Eelmiseks rahvaloenduseks palgati ligi 2500 inimest, aga kõik nad ei olnud loendajad. Keda rahvaloenduseks tarvis läks?

Sellise projekti jaoks, mis on nii mastaapne ja nii suurelt üle Eesti, on vaja üles ehitada täiesti eraldiseisev organisatsioon nullist tipuni. Tarvis läks tervet armeed andmesisestajaid, personalispetsialiste, IT-inimesi, andmetöötlejaid ja neid inimesi, kes kogu protsessi koordineerisid. Ehk rahvaloendajaid, piirkonnajuhte, regioonijuhte ja omakorda nende juhte.

Mis nõudmised rahvaloendajatele olid?

Nõudmised olid ühtepidi lihtsad, teisipidi keerulised. Iga rahvaloendaja peab kindlasti rääkima eesti keelt, olenemata piirkonnast, kus ta küsitlust läbi viis. Aga vastavalt piirkonnale oli vajalik ka väga hea vene keele oskus, eriti Ida-Virumaal. Kui ta liikus maapiirkonnas, pidi tal olema isiklik auto või võimalus kasutada ühistransporti. Samas oli ühistranspordi kasutamine suhteliselt keeruline, eriti veebruari- ja märtsikuisel ajal. Meil oli muidugi ka loendajaid, kes käisid suuskade või jalgrattaga.

Rahvaloendajal pidi olema ka puhas taust ja vajalik suhtlemisoskus. Kusjuures toime pidi tulema ka külakoertega, kes tee peale jäid. Nii et rahvaloendaja amet on väga põnev, aga kahtlemata ka väga keeruline. Ja sinna leida inimesi, kes oleks valmis tegema kuu või poolteist täiskohaga tööd hommikust õhtuni suhteliselt keerulistes tingimustes, on suur väljakutse.

Ometi loen ma tagantjärgi pealkirju, näiteks "Rahvaloendajate kohad täidetakse tormijooksuga".

Jah, meil oli harukordne võimalus rahvaloendust läbi viia masu perioodil. See tähendas, et tööjõuturul oli oluliselt rohkem inimesi, kui täna. Ja tänu sellele osales rahvaloenduse konkurssidel üle 14 000 inimese. Need inimesed tuli kõik ära hinnata, kuidas nad mingile positsioonile sobivad.

Tol ajal polnud meil kahjuks ka väga häid tehnilisi vahendeid ehk me kasutasime Exceli tabeleid. Ma loodan, et kui ka järgmine rahvaloendus tahetakse teha loendajate armeega, siis on olemas väga head digitaalsed vahendid, mis seda toetavad.

Ehkki neid kandidaate oli märkimisväärses koguses, oli meil ka piirkondi, kus oli kandidaate vähem, kui tarvis. Nii et me pidime leidma väga leidlike lahendusi, et kõik inimesed saaks ära loetud.

Kogu struktuuri värbamise kõrval tuli inimesi ka koolitada. Kui kaua see aega võttis ja mida ühele rahvaloendajale õpetatakse?

Rahvaloendaja koolitus oli nädalapikkune protsess ja kuna see toimus üle Eesti igal pool korraga, tähendas see, et kogu meeskond pidi koolitusprotsessi väga põhjalikult ette valmistama. See tähendas materjalide loomist, videokoolituste sisselugemist, salvestamist ja kogu tehnilist ettevalmistust. See tähendas ka seda, et üle Eesti olid rahvaloendajate meeskonnad, kes ühel ja samal kellaajal kokku said, ühte ruumi maha istusid ja järjest nii video- kui ka kohapealseid loenguid kuulasid. Ja rahvaloendajale oli vaja ka väga põhjalikku A-st ja O-st alguse saanud manuaali, kus oleks kõik asjad väga selgelt kirjeldatud.

Aga vaatamata koolitusele, olid peastaabi telefonid ikkagi punased?

Kindlasti. Rahvaloenduse periood oli väga pingeline. Kogu meeskond pidi olema sisuliselt 24/7 kättesaadav ja igasugustele probleemidele reageerima. Neid probleeme oli selliseid, mida me oskasime ette näha ja mida me absoluutselt ei osanud ette näha. Ehk nii palju, kui on inimesi, võib tulla erinevaid situatsioone, millega tuli tegeleda.

Järgmine rahvaloendus peaks algama 2020. aasta 31. detsembril ehk aasta ja kahe kuu pärast. Kui kaua teil eelmine kord aega võttis, et kogu meeskond kokku saada, ära koolitada ning sülearvuti ja vastava kotikesega välja saata?

Ettevalmistusperiood oleneb sellest, millised on tehnilised võimalused ja vahendid. Samamoodi oleneb see ka sellest, mismoodi on rahvaloendaja töö üles ehitatud. Kas plaanitakse võtta suur hulk inimesi, kes käivad intensiivselt hommikust õhtuni täiskohaga rahvaloendust tegemas või saab seda teha õhtusel ajal põhitöö kõrvalt.

Eelmine kord olime me väga tihedas ajaaknas ja tegelikult meil plaan-B jaoks enam aega ei jäänud. See tähendas, et me valmistasime kogu protsessi ette enam kui aasta ja meil oli enne seda ka kaks prooviloendust, mida me saime kasutada õppetundidena. Kui täna on jäänud aasta ja kaks kuud, siis see on äärmiselt lühike ja äärmiselt kriitiline periood.

Kuidas eelmine kord see värbamisprotsess välja nägi ehk kuidas saada kokku nii suur hulk töötajaid?

See protsess oli pikk ja keeruline. Et aru saada, mida meil vaja on, kui palju meil vaja on, keda meil vaja on, selleks me võtsime tööprotsessi detailideni lahti. Vaatasime järgi, kui kaua mingisugune tegevus aega võtab, prognoosisime muid ajakulusid sinna juurde ja arvutasime välja tegeliku inimestevajaduse.

Aga personali poolelt tähendas see, et kui rahvaloendajad pidid olema tööl veebruarist, siis nende piirkonnajuhid tulid pardale sügisel ja omakorda nende juhid tulid pardale suvel. Ka personalitöötajad alustasid juba suvel. Ja sellele eelnes veel väga pikk ja põhjalik ettevalmistus.

Toona oli meil majanduskriis ja tööpuudus üle kümne protsendi. Rahvaloendajatele pakuti palgaks 600-800 eurot kuus. Mis piirides see palganumbri arutelu käis? Kas keegi mõtles ka, et äkki saab miinimumpalgaga ja kas keegi mõtles, et alla 1000 euro ei tule üldse välja.

See oli väga keeruline arutelu, et mis on rahvaloendaja õiglane palk. Me tol hetkel vaatasime, kui suur on Eesti keskmine palk, aga vaatasime ka piirkondlike töötasude jagunemist. Meil oli põhimõte, et rahvaloendajate palk oleks üle Eesti enam-vähem sama.

See number pidi olema ka piisavalt ahvatlev, et me saaksime haritud ja töötahtelisi inimesi. Et me saaks inimesi, kes oskaks arvuteid kasutada, kellel oleks vajadusel keeleoskus ja nii edasi. Miinimumpalgaga ei olnud see toona võimalik, ega ole ka tulevikus.

Me ei tea, kas uus majanduskriis tuleb või mitte, aga kui me arvestame tänast tööturgu, siis tulevikus on kindlasti vaja mõelda, kas me tahame inimesi, kes on valmis tegema seda paindliku tööajaga. Sellisel juhul on ilmselgelt vaja oluliselt rohkem inimesi, kui algselt mõeldud 3000. Kui inimesed peaks seda tegema täistööajaga, siis 3000 inimest tänastel tingimustel tööturult vabalt võtta ei ole. See tähendab, et peaks arvestama inimestega, kes tuleks oma põhitöö arvelt, võttes näiteks palgata puhkust. Aga neil peab olema selleks väga motiveeriv põhjus, eriti tasu näol. See tähendab, et need kulud lähevad väga kõrgeks.

Kui me räägitu kokku võtame, selle ajafaktori ja tööjõupuuduse, siis kas te näete üldse perspektiivi, et hakata täna ukselt-uksele rahvaloendust planeerima?

Minu isikliku arvamuse järgi on see keeruline. See nõuab väga suurt eeltööd, väga tugevat pingutust, detailide selget läbimõtlemist, plaan-A ja plaan-B loomist, tugevat organisatsiooni toetust ja loomulikult rahalisi vahendeid. See on tehtav, kui selle taga on hea meeskond, aga see ei ole kindlasti lihtne väljakutse.

Samas, kui see saab tehtud, on see kellegi jaoks üks vingemaid asju, mida on võimalik ellu viia.

Küll aga jah, lihtsam oleks teha loendust registripõhisena ja võimalikult palju andmeid registrist kätte saada. Kui tulebki võtta päriselt suur hulk rahvaloendajad, aga inimeste kodudes on neil vaja veeta kõigest kümmekond minutit, et vastused kätte saada, siis sellisel juhul on see mõistlikum. Kui ajakulu läheb suuremaks ja põhjalikumaks, tähendab see ainult suurenevaid rahalisi kulusid ja keerulisemat ülesannet.