Kust läheb Euroopa Liidu ja NATO idapiir – kas siit- või sealtpoolt Petseri linna?

Siin ei ole kahtlustki. Kui Eesti riik on jätkuvalt seisukohal, et Tartu rahuleping kehtib, siis Euroopa ja Venemaa piir jookseb sealt, kus see Tartu rahulepinguga paika pandi.

Ühesõnaga, EL-i ja NATO idapiir läheb teiselt poolt Petseri linna?

Jah, Tartu rahu piiri mööda.

Kas teie arvates peaks Venemaa andma Jaanilinna ehk Ivangorodi ja Petserimaa tagasi Eestile, nagu see oli enne Teist maailmasõda?

Loomulikult, kui Venemaa vähegi austab rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid teiste riikidega, peaks ta need alad tagasi andma. Tartu rahuleping kehtib, see on Eesti vankumatu postulaat. Eestil ei ole uut piirilepingut, mis seda joont oleks muutnud ja de jure on piir seal, kuhu see Tartu rahulepinguga pandi, de facto on meil Eesti ja Venemaa vahel ajutine kontrolljoon.

Kuidas me need alad tagasi saaksime?

Jumal seda teab. Me ei teadnud ka seda, kuidas Eesti taasiseseisvub ja kas ta taasiseseisvub, aga see juhtus pärast 50 aastast okupatsiooni. Mine sa tea, meil on kannatust, meil on aega ja võibolla kunagi saame tagasi. Muidugi, tänane Venemaa ja Putin seda meile ei anna.

Nii et Eesti kulutab kümneid miljoneid eurosid tühja, kui EKRE esimehe, siseministri Mart Helme juhtimisel ehitakse ajutisele kontrolljoonele päris piiri rajatisi?

Me ei kuluta seda sugugi tühja, sest ka ajutine kontrolljoon peab olema kontrollitav ja läbipääsmatu väljastpoolt sissetungijatele. See raha läheb täiesti asja ette. Aga muidugi oleks õigem, kui Eesti riik oleks meie õigetes piirides ja saaksime õiget piiri välja ehitada.

Kas te tõesti usute sellesse?

Absoluutselt usun. Ma usun Eesti Vabariigi järjepidevusse. Usun, et meie põhiseadus kehtib. Usun, et kõik meie institutsioonid ja poliitikud peavad lähtuma nendest põhimõtetest ja me ei saa siin teha mingeid järeleandmisi.

Seltskond, kes meil väga järjepidevalt räägib loovutuspoliitika vajalikkusest, töötab nendele põhimõtetele täiesti selgelt vastu.

Uusaastapöördumises meenutasite, et Tartu rahuga pandi paika Eesti-Vene piir ning iseseisvuse taastamise järel tunnustasid kõik riigid meid Eesti Vabariigi õigusjärglasena kõikides selle tunnustes, kaasa arvatud riigipiir.

Absoluutselt.

Te arvate, et taastunnustades Eestit, tunnustati meie õigust Petserimaale ja Jaanilinnale?

Loomulikult. Me oleme ju nö esimese vabariigi õigusjärglased, kõikides selle tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Meilt äralõigatud alasid saaks vaadata eraldi ainult siis, kui oleksime ENSV õigusjärglane.

Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe Marko Mihkelsoni (Reformierakond) arvates on teie uusaastatervitus, milles kaudselt esitate Venemaale taas territoriaalseid nõudmisi, Eesti julgeolekut kahjustav provokatsioon.

(Naerab)

Miks te provotseerite?

Vastupidi. Marko Mihkelsoni soov ära anda meile kuuluvad alad on Eesti Vabariiki kahjustav ja provotseeriv, kuna iga riik peab seisma enda huvide eest. Mihkelson, [endised välisministrid] Mikser ja Paet, ka teised, kes on loovutuspoliitika suured apologeedid, kahjustavad tegelikult Eesti riigi huve.

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet manitsebki, et välis- ja julgeolekupoliitilisest kapitalist ei tohi saada sisemaise päevapoliitika peenraha.

Justnimelt. Tema, Mikser ja Mihkelson peaksid mõtlema mitte sellele, mis on Kremlile kasulik, vaid sellele, mis on Eestile kasulik ja vastavalt sellele ka käituma.

