Kired pensionisamba üle ei taha ikka veel vaibuda. On uskumatu, et 2019. aastal inimestele rohkem vabadust ja vastutust andes selline kära tõuseb.

Valutu ja pehme variant

Teine sammas ei kao ära, vaid muutub ainult vabatahtlikuks. Ma saan aru, et me oleme harjunud sellega, et meilt seadustega kogu aeg vabadust ja vastutust ära võetakse. Aga nüüd järsku vastupidi! Aga ega selline vastuseis pole esmakordne. Seda on ajaloos varemgi ette tulnud, et inimesed vabadust ega vastutust ei taha.

Loomulikult on fondijuhid närvilised ja toodavad igasuguseid hirmutavaid uudiseid. See on suur ja väga kasumlik äri, mida vabaturu tingimustes ei eksisteeriks. Keegi ei oleks nõus vabatahtlikult sellistel tingimustel oma raha paigutama.

Reformi kritiseerivatel fondijuhtidel on kaotada mitte ainult kasum, aga ka nende endi töökohad. Ja mõnel ka suur tükk aktsiahinnast. Sest olgem ausad, kui meie pensionifondi raha oleks ühes või kahes ühistus, oleksid kulud viis korda madalamad ja tootlus parem.

Arusaadavalt on rahulolematu opositsioon. Esiteks on justkui opositsiooni kohustus kõike valitsuse poolt tehtavat kritiseerida ja teiseks on justnimelt nemad selle samba pea kakskümmend aastat tagasi teinud.

Minu arvates oleks aeg ausalt tunnistada, et pensioni teine sammas ei kukkunud välja nii nagu alguses taheti. Ja selle vabatahtlikuks tegemine on väga valutu ja pehme variant.

Mina näiteks pooldaks varianti, et oleks ainult esimene ja kolmas sammas. Sest teine sammas ei ole midagi muud kui viiendiku oma palgalt makstava sotsiaalmaksu endale jätmine, kahe protsendi oma palgast lisamine ja selle kogusumma kehv investeerimine. Ja võidavad teisest sambast ainult need, kellel tegelikult seda sammast vaja ei lähegi.

Aga justnimelt kõrgepalgalised muretsevad madalapalgaliste pärast. Mulle on ainult kaks pensionireformi vastast julgenud ausalt tunnistada, et nemad on selle vastu, sest nad ei toeta ümberjagamist ja neile isiklikult on teine sammas kasulik. Nad saavad väga hästi aru, et väiksema palgaga inimestele ei ole see mõistlik.

Ma hindan neid selle ausa ülestunnistuse eest. Aga selleks, et kõigest paremini aru saada, võiks rahandusministeerium teha arvutused erinevate sissetulekutega inimeste kohta ja need avalikustada. Oleks huvitav vaadata.

Paljud reformi vastased nõuavad ka mõjuanalüüsi. Aga kõigepealt võiks alustada mõjuanalüüsist, kui palju oleks Eesti majandus suurem kui teise sambasse investeeritud raha oleks läinud pensionide maksmiseks ja oleks inimestele kätte jäänud.

Tuletagem meelde, et Eesti majandusest on aastate jooksul välja viidud peaaegu neli miljardit eurot ehk viisteist protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust. Kui see raha oleks jäänud siia, oleks majandus kindlasti suurem olnud ja selle võrra ka pensionid.

Vastuargumendid

Kõiki teise samba reformi vastuargumente ei hakka ma praegu ümber lükkama. Piirdun paariga.

Fondihaldurid ja isegi keskpanga töötajad muretsevad inimeste viletsa finantshariduse pärast. Samuti räägitakse murelikult sellest, kui kui väikesed on inimeste säästud. Ja sellest, et inimeste säästud on väga kontsentreerunud. Sellega õigustatakse inimestele pandavat sundi säästa.

Kõik need targad spetsialistid unustavad justkui ära, et kõikidel ei saa olla suured pangahoiused. Keegi võtab ju ka laenu. Muidu ei ole tasakaalu. On ju ikka nii, et noored võtavad laenu ja keskealistel ning vanematel inimestel jääb raha üle ning neil on hoiused. Ei maksaks kõiki inimese ühe vitsaga hoiustama sundida. Samuti ei sunnita ju kõiki laenu võtma.

Eestis on eraisikutel pankades hoiustel kaheksa miljardit eurot. Ja pensionifondides on üle nelja miljardi euro. Samal ajal on ka 900 miljonit tarbimislaene. Tarbimislaenulepinguid on üle poole miljoni ja keskmine krediidi kulukuse määr on veidi alla 20 protsendi.

Minu arvates ei ole mõtet muretseda meie inimeste finantshariduse pärast. Justnimelt praegune olukord, kus inimesel on samaaegselt tarbimislaen ja pensionifond, ei ole mõistlik. Oleks väga hea, kui kõik tarbimislaenud tagasi makstakse.

Kellegi huvides ei ole, kui samal ajal on näiteks viis tuhat eurot tarbimislaenu ja viis tuhat eurot pensionifondis. Igaüks võiks ise oma laenulepingud üle vaadata ja arvutada. Ei maksaks üllatuda, kui inimene suudab aastas niiviisi tuhat eurot kokku hoida. Selliseid peresid võiks meil olla kuni 150 tuhat.

Kui pankadele korraga suur hulk tarbimislaene tagasi maksta, alaneks kindlasti ka tarbimislaenu intress tasemele, kus see riski taset arvestades olema peaks, ehk vähemalt kaks korda madalam. Omada samal ajal eluasemelaenu ja pensionifondi oleks sõltuvalt pensionifondi tüübist mõistlik tegevus. Aga tarbimislaen ja pensionifond samal ajal kindlasti mitte.

Samuti ei maksaks tõsiselt võtta jutte sellest, et pensionifondide vabatahtlikuks tegemisel kukuks Eesti majandus justkui kokku. Pensionifondid on Eesti majandusse investeerinud veidi üle kümnendiku oma rahast ja see raha jääb kindlasti fondidesse alles. Tõenäoliselt jääb vähemalt pool raha pensionifondidesse alles.

Minu arvates saab sellest reformist ainult võita. Paljud inimesed saaksid oma kallitest laenudest lahti ja majanduses oleks rohkem turumajandust. Pensioniks valmistumisel on nii palju erinevaid variante ja tuleb uskuda inimeste tarkusesse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.