Blogi: Prantsuse valimiste teises voorus on vastamisi Macron ja Le Pen
Pühapäeval toimus Prantsusmaal presidendivalimiste esimene voor ning väga pingelisest heitlusest sai ülevaate allpool olevast otseblogist, kuhu tegid sissekandeid ka Prantsusmaal viibivad ERR-i korrespondendid Johannes Tralla ja Epp Ehand. Teise vooru jõudsid Emmanuel Macron ja talle järgnenud Marine Le Pen.
KOKKUVÕTE:
* Teise vooru pääsesid liberaalist tsentrist Emmanuel Macron ja paremäärmuslaseks peetud Rahvusrinde juht Marine Le Pen.
* Kui kõikides piirkondades olid hääled kokku loetud, osutus esimese vooru võitjaks Macron (24,01% häältest), Le Pen jäi 21,30 protsendiga teiseks.
* Kolmandale kohale jäi kunagine favoriit, paremtsentristist ekspeaminister François Fillon (20,01%), kes edestas väga napilt lõpusirgel tugeva tulemuse teinud vasakäärmuslast Jean-Luc Mélenchoni (19,58%).
* Senine võimuerakond sai hävitava tagasilöögi - Sotsialistliku Partei ametlik kandidaat Benoît Hamon kogus vaid 6,36 protsenti häältest.
* Ülejäänud kuus kandidaati viieprotsendilise tulemuseni ei jõudnud. Kõige paremini läks Nicolas Dupont-Aignanil (4,7%), teiste tulemus jäi alla kahe protsendi.
* Hamon ja Fillon teatasid kohe pärast kaotuse tunnistamist, et toetavad teises voorus Macroni ja kutsusid seda tegema ka oma valijaid. Sarnaseid üleskutseid tegi ka suur hulk nende mõjukaid parteikaaslasi.
* Vasakäärmuslane Mélenchon teatas, et tema oma valijatele mingeid juhiseid teiseks vooruks ei anna, sest pole selleks mandaati saanud ja tema valijad teavad ise, kuidas hääletada. Sarnaseid avaldusi on teinud ka teised vasakäärmuslastest kandidaadid - kõige tõenäolisemaks peetakse, et osa vasakäärmuslasi hääletab tühja valimissedeliga.
* Valimisaktiivsus oli 77,77 protsenti, sealhulgas 1,78 protsenti valijatest kasutas võimalust hääletada tühja valimissedeliga, mida Prantsusmaal samuti ametlikult arvestatakse.
* Tegemist on tõeliselt ajaloolise hetkega. Parem- ja vasaktsentristid ehk tänases mõistes vabariiklased ja sotsialistid on oma erinevates vormides olnud vaheldumisi võimul 1950. aastatest saadik. Mitte kunagi pole selle aja jooksul olnud olukorda, kus kumbki suurpartei pole teises voorus esindatud.
* Sellest tulenevalt on tõenäoline ka see, et parlamendi tähtsus lähiajal kasvab. Juunis toimuvad parlamendivalimiste kaks vooru ning Prantsuse valimissüsteemi eripärasid arvestades on väga ebatõenäoline, et Le Peni või Macroni parteil õnnestuks parlamendis enamus saavutada. Kuna ilma oma erakonna toetuseta parlamendis on Prantsusmaa presidendil raske valitseda, võib oodata ees täiesti enneolematu koalitsioonipoliitika ajastu.
* Arvamusküsitluste kohaselt peaks Macron saavutama 7. mail toimuvas teises voorus ülekaaluka võidu, lausa rohkem kui 60 protsenti häältest, kuid eksperdid hoiatavad, et see tulemus pole üldsegi nii kindel kui esialgu tundub - varasem poliitiline loogika ei pruugi enam kehtida; oluline on see, kes ikkagi lõpuks valimiskastide juurde tuleb ning kuidas ikkagi käituvad esimeses voorus kaotanud kandidaatide valijad, eriti Mélenchoni ja ka Filloni toetajad.
NB! Pikem taustainfo Prantsusmaa valimiste kohta on loetav allpool!
OTSEBLOGI:
NB! Otseblogis näitab ainult 20 esimest postitust. Ülejäänute vaatamiseks tuleb vajutada "load more".
TAUST:
Esimeses voorus osales kokku 11 kandidaati, kellest igaüks on saanud toetuse vähemalt 500 linnapealt või rahvasaadikult. Kuna ükski kandidaat ei saanud esimeses voorus rohkem kui 50 protsenti häältest, toimub valimiste teine voor 7. mail, kus on vastamisi kaks suurema toetuse saanud kandidaati.
Kuigi esimeses voorus oli kokku 11 kandidaati, oli realistlik võimalus teise vooru pääseda ainult neljal. Nendeks olid paremäärmuslikuks peetud Rahvusrinde juht Marine Le Pen, iseseisva kandidaadina alustanud endine majandusminister Emmanuel Macron, paremtsentristist endine peaminister François Fillon ja vasakäärmusliku taustaga endine sotsialistist rahvasaadik Jean-Luc Mélenchon.
Kuigi viimased arvamusküsitlused näitasid, et teise vooru jõuavad Le Pen ja Macron, olid Fillon ja Mélenchon oma toetuse poolest favoriitidele väga lähedal.
Skandaalidest räsida saanud Filloni toetus oli stabiliseerunud ning Mélenchon oli tänu edukatele teleesinemistele tõusuteel. Samuti polnud paljud valijad veel oma lõplikku otsust langetanud ning seega ei saanud teise vooru puhul välistada ühtegi konkurentidepaari.
1962. aastal Charles De Gaulle'i poolt ellu kutsutud nn kahe vooru süsteem on seni hoidnud äärmuslikumad jõud täitevvõimu juurest eemal ning viimastel aastakümnetel on see süsteem olnud ka põhjuseks, miks Rahvusrindel - nii Jean-Marie Le Peni kui ka tema tütre Marine'i juhtimise ajal - pole seni õnnestunud erinevatel valimistel soovitud edu saavutada. Nüüd oli aga olukord erinev, sest täiesti reaalselt võisid teises voorus olla vastamisi kaks äärmust - Le Pen ja Mélenchon.
Prantsusmaa poliitilist ajalugu arvestades on märkimisväärne ka asjaolu, et valitsuspartei ehk Sotsialistliku Partei ametlik presidendikandidaat Benoît Hamon ei omanud realistlikku võimalust teise vooru pääseda. Põhjusi on palju - sotsialistid on hetkel väga ebapopulaarsed ja seetõttu otsustas ka François Hollande teiseks ametiajaks mitte kandideerida, mitmed sotsialistidest poliitikud on juba varem avaldanud toetust hoopis Macronile, paljud vasakpoolsemad valijad aga asunud toetama hoopis Mélenchoni. Ajalooline on ka see, et kuna ka Fillon esimeses voorus edukas polnud, ei ole käesoleva aasta teises voorus kummagi peamise poliitilise jõu - ehk sotsialistide ja paremtsentristide - esindajat. Parem- ja vasaktsentristid on oma erinevates vormides olnud vaheldumisi võimul 1950. aastatest.
Peamised kandidaadid
Marine Le Pen (48)
Partei: Rahvusrinne (Front National)
Marine Le Pen on Rahvusrinde asutaja Jean-Marie Le Peni kolmas tütar. Ta on üritanud oma isa äärmuslikematest vaadetest eemalduda (mille tõttu läks ta ka oma isaga tõsiselt tülli) ning kujundada Rahvusrindest laiematele massidele suunatud parteid.
Samas on tema peamised teemad endiselt samad - immigratsiooni lõpetamine, islamismi ohuga võitlemine ning Prantsusmaa eemaldumine või isegi lahkumine Euroopa
Liidust ja NATO-st ning selle asemel lähenemine Venemaaga.
Majandusküsimustes on ta globaliseerumisvastane ja isolatsionismi toetaja ning pakub lahenduseks "majanduslikku natsionalismi". Sarnastel Prantsusmaa kodanikke eelistavatel seisukohtadel on ta ka sotsiaalvallas, kus ta on jaganud rohkelt lubadusi.
Emmanuel Macron (39)
Partei: aastatel 2006-2009 sotsialist, asutas 2016. aastal oma erakonna En Marche!
Pärast mainekate kõrgkoolide - Sciences Po ja École Nationale d’Administration - lõpetamist töötas Macron natuke aega riigiametnikuna, et seejärel teha karjääri panganduses. Sealt jõudis ta omakorda Hollande'i nõunikuks ja parteituks majandusministriks. Viimaselt ametikohalt lahkus ta ise, et pühenduda presidendikampaaniale.
Macron pole enda sõnul ei vasak- ega parempoolne ning tema poliitiline määratlemine ongi kandidaatidest kõige keerulisem. Majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes on ta olnud pigem liberaal, ta toetab Euroopa integratsiooni ning tema esinemised on silma paistnud energilise optimismiga.
Ta pole varem rahva poolt valitud ametikohal olnud ning 39-aastasena on ta Prantsusmaa poliitikat arvetsades erakordselt noor presidendikandidaat.
François Fillon (63)
Partei: peamine paremtsentristlik erakond Les Républicains ehk vabariiklased
Fillon oli president Nicolas Sarkozy ametiajal viis aastat peaminister ning ta on ka ise üritanud end eristada teistest kandidaatidest oma töökogemusele viidates. Vaadetelt on ta tüüpiline maapiirkondade konservatiiv, kelle toetajate seas on palju katoliiklastest parempoolseid, kellele lähevad korda pereväärtused ja islamismiga võitlemine.
Majandusküsimustes on ta aga oma parteikaaslastest ning Prantsuse avalikkusest palju radikaalsem ning on välja käinud mitmeid reforme, mis analüütikute arvates meenutaksid Briti peaministri Margaret Thatcheri kunagisi jõulisi samme - avaliku sektori kärped, pensioniea tõstmine, tööturu liberaliseerimine ning ametiühingute võimu murdmine.
Kuigi ka tema on olnud vastu Vene-sanktsioonidele ja toetanud sõbralikumaid suhteid Venemaaga, toetab ta samal ajal tugevat Euroopa Liitu ning ka NATO-st lahkumist pole ta erinevalt Le Penist ja Mélenchon.
Kogenud poliitikuna on tal ka rikkalik minevik ning see on talle ka koormaks olnud - kui alguses peeti teda favoriidiks, siis pärast pereliikmete palkamisega seotud skandaali peab ta nüüd lootma teise vooru pääsemiseks heale õnnele. Samas pole tema põhiline valijaskond teda siiski hüljanud ning tema otsus kõigest hoolimata edasi kandideerida tundub olevat põhjendatud - võimalus teise vooru jõuda on siiski täiesti realistlik.
Jean-Luc Mélenchon (65)
Partei: varem Sotsialistlik Partei ja Vasakrinne (Front de gauche), aastast 2016. on enda juhitud liikumise La France insoumise
Mélenchoni näol on tegu kogenud vasakpoolse poliitikuga, kes on olnud nii rahvasaadik kui ka minister (aastatel 200-2002 sotsialistide valitsuses). Sotsialistide seast lahkus ta seetõttu, et partei olevat muutunud liiga sõbralikuks äriringkondade suhtes, ning pärast seda on ta oma vasakäärmuslikumaid vaateid juba agaramalt välja käinud.
Kodumaal lubab ta töönädala lühendamist, miinimumpalga tõstmist, sotsiaaltoetuste suurendamist ja rikkamate kodanike oluliselt suuremat (kuni 90%) maksustamist. Lisaks tahab ta loobuda tuumaenergiast, lahkuda NATO-st, seada sisse sõbralikud suhted Venemaaga ning rääkida uuesti läbi EL-i liikmesuse osas ning võimalik, et korraldada ka liidust lahkumise referendum. Oma eeskujudeks on ta nimetanud näiteks Ladina-Ameerika vasakpoolseid revolutsionääre nagu näiteks Kuuba diktaator Fidel Castro.
Mis saab pärast presidendivalimisi?
Ilma parlamendis, eriti alamkojas ehk Assemblée nationale'is, enamust omamata on Prantsusmaa presidendi võim piiratum ning seetõttu on kriitilise tähtsusega ja ehk varasemast isegi olulisemad ka 11. ja 18. juunil toimuvad parlamendivalimised.
Nii Le Penil kui ka Macronil võib tekkida raskusi oma radikaalsemate ideede läbisurumisega, sest on vähetõenäoline, et nende erakondadel õnnestuks parlamendis vajalik enamus saavutada. Näiteks Rahvusrindel on hetkel ainult kaks rahvasaadikut, vaja läheks aga 289 häält.
Lisaks on ka Prantsusmaa põhiseaduses kirjas, et Prantsusmaa on osa Euroopa Liidust. Põhiseaduse muutmine ilma parlamendis enamust omamata on aga keeruline - kuigi president võib kutsuda ellu EL-ist lahkumise referendumi ka ilma parlamendi nõusolekuta, läheb selleks ikkagi vaja konstitutsioonikohtu luba.
Analüütikud on prognoosinud - eriti seetõttu, et tugeva partei toetust omav Fillon ei saanud presidendiks - võib parlamendi roll uue riigipea ajal märkimisväärselt olulisemaks muutuda.
Mida tähendavad Prantsusmaa presidendivalimised Eestile?
Lühidalt võib välja tuua kaks märksõna - Euroopa Liidu tulevik ja julgeolek.
Kui teatavat erandlikku suhet omava Suurbritannia lahkumise võib Euroopa Liit üle elada, siis põhiriigiks oleva Prantsusmaa lahkumine EL-ist seaks liidu tuleviku otseselt küsimärgi alla. Kaks kandidaati neljast - Le Pen ja osaliselt ka Mélenchon - on lubanud Prantsusmaa Euroopa Liidust eemale juhtida. Euroopa-meelseteks kandidaatideks on Macron ja Fillon.
Neljast peamisest kandidaadist kolm - Le Pen, Mélenchon ja Fillon - on Venemaa vestu kehtestatud sanktsioonide vastu. Le Pen ja Mélenchon näevad Moskvas liitlast, Fillon on arvanud, et Venemaast võiks sõbraliku suhtumise korral selline liitlane saada. Le Pen ja Mélenchon on lubanud ka NATO-st eemalduda.
Seega pole ime, et Venemaa väidetavad infooperatsioonid on viimase aasta jooksul suunatud eelkõige Macroni vastu. Samas pole NATO-t arvestades ka Macron probleemitu kandidaat, sest ta on väga umbusklik Donald Trumpi administratsiooni suhtes ning see võib mõjutada transatlantilisi suhteid.