On see praeguse valitsuse poliitika, et Petserimaa ja Jaanilinn kuuluvad Eestile ja Venemaa peaks need tagasi andma?

Koalitsiooni seisukoht on, et piirilepingu ratifitseerimisega me edasi ei lähe.

Kuidas teile tundub, kas Eesti oleks pääsenud NATO ja Euroopa Liidu uksest sisse, kui oleksime toona teatanud, et meil on territoriaalne vaidlus Venemaaga?

Aga meil ei ole Venemaale mingeid territoriaalseid nõudeid, me ei taha mitte ruutmeetritki Venemaa pinda...

"Me tahame vaid enda oma tagasi," ütlesite mullu novembris.

Täpselt nii. Ja sedasama ma kordan. Territoriaalsed nõuded on Venemaal Eesti vastu. Meie tahame enda oma tagasi.

Meile ju korrutati, et kui me ei sõlmi Venemaaga uut piirilepingut ja ei loobu neist aladest, siis me EL-i ja NATO liikmeks ei saa. Tänaseks teame, et need väited on valed: uus [Eesti-Vene] piirileping puudub, aga sellele vaatamata oleme EL-i ja NATO liikmed.

Ja oleksime seda ka avaliku piirivaidluse puhul 20 aastat tagasi?

Kindlasti oleksime, sest on ka teisi riike, kellel on piirivaidlusi ja see ei ole takistuseks. Toona oli maailm konfliktivaba, kõik vaatasid roosade prillidega lootusrikkalt tulevikku, keegi ei osanud ennustada, et Venemaa muutub agressiivseks ja konfliktseks.

2014 allkirjastasid Eesti ja Venemaa piirilepingu. Oli see viga?

Muidugi oli see viga.

Mida pidanuks siis tegema?

Seda, mida teeme siiamaani. Tuletama kogu aeg agressorile meelde, et ta on okupeerinud meie alad, annekteerinud, rõhuma rahvusvahelisele õigusele, seisma enda huvide eest ja selgitama maailmale, millises olukorras me oleme.

Kui te loodate, et ütlen, nagu peaksime need alad jõuga tagasi võtma, siis andke andeks – see on hullumeelne väide.

Oleme oodanud taasiseseisvumist ja võime oodata ka annekteeritud alade tagasisaamist. Aeg on meie poolel. Putini režiim Venemaal ei kesta lõpmatuseni ja varem või hiljem saab normaalsus alati võidu.

Usute, et mingi järgmine Venemaa võim võiks anda Petserimaa ja Jaanilinna Eestile tagasi?

Varem või hiljem jõuab Venemaa teadvusesse, et nad ei saa olla terve maailmaga konfliktis ja nad vajavad sõpru, et heanaaberlikud suhted on olulised. Nagu saime vabaks nii, et ei osanud seda viis või kümme aastat varem oodatagi, nii võime ka ühel heal päeval saada tagasi enda seaduslikud alad.

Kui Venemaa ratifitseeriks piirilepingu esimesena, siis – mida peaks Eesti tegema?

Mitte midagi ei peaks tegema. Kindlasti ei peaks meie seda enda poolt ratifitseerima. Kui sõlmime uue piirilepingu ja loobume nendest aladest, siis on sellel ääretult õiguslikud tagajärjed.

Esiteks me tühistame Tartu rahulepingu.

Tartu rahulepingu tühistumisega tühistub ka meie õiguslik järjepidevus, mis tähendab meie kodanikkonna automaatset muutust jne, jne. See on ääretult ohtlik tee.

Te ikka mõistate, kuidas Venemaa välisministeeriumis ja veel mitmes riigiasutuses aplodeeritakse iga kord, kui teie ütlete, et Petserimaa ja Narva-tagused alad kuuluvad Eestile?

Vastupidi, nad sugugi ei aplodeeri. Te peaks olema lugenud kõiki nende reageeringuid, nad on ääretult pahased [minu peale] ja nad on rõõmsad, kui meil on jõude, kes soovivad rahvusvahelise õiguse räiget rikkumist, okupatsiooni, anneksiooni legaliseerimist. See on asi, mis neile teeb heameelt.

Ma pean siiski veelkord küsima: kas te tõepoolest usute, et Eesti saab Petserimaa ja Jaanilinna ümbruse uuesti enda alla?

Küsimus ei olegi selles, kas ma usun või mitte. Ma loodan seda.

Aga ma ei näe vähimatki põhjust, miks me peaksime nendest loobuma ja kinkima meie suhtes varjamatult agressiivsele riigile. Seda enam, et kuigi Paet ja muud on väitnud, et me ei kaota [loovutamisega] mitte midagi, siis Narva jõe taga on ca 400 miljonit tonni põlevkivi, meile kuuluval maa-alal, millest saaks toota Eesti tarbimist arvestades diiselkütust pool sajandit. Meil on seal uraanivarud. Meil on Petserimaal klaasiliiva, keraamikasavi, asbesti. Metsad, maad, põllud... Miks me peaksime sellest loobuma?

Inimesed on seal ka.

Jaa, inimesi ei saa unustada. Petserimaal elab 20-25 tuhat inimest, neist 10-15 tuhandel on Eesti pass. Me hülgaksime ka enda kodanikud, nende kodud, ettevõtted... Meil puuduvad igasugused poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed põhjused, miks peaksime selle lihtsalt ära kinkima, niisama.

Kui Venemaa soovib neid alasid endale, siis loomulikult on alati võimalik läbi rääkida, teha seda rahva nõusolekul ja piisava, mõistliku kompensatsiooni eest. Aga niisama ära anda – see on lihtsalt lollus.

Mulle siiski näib, et me elame veidi erinevates maailmades.

(Laiutab käsi) Võib olla, võib olla.

Tuleme parlamendi juurde. Olete te nõus Keskerakonna esimehe, peaministri Jüri Ratase kinnitusega, riigikogu liige on oma mandaadis vaba, mis tähendab, et igaüks neist võib hääletada enda südametunnistuse järgi ja ei pea kinni hoidma fraktsioonis kokku lepitud joonest?

Tõepoolest, iga riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja võib südametunnistuse järgi hääletada. Aga arutelud fraktsioonides ja kokkulepped on ju midagi muud, sest fraktsioonis vaieldaksegi teemad läbi, töötatakse välja fraktsiooni ühtne seisukoht ja hääletatakse vastavalt sellele.

Ja kui riigikogu liige ei ole fraktsiooni seisukohaga nõus?

Sellist asja juhtub kogu aeg, siin pole mingit uudist. Aga loomulikult püütakse fraktsioonis hääletada ühtsena, vastasel juhul fraktsioonil erilist mõtet ei oleks.

Riigikogu tavaliikme palk on 4009 eurot, pluss kuni 1200 eurot kuluhüvitisi. On see piisav, et motiveerida tõeliselt häid inimesi kandideerima parlamendi valimistel?

Arvan küll, võrreldes Eesti keskmise palgaga on see oluliselt suurem. Ja piisavalt suur, et inimestel, kellel on soov Eesti heaks midagi teha, kaasa mõelda ja otsustada, oleks piisavalt motivatsiooni.

Kas ja millal kaotab riigikogu praeguse keerulise kuluhüvitiste korra?

Selle üle on väga palju arutatud. Kuluhüvitised on mõeldud tööga seotud kulutuste katmiseks – telefonikulud, juriidilise nõu kulud, tõlkekulud jne. Selles ei ole midagi paha. Halb on see, et paljud riigikogu liikmed kasutavad seda isiklike kulutuste katmiseks, nagu autoliising. Seda pean ma täiesti lubamatuks.

EKRE fraktsioon ei ole seda kunagi teinud, autoliisingut maksame enda töötasust, aga ajakirjandus ei premeeri meid ega too meid positiivselt välja.

Jälle on ajakirjandus süüdi.

Aga loomulikult. Te võiksite EKRE tegevuses ka midagi positiivset näha, mitte ainult negatiivset.

Olete te tagasi tulemas idee juurde, et riigikogu liikmetel oleksid abid või assistendid?

Ei oska öelda. Tegemist on teemaga, mida esmalt peab arutama fraktsioonides ja riigikogu vanematekogus. Keeruline küsimus.

Kunagi olin mina sellele ideele vastu. Aga töö parlamendis on näidanud, et eelnõude hulk, mis riigikogu liikme laualt läbi käib, on niivõrd suur, et selle läbitöötamisel oleks abi vaja, pluss muu töö, mis lisandub.

Ent ma tean, et sellele on ühiskonnas suur vastuseis, kuigi teistes parlamentides on abid olemas. Vajalik samm oleks, ei vaidle vastu, see aitaks tõsta riigikogu töö kvaliteeti.

Kui see kaalumisele tuleb, peaks kindlasti välistama tankistide või pereliikmete palkamise, need peaksid olema inimesed, kes suudavad riigikogu liikmele anda sisulist abi ja nõu.

Kui siseminister Mart Helme pöördus mullu 20. novembril riigikogu poole sõnadega "siin saalis istunud tihtipeale ajusurnud seltskond", kas te parlamendi esimehena tõesti ei võpatanud?

Olen ju korduvalt kutsunud parlamendi liikmeid mõtlema oma sõnakasutuse üle. Kui üks pool (parlament, toim) soovib, et temasse suhtutakse lugupidavalt, siis tuleb suhtuda nii ka teisesse poolesse (valitsusse, toim). Teie tõite välja ühe näite...

... kus minister ütles parlamendile "ajusurnud seltskond".

Samas oli vist [Riina] Sikkut see, kes näitas samale ministrile saalist keskmist näppu ja [Urmas] Kruuse nimetas teda kõige suuremaks sitaloopijaks valitsuses.

Andke andeks, me ei saa vaadata, et ainult üks pool käitub kuidagi lubamatult, viisakus peab olema alati kahepoolne.

Kuivõrd tuleb aasta 2020 rahulikum kui oli eelmine?

(Naerab) Praegu küll ei ole kahjuks märki, et tuleks rahulikum.

Kui selle valitsuse loomise ajal kuulutas opositsioon välja vastasseisu, siis vastasseisu on siiani üleval hoitud ja puudub konstruktiivne koostöötahe. Meedia on seda võimendanud, esile toonud igasuguseid asju...

On ka põhjust olnud.

... samamoodi ka president on täiesti selgelt võtnud endale opositsiooniliidri positsiooni.

Vaatamata sellele, et Eestil läheb hästi, meie majanduskasv on suur, palgatõus ka väiksemapalgaliste seas on suur ja nii edasi, ei ole me näinud peaaegu ühtegi tunnustavat või rahumeelset väljaütlemist [koalitsiooni kohta], kuigi põhjust ju oleks – valitsus teeb väga head tööd.

Opositsiooni ülesanne ongi valitsust kritiseerida. Kui EKRE oli opositsioonis, ei olnud ka teie valitsuse suhtes leplik ja siidkinnastega.

Loomulikult. Aga opositsioon ei saa olla ainult destruktiivne, nagu täna näeme, vaid peab olema konstruktiivne, tegema asjalikke ja mõtestatud ettepanekuid, mitte ainult tsirkust nagu apteegi- ja samuti pensionireformi juures, kus tehti üle 700 parandusettepaneku. Või need lõputud [ministrite] umbusaldamised, mille tulemus on ette teada.

Opositsioon ei pea olema tsirkusetrupp, vaid opositsioon peab olema konstruktiivne ja seisma asjalike asjade eest.

Kerime aasta tagasi, EKRE oli siis opositsioonis. Ja oleks keeruline öelda, et teie olite Ratase esimesele valitsusele konstruktiivne opositsioon.

Meie olime kindlasti oluliselt konstruktiivsem kui nüüdne opositsioon.

Tänavu valimisi ei ole, aga järgmisel aasta valitakse Vabariigi President ja kohalikud volikogud. Millal me nende valimiste lähedust tundma hakkame?

(Naerab)

Või juba tunneme?

Siin ei ole ööl ja päeval vahet, käibki ainult üks tohutu valimisvõitlus, ärategemise soov. Mul on kahju, et viha – mitte ainult praeguse valitsuse, vaid üldse konservatiivsete väärtuste ja maailmanägemuse vastu – on võtnud liberaalsel opositsioonil silme eest mustaks, sõnu valimata ja arulagedalt rünnatakse, süüdistatakse, demagoogitsetakse ja valetatakse. Loodan, et nad rahuneksid, aga seda ei ole näha.

Viis aastat tagasi oli presidendi valimiskogus 335 inimest, neist omavalitsustest valijamehi 234. Nüüd on valdu-linnu peaaegu kolm korda vähem. Mida teha?

President peaks olema üleüldse rahva poolt valitud.

Esialgu seda ei ole ja sügisel 2021 valitakse president nii nagu riigipead on viimased 29 aastat ikka valitud.

Kui on soov valimiskogus midagi muuta, peab sellega tegelema võimalikult varakult, mitte vahetult enne presidendi valimist.

Mingid muutused tuleb teha, sest omavalitsuste arv on tõesti drastiliselt vähenenud. Arutelud ka käivad, [riigikogu] komisjonides.

Praeguses koalitsioonis on nii, et EKRE-le kuulub riigikogu spiikri koht ja Keskerakonnale peaministri koht. Kas Isamaa saab presidendi?

(Naerab) Ei, see nüüd küll ei lähe... Seda ei ole koalitsioonileppes [kirjas], ka koalitsiooniläbirääkimistel ei ole arutatud ja presidendi koht niimoodi jagamisele ei lähe.

Ei ole ka seda [võimuliidus] arutatud, et võiksime ühise kandidaadi esitada.

Kas selline kokkulepe võib sündida?

See on üsna keeruline, ei ole siin väga optimistlik. Küllap iga erakond soovib esitada enda kandidaadi, kes jagaks kõige rohkem nende seisukohti ja maailmavaadet.

Ei usu, et ka opositsioon jõuab ühtses kandidaadis kokkuleppele. Aga, mine sa tea – tänane president on täiesti selgelt opositsiooni esindaja. Ta võttis selle positsiooni endale kohe pärast uue koalitsiooni moodustamist.

Ta tegi seda, mida president ei tohi absoluutselt teha, sest põhiseaduse järgi peab president olema tasakaalustav, erapooletu ja esindama tervet rahvast. Tema väljus demonstratiivselt sellest rollist ja on seda kandnud enneolematute väljaütlemiste ja süüdistustega valitsuse suunal.

Teie ei ole president Kaljulaidiga absoluutselt rahul?

Selliste asjadega muidugi mitte. Presidendi roll on meil selgelt ja täpselt põhiseadusega ette nähtud, tema rikub seda ja ületab enda mandaati.

Olete te saanud presidendilt juba kutse iseseisvuspäeva vastuvõtule 24. veebruari õhtul Ugala teatrimajas?

Ei ole. Arvan, et neid kutseid ei ole veel saadetud.

Aga teie ju teate, et olete üks väljavalitusest, kes selle kutse saavad?

Muidugi, hea komme ja etikett nõuab, et kutse tuleb kõigi põhiseaduslike institutsioonide esindajatele.

Lähete kohale?

Keeruline küsimus.

Arvestades, kuidas president on käitunud, süüdistades valitsust ja koalitsiooni alusetult põhiseadusliku korra rikkumises ja ohus julgeolekule, kuidas ta sekkub päevapoliitikasse... See on tugev argument, et mitte minna [vastuvõtule], eriti kuna samal ajal toimub Tallinnas tõrvikurongkäik, mida EKRE on aastaid teinud ja mis on tõesti üldrahvalik pidu.

Aga teisest küljest, ma ei ole ainult EKRE esindaja, vaid riigikogu esimehena olen institutsiooni esindaja. Sellest vaatevinklist võttes, ja mina pean oluliseks traditsioone, kombeid, viisakust, oleks ehk sobimatu mitte minna. Ma ei lähe ju presidenti õnnitlema või tema eratähtpäeva pidama, tegemist on Eesti Vabariigi aastapäevaga.

Kes on EKRE kandidaat Tallinna linnapea kohale?

Me ei ole seda tõtt-öelda veel arutanudki. Kuigi jah, kohalikud valimised on õige pea tulemas ja stardipauk ei saa enam kuigi kaugele lükkuda.

Võite üllatada ja nimetada sellele kohale jõulise naise – Moonika Helme.

Meil on võimalik sinna nimetada Moonika Helme ja meil on ka palju teisi jõulisi, asjalikke naisterahvaid, aga meie ei vaata, millisest soost keegi on, inimesed on võrdsed. Kõik sõltub sellest, mis neil siin peas on, kui intelligentsed, kui asjalikud, kui töövõimekad nad on.

Teil on võimalik kommenteerida ka poliitkoridorides vooklevat sahinat, et EKRE esimees Mart Helme valmistuvat lahkuma siseministri kohalt, et võtta ohjad teie parlamendifraktsioonis.

See on nüüd puhtalt ajakirjanike poolt esitatud spekulatsioon. Mina seda rohkem ei kommenteerigi.

Nii et rahandusminister Martin Helme EKRE uue esimehena – see ei ole veel päevakorras?

Kevadel tuleb meil tõesti erakonna kongress ja nagu igal aastal, valitakse seal erakonna esimees.

Siiamaani ei ole mina tõtt-öelda kuulnud, ka mitte sisesahinaid, et Mart Helme asemel võiks keegi teine erakonna esimeheks saada.

Ütlesite uusaastapöördumises, et ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme staatus nõuab meilt paljudes globaalsetes küsimustes seisukohavõtte, aga keerulistes küsimustes seisukohavõtmine võib tuua kaasa ka negatiivseid hoiakuid meie endi suhtes. Palun selgitage.

On ju täiesti selge, et peame hakkama võtma seisukohta ka küsimustes, mis meid otseselt ei puuduta, aga kus poole valimine on ääretult keeruline ja ükskõik millise valiku tegemisel rikub see meie suhteid mõnede riikidega, mõnikord ka liitlastega. See ei tule meile kasuks. Nii oleme tõesti väga keerulises olukorras. Muidugi, kui on inimõiguste räige rikkumine, siis [poole] valimine ei ole raske.

Portaal Objektiiv küsis äsja juhtkirjas "Kas teiste riikide juhtide mõrvamine on lubatud vaid USA-le või ka näiteks Venemaale?" Kuidas teie sellele vastate?

Loomulikult, teiste riigijuhtide mõrvamine ei ole lubatud kellelegi.

Kindral Soleimani tapmine ongi juhtum, mis võib tekitada probleeme. USA käitus, minu seisukohalt, enesekaitse positsioonilt. Soleiman on ju sekkunud kõigi ümberkaudsete riikide sisepoliitikasse, läbi tema on Iraan toetanud erinevaid terroriorganisatsioone, tema on Süürias [president] Assadi massimõrvade taga, tema on Liibanonis Hezbollahi toetamise taga, nüüd siis USA saatkonna ründamine [Bagdadis]. USA käitus täiesti selgelt...

Ja USA-l oli õigus tappa Iraani mõjukas kindral Qasem Soleimani, kui ta Bagdadisse saabus?

... USA andis vastulöögi enda kodanike ja sõdurite ründamisele ja tapmisele. Kui vaatame Eesti ja ka maailma ajakirjandust, on täiesti selge, et arvamused on lõhestunud: kas see [kindral Soleimani tapmine] oli õige või vale samm.

Oletagem, et meie EL-i partnerid mõistaksid selle teravalt hukka, millise positsiooni meie võtame? Toetades USA-d, asume vastuseisu ja konflikti EL-i liitlastega. Toetades EL-i liitlasi, sattume konflikti USA-ga, kes on vaieldamatult meie suurim julgeoleku garant.

Töö ÜRO julgeolekunõukogus saab olema Eestile ääretult raske ja keeruline.

Kui palju me peaksime keerulistes olukordades lähtuma nö puhtalt rahvusvahelisest õigusest, kui hakkame hinnanguid andma?

Võimalikult palju. Nagu president [Lennart] Meri kunagi ütles, on rahvusvaheline õigus väikeste riikide tuumapomm, millel saab rahumeelne maailmakorraldus põhineda. Kui seda ei austata, on tagajärjeks anarhia ja konfliktid. Tuleb ka nõuda, et ