Indrek Neivelt märkis Vikerraadio päevakommentaaris, et pensioni teisest sambast raha välja võttes saaksid paljud inimesed oma kallitest laenudest lahti ja majanduses oleks rohkem raha.

Selle soovitusega on kaks probleemi.

Esiteks, 17 aastaga kogutud raha toel majandusse tehtav rahasüst oleks ühekordne, majanduse jaoks valel ajal ning suurendaks maksutulusid ajutiselt, kuid eelarvekulusid tõstaks püsivalt.

Teiseks, kallite laenude tagasimaksmine on ka praegu võimalik, kui laenuvõtjal on võimekus säästa. Kuid vaatamata inimeste pangakontodel olevale ligi kaheksale miljardile eurole on tarbimislaenude jääk ikka ca 900 miljonit. Uuringute järgi on teise sambasse kogutud raha paljude jaoks ainus pikaajaline sääst.

17 aastaga kogutud rahaga lühiajalise tarbimislaenu tagasimaksmine jätab inimese pensionieas vaesemaks ja ainult riigi pensionist sõltuvaks. Ja seda ajal, kui Eestis töötajate arv langeb ja pensionäride arv kasvab.

Kuidas vananeva rahvastikuga ühiskonnas suurendada säästmist pensionieaks ja kindlustada väärikas vanaduspõlv, on pensionireformi tegelik peaküsimus. Sellele Indrek Neivelt aga ei vasta ega vasta ka valitsus, mis 2019. aastal (!) kavandab teise samba reformi mõjuanalüüsi tagantjärgi tehes.

Inimesel peab olema võimalus usaldada oma riiki. Debatt selle üle, et anda võimalus enne pensioniiga raha teisest sambast välja võtta, meenutab omaaegseid soovitusi Eesti majanduse probleemide lahendamiseks Eesti kroon devalveerida. Eesti inimestele ja majandusele olnuks krooni devalveerimine katastroofiliste tagajärgedega.

Siis oli valdaval enamusel poliitikutest, erakonnast sõltumata, tarkust krooni devalveerimisele vastu seista. Eesti krooni kurss püsis muutumatuna pea 20 aastat kuni euro kasutuselevõtuni just seetõttu, et Eesti Panga lubadusse hoida krooni kurssi uskusid inimesed, ettevõtjad ja finantsturud.

Loodan, et tarkust pensioni teist sammast mitte laiali jagada, vaid teha pensionisüsteem paremaks, jagub ka nüüd. Kõige valusamalt tabaks laialijagamine just väiksema sissetulekuga inimesi, kellel on sääste kogunenud vähem.

Esimene sammas üksi ei taga tulevikus elamisväärset pensioni. Pensionikassa tulu valem on lihtne – töötajate palk korda sotsiaalmaksu pensioni osa. Kui töötajaid jääb vähemaks ja pensionäride arv kasvab, siis tuleb pensionikassasse leida raha mujalt.

Käesoleva aasta riigieelarve seletuskirja kohaselt on juba nüüd pensionikassast puudu 150 miljonit eurot. Jätkates vaid esimese sambaga langeks aastaks 2040 keskmise pensioni ja keskmise palga suhe praeguselt ca 40 protsendilt ca 29 protsendile.

Pensioni ja palga suhte hoidmiseks (suurendamisest rääkimata) tuleks ainuüksi demograafia trendide tõttu tõsta sotsiaalmaksu pensioni osa praeguselt 20 protsendilt 28 protsendile või siis tõsta pensioniiga 70. aastale. Või tuleks leppida, et pensionikassa puudujääk ulatub siis kahe protsendini SKT-st ning pensionisüsteemi defitsiidist tekkinud riigivõlg ulatub 22 protsendini 2018. aasta SKT-st.

Need arvud ei ole hirmutamiseks ega eksitamiseks, vaid näitavad teise samba laialijagamise hinda. Sellest valitsus arusaadavalt ei soovi rääkida ega mõjuanalüüsis välja tuua. Pensionisäästud on pensionieaks. Ärme reformi pensionisüsteemi samamoodi nagu kilplased endale maja ehitasid.