrisaun sisse lülitada või tööstuslikult midagi toota, vaid tegemist on tõesti hädaolukorra teenusega, kus on tagatud minimaalsed vajalikud ühendused ehk haiglad, kauplused ja tanklad saavad end töös hoida, et elu Eestis saaks hädapäraselt jätkuda.

"Kui on olukord, kus Soome ühendused on katkenud, kus Läti ühendused on katkenud, kus Venemaa ühendused on katkenud, siis ilmselgelt tarbimine, mille katmine tuleb tagada, on ikkagi elutähtis teenus," ütles Veskimägi.

Ometi loeb aruanne ka sellise musta stsenaariumi korral varustuskindlustuse tagatuks, ehkki elektriga varustatus on piiratud.

"Näeme raportis probleemi, et varustuskindluse definitsioon ei väljenda tingimata seda, et elekter on igal ajahetkel saadaval. Analüüsi põhjal loeb süsteemihaldur varustuskindluse tagatuks ka olukorras, kus elektrit ei jätku tööstustele ja kõigile kodutarbijatele," on Eesti Energia pressiesindaja Priit Luts kriitiline.

Vene elektri kõrvaldamine Narvat ei päästa

Eesti tavapärase elektrivarustuse vajadusarvutustes lähtub Elering siiski Euroopa elektriturust tervikuna, Gibraltarist Nordkapini.

"Kuskil on Euroopas ikka olemas elektrijaam ja selle ühendused on piisavad selleks, et see elekter jaamast tarbijani transportida. Kindlasti me kuidagi ei vaata siin Eesti elektritootmist eelistatuna teiste riikide elektritootmisele, rääkimata sellest, et me vaataksime ainult Eesti elektritootmist," ütles Veskimägi.

Eesti Energia toob esile, et elektrituruseaduse alusel on varustuskindluse aruande põhjal konkurentsiametil õigus kohustada Eleringi hankima konkursi korras täiendavaid tootmisvõimsusi.

"Elering esitas seisukoha, et Euroopa ühisel energiaturul on varustuskindlus riikideülene küsimus. See väide ei vasta tõele. Euroopa Liidus on varustuskindlus liikmesriigi vastutus," vastab Luts Veskimäe selgitustele.

Tõsisem vastuolu Eleringi ja Eesti Energia vahel lööb välja aga Vene kvoodivaba elektri küsimuses. Veskimägi leiab, et see ei ole põhjus, miks Eesti Energia pidi tootmise Narvas peatama.

"Vene elekter ei ole Narvas ära võtnud ühtegi töökohta ja kui Vene elektrikaubandus ka Leedu ja Soome piiril sulgeda, siis töökohti see Narva juurde ei too," ütleb Veskimägi. "Kindlasti võib täiesti üheselt öelda, et see väide, et Vene elekter, mis tuleb Leetu või Soome, viib Narvast töökohad, on vale. Tegelik probleem on see, et põlevkivist elektri tootmine tingimustes, kus Euroopa elektriturg arendatakse välja, lähtuvalt riiklikest kliimaenergiakavadest jõuda 2050. aastaks süsinikneutraalse elektritootmise portfellini Euroopas, ei ole lihtsalt sellisel kujul jätkusuutlik."

Veskimäe hinnangul pole küsimus mahus, millega Venemaa elekter praegu Eesti turul on, vaid just selles, mis juhtub elektri hinnaga, kui Vene elekter siit täielikult kaoks. Eleringi arvutused näitavad, et Vene elektri kadumisest põhjustatav hinnatõus oleks tarbijale 2-3 eur/MWh, mis oleks see hinnalisa, mille võrra kallimalt toodaks mõni elektrijaam EL-i turul samas koguses elektrit, mis siis Vene elektri asemel turule pääseks. Näiteks Leedu elektridefitsiit ei tulene mitte madalast tootmisvõimekusest, vaid samuti konkurentsivõimetust hinnast, mistõttu ei pääse seal toodetav elekter turule.

Ka Eesti Energiat see ei päästaks. "Ühelt poolt on see tarbijale kindlasti tuntav hinnatõus, teiselt poolt, nagu me oleme näinud, vajaksid Narva elektrijaamad vähemalt 10-15-eurost hinnatõusu selleks, et turule tagasi pääseda, sest Narva elektrijaamad Euroopa Liidu elektriturul on kõige CO_2-hinnatundlikumad, nad on selles rivis kõige viimased tänase CO₂ hinna juures ehk kõik teised võimsused lähevad Euroopa Liidus enne käima, kui lähevad käima Narva jaamad. Ja kui võtta see Vene elekter ära, siis see rida ei saa enne otsa, kui Narva elektrijaamad tulevad - nad jäävad ikka veel järjekorras ukse taha," selgitas Veskimägi.

Eleringi arvutuste kohaselt on Vene elektri osakaal marginaalne, vaid kolm protsenti. Eesti Energia arvutused näitavad aga praegu on see viiendik turust ning läheneb jõudsalt veerandile.

"Möödunud aastal pärines iga viies Balti riikides tarbitud kWh elektrit kolmandatest riikidest. Käesoleval aastal on tõenäoline, et kolmandate riikide elektri osakaal kasvab Balti riikide tarbimises ühe neljandikuni. Need osakaalud põhinevad faktiliselt Balti riikidesse Valgevene ja Kaliningradi kaudu sisenenud elektrivoo statistikal," kommenteeris EE pressiesindaja Priit Luts.

Ka EE nõukogu liige Einari Kisel nentis hiljuti Postimehe arvamusloos, et Vene elektri osakaalu arvutamisel lähtub igaüks oma loogikast.

"Võrkude pudelikaelte tõttu ei jõua meieni enamasti Norra või Rootsi elekter. Arvestades lähiaegadel valmivate uute ühendustega Norrast Saksamaale, Taani ja Suurbritanniasse, siis järjest vähem seda elektrit siia ka jõuab," selgitas Kisel, kuidas Venemaa elekter meie turul suurema osakaalu on saavutanud. "Reaalselt on Eesti ühes elektrituru piirkonnas Soome, Läti ja Leeduga. Just seda turupiirkonda mõjutab Venemaalt imporditav elekter, mida eelmisel aastal oli üle 13 TWh. Sel aastal on impordikogused olnud ligi 50 protsenti suuremad. Kui vaadata korra Läti ja Leedu elektriturgu eraldi (kuna see moodustab sisuliselt eraldi hinnapiirkonna), siis sealsel turul on Venemaalt imporditud elekter käesoleval aastal võtmas juba turgu valitsevat positsiooni."

Eesti vajab varustuskindluse standardit

Aruande järgi võib Eestis esineda aasta jooksul kokku kuni kahe tunni jagu elektrikatkestusi, mida hakatakse arvutama juba hetkest, kui kasvõi 1 MW jagu elektrienergiat riigi kogukatvusest puudu jääb. Elering peab seda teiste Euroopa riikidega võrreldes heaks tasemeks, keskmine on aastas kolm tundi puudujääkidega varustatust.

Tegelikult peab Eesti järgmiseks paika panema oma maksimaalse summaarse lubatud katkestuste standardi ja selle põhjal otsustama, kas oleks vaja täiendavaid investeeringuid paindlikesse ressurssidesse, nagu juhitavad tootmisvõimsused, juhitav tarbimine või salvestusvõimsused. Näiteks kui standard on null, aga tõenäosus on kaks tundi katkestusi ehk osalist puudujääki, siis muutuvadki investeeringud vajalikuks.

"Tarbija jaoks on ükskõik, kas elektrit ei ole tal kodus sellepärast, et pole elektrijaama, ülekandesüsteem või jaotusvõrk ei tööta korralikult. Elektri varustuse eesmärk on hoida tarbijal tuled põlemas. Seega tähtis on tagada elektrisüsteemi kui terviku talitlus viisil, mis hoiab tarbijal tuled põlemas igal ajahetkel," põhjendas Veskimägi standardi vajalikkust.

Samas ütleb Veskimägi, et ta ei ole võimsusturu fänn, mistõttu näebki ta lahendust näiteks paremas salvestustehnoloogias.

"Sellepärast, et võimsusturg on oma olemuselt samasugune toetusskeem nagu hetkel taastuvenergia toetus, mida me kogume tarbijatelt 80 miljonit eurot aastas, et maksta tootjatele. Selle subsiidiumi andmine konventsionaalsetele elektrijaamadele võtab võimaluse efektiivsetel uutel tehnoloogiatel ja ärimudelitel
energiaturule tulemiseks," põhjendab Veskimägi.

Mis edasi saab

Kui praegune analüüs vaatab Eesti varustuskindlustatust 2025. aastani, siis juba on tegemisel ka järgmise aasta lõpuks valmiv aruanne, mis heidab pilgu kaugemale, 2030. aastani. Kuid Veskimägi kinnitab, et ka praegu ei torka silma märke, mis peaksid meid pärast 2025. aastat murelikuks sundima.