Ameerika Ühendriikides ja Euroopas on viimaste sajandite jooksul välja kujunenud valitsemiskord, et riigijuhid peavad arvestama oma alluvate heaoluga. See on kõige olulisemaks kriteeriumiks, et saada tagasivalituks, iseäranis tähtis on indiviidi rahulolu Euroopas. Lähis-Idas asuv Iraan on kontrastina sellele tõeliseks vastandiks.

Iraanis kehtivad osaliselt endiselt Sokratese ja tolle sõbra Glaukoni vestlusest tekkinud arusaamad riigikorrast ja selle arenguetappidest, kuid sarnaseid arengumustreid on näha olnud ka Venemaal ja Hiinas, mis samuti osalevad aktiivselt tänapäeva Lähis-Ida elus.

Poliitikas ja ühiskonnas osalevatel jõududel võivad olla täiesti erinevad eesmärgid. Avatud ühiskonnaga USA-l on Lähis-Idas erinevad huvid näiteks Iraanist ja Venemaast. Avatud ühiskonnaga riigid peavad järgima reegleid nagu võimude lahusus, seaduslikkus, ajakirjandusvabadus jne.

Suletud ühiskonnad nagu Venemaa ja Iraan leiavad, et neil on oma eesmärke lihtsam saavutada, kui ei ole takistuseks rangeid reegleid või kui nad kehtestavad need ise, samal ajal jäävad nad ilma kaitsest, mida need alguses ahistavana tunduvad reeglid pakuvad.

Eksimused, kahtlused ja sisemised vastuolud kuuluvad iga demokraatliku ühiskonna juurde, mis pikemas perspektiivis võivad osutuda hoopis võimaluseks, mille suletud ühiskonnad juba eos on välistanud.

Valvurid

Iraanis võtsid pärast 1979. aasta revolutsiooni võimu üle ,,valvurid". Platoni sõnul ütleb Sokrates ideaalriigi raamistiku kohta, et riigijuhtidel ei tohi olla egoistlikke motiive, nagu võimuiha ja saamahimu. Seetõttu on vaja omandita poliitilist klassi ehk valvureid.

Valvurid hoolitsevad selle eest, et riigis pääseks maksvusele õiglus. Nende ülesanded ulatuvad seinast seina, kuni valede leviku takistamiseni välja¹. Põhimõtteliselt sarnaste loosungitega asendati korrumpeerunud Iraani monarhia ajatolla Khomeini juhitud Islamivabariigiga².

Platon nimetab valvurite võimu aristokraatiaks, parimate võimuks. Sokrates toob aga esile riskid, et valvurid harjuvad oma võimuga ning aja jooksul võtavad võimu üle sõjamehed ning aristokraatia mandub timokraatiaks³.

Heaks näiteks Iraani puhul on sealne revolutsiooniline kaardivägi, mis mängib aasta-aastalt suuremat rolli riigi juhtimises⁴. Paraku, kui omanditung on piisavalt tugev, sureb sõjakas element valitsejates aja jooksul välja. Nõnda mandub timokraatia varakate valitsuseks, oligarhiaks.

Peale mullade on viimastel aastatel, eriti tänu USA sanktsioonidele, ka sõjaväeline eliit hakanud aina rohkem otsima rikastumise võimalusi korruptsiooni teel⁵. Kuna sisepoliitiliselt ollakse üsna täbaras olukorras, peamisteks põhjusteks vaesus ja korruptsioon, on probleemide lahendamiseks pööratud pilk väljapoole.

Iraan on maailma suurim šiiitlik riik, mistõttu on kõige lihtsam toetada oma usukaaslasi. Seetõttu, pärast esimeste sanktsioonide kaotamist, asus Iraan senisest veelgi aktiivsemalt toetama šiiite Lähis-Idas, kusjuures nende tuntuim eliitväeosa, revolutsiooni kaardivägi, osales isiklikult Süüria kodusõjas⁶.

Peale selle, et Iraan kannatab klassikalise haiguse käes, st riigis toimuvad pidevalt revolutsioonid, kuna ühiskond pole piisavalt avatud ja arenev, vaid selle asemel järgib eelpool kirjeldatud Sokratese struktuuri, on selle rahvastik heterogeenne⁷, mis lisab veelgi juurde siseriiklikke probleeme.

Praegune valitsev klass on huvitatud oma võimu ja privileegide säilitamisest, mistõttu on välispoliitilised avantüürid põhimõtteliselt möödapääsmatud. Sarnaseid käitumismustreid võib märgata siseriiklike probleemidega Venemaal ja Põhja-Koreas, kuid samal ajal on neil kõigil ainult nendele ühiskondadele omased unikaalsed põhjused võimuhoidmiseks.

Näiteks Põhja-Korea rahvastik on homogeenne ja neil puuduvad arvestatavad loodusressursid, kuid agressiivne välispoliitika on seal samuti üks komponente, et kohalikku korrumpeerunud eliiti võimul hoida.

Populism ja selle mõju demokraatiale

Paljudes maailma kohtades ei panda võimukandjatele pahaks, kui nad lubavad teiste arvelt rikastumisest osa saada ka oma klannil, pooldajatel või teistel sarnastel gruppidel. Poliitika seisneb nende jaoks peamiselt ekspluateerimissuhete reguleerimises, mille puhul võimukandja heaolu sõltub sellest, kui hästi ta arbiitrina toime tuleb. Selline valitsemismudel on meile Eestiski tuttav, eriti kohalikul tasandil.

Sarnaseid probleeme on alati olnud ka Ameerika Ühendriikides, mis omaenda propaganda järgi on traditsiooniliselt olnud maailma vabaduse ja demokraatia kaitsja. Kui tavaliselt on olnud peamiseks probleemiks jõukuse koondumine väheste kätte ja kartused oligarhia ees, tuntuim periood sellest on ,,The Gilded Age" ja uus versioon sellest tänapäeval⁸, siis suuremaks väljakutseks nüüdisaja Ameerikas on hoopis populism ja selle mõju demokraatiale.

Populismi edu võis alguses tunduda Läänele - eriti Ameerikale, kus see viimastel presidendivalimistel isegi võitis - üllatav. Peamiseks põhjuseks on see, et populismis nähakse siseriiklikke põhjusi: poliitikute usaldusväärsuse langust, represseerimist, ebavõrdsust, uusi tehnoloogiaid jne.

Klassikaline sisemise vaenlase otsimine, et põhjendada, miks me pole ühised ja paremal järjel. Mingil määral sarnaneb see indiviidiga, kui enda probleemides hakatakse süüdistama teisi, ennast sageli ohvrina kujutades.

Populistid kurdavad tegelikult sama palju kui nende kriitikud, et ühiskond on lõhenenud ja katkine, kuigi peamise tüliõunana nähakse liberalismi ja selle hukutavat mõju ühiskonnale.

Tegelikult oli ju Hillary Clinton, mitte Donald Trump see, kes kurtis 2016. aasta valimiskampaanias, et kümned miljonid ameeriklased pole see õige Ameerika⁹. Põhimõtteliselt sama jutt, mida tavaliselt populistide liider kasutab, kuid keegi ei pea populistiks Clintonit.

Peamiseks probleemiks on tegelikult see, et populismi põhjus pole siseriiklik, vaid rahvuslik ja geopoliitiline. See on reaktsioon sellele, et Lääne hegemoonia on langustrendis¹⁰. Reeglina peavad populistid oma tsivilisatsiooni teistest paremaks, ülimaks ning on mures, et see on rünnaku all ja võetakse üle mitte võrdväärsete vastaste poolt.

Tekib hirm näiteks pagulaste ees, kes toovad kaasa uusi tavasid ja kombeid, mida 20. sajandi esimese poole lääne ühiskonnas ei tuntud. Seetõttu pole juhus, et 1950. aastad on üks lemmikkümnendeid USA ja Euroopa populistide seas

Jätkuvalt ei taheta leppida sellega, et ajastu on muutunud ja eriti teravalt tuleb see esile Ameerikas, kus viimastel presidendivalimistel saavutati nostalgia ja oma suuruse taastamise lubadustega valimisvõit.

Lääne ühiskonna areng alates keskajast ning järkjärgulise üleminekuni demokraatlikku turumajandusse on näidanud, et institutsioonide ja seaduste väljaarendamine ning elanikkonnas valitsevad suundumused ja meelsused mõjutavad teineteist, seega tuleb arvestada sellega, et USA välispoliitika aja jooksul muutub ning see ei pruugi Euroopale alguses meeldida ning võib ajutiselt olla isegi ehmatav.

Nüüdisajal on Ameerika Ühendriikide olukord sarnane Briti impeeriumile enne I maailmasõda. Endiselt ollakse maailma võimsaim riik, kuid Euraasia on tunduvalt rikkam, nii loodus- kui ka inimressursside poolest, mistõttu ühinenud Euraasia oleks lõpp USA domineerivale positsioonile maailmas.

Samuti oli brittide huvi Euroopa suurvõimud 20. sajandi alguses üksteise vastu välja mängida. Seetõttu sobib USA-le praegune vastasseis Iraaniga, tekitades nii sisemisi pingeid Euraasia südames, ning nende huviks on ilmselt see, et vastasseisu jätkuks kauemaks.

Kolm võtmemängijat

Euraasia malelaual tegutseb praegusel ajal kolm võtmemängijat, asukohaga läänes (Lääne-Euroopa), keskel (Venemaa) ja idas (Hiina). Euroopa lääneosa koosneb endiselt rahvusriikidest, mis aastakümnete jooksul toimunud püsiva integratsiooni raames hakkavad vaikselt moodustama laiemat terviklikku Euroopa kogukonda, omamoodi unikaalset ühiskonda, kus puudub kindel keskvalitsus ja juhtkond, mis ei pruugi tingimata halb olla.

Kuna rahvusriigid ei suuda üksi võistelda teiste võtmemängijatega Euraasias ja USA-ga, siis üha enam peavad nad koonduma.See protsess muutub aina kiiremaks, sest maailm muutub multipolaarsemaks.

Seetõttu, kui USA välispoliitika pärast järgmisi presidendivalimisi ei muutu ja eesmärgiks jääb endiselt Euraasia lõhestamine, peaks Euroopa Liit, mille peaeesmärk on majanduslikud huvid, et tagada oma kodanike heaolu, pöörduma koostöö otsimisel pilgu teise Euraasia võtmemängija, Hiina poole.

Hiina on juba alustanud oma Euraasia integratsiooni protsessi uue Siiditee projektiga¹¹. Et edukalt osaleda tulevase Euraasia juhtimises, oleks vaja selliseid projekte ka eurooplastele ning seda oleks ilmselt võimalik teha koostöös hiinlastega. Pärast populistide võitu USA-s on klassikaline 20. sajandi Lääne ühtsus suure tõenäosusega läbi, ameeriklased ise vaatavad samuti aina rohkem Aasia poole.

Loogika ja üldistused

Meie maailm on pidevas arengus ja inimese korda loov vaim püüab alati avastada enda ümber loogikat ja luua üldistusi. Enamikes tööstusriikides jätkub religiooni taandumine ja demokratiseerumine. Nii tundub meie jaoks igati arusaadav, miks esimesed demokraatlikud arengud toimusid Suurbritannias ja levisid siis mandri-Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse.

Tegu oli omal ajal murrangulise ja senitundmatu arenguga, mis näitab et ajalooseadusi ei ole tegelikult olemas. Ühiskondlikud arengud, valdavad mõtteviisid ning ideoloogia ja veendumuste mõju muutuvad pidevalt.

Seepärast võib praegu võõrana tunduv idee teha suuremat koostööd Hiinaga, võtta vastu sisserändajaid Aasiast 21. sajandi lõpuks juba tunduda igati loogilise ja arusaadava protsessina.

Kuna Euraasia osatähtsus maailmas ainult kasvab¹², ei tohiks me ennast sellest isoleerida, vaid peaksime hoopis aitama seda kujundada ja muuta. Et selles protsessis osaleda, peame säilitama avatud ühiskonna, aktsepteerima sisserännet ja uusi maailmakorra reegleid ning näitama Aasia suhtes samasugust mõistmist nagu Põhja-Ameerika suhtes, hoolimata sellest, et Aasia ühiskonnad on endiselt suletud.

Meie ühisosa USA-ga, kus kerkivad esile uued hoiakud, mis ei ole enam sarnased euroopalike väärtustega, väheneb pidevalt. Mida tihedamalt on Maa asustatud ja mida lähemal on see oma taluvuspiiridele, seda rohkem on meil vaja globaalset koostööd Euraasias, eriti Hiinaga. See oleks Euroopale kindlasti teretulnud ja aitaks kaasa rahumeelsele integratsioonile.

Kui me peaksime ehitama piiridele müüre, siis kahjuks pole meil jäänud enam midagi kaitsta, sest avatud ühiskond, mis on tänapäeva Euroopa alusväärtuseks, nii ei toimi. Pigem peaksime otsima võimalusi uuest maailmakorrast ning proovima seda ära kasutada, et muuta meie ühiskonda veelgi tugevamaks ja paindlikumaks, mis vastaks 21. sajandi väljakutsetele.

Seetõttu ei tasuks Euroopal osaleda ainult USA juhtimisel Lähis-Ida konfliktides, vaid tuleks tegutseda enda huvidele vastavalt, mis tähendaks ilmselt suuremat koostööd teiste Euraasia suurvõimudega ja leppimist sisserändajatega Aasiast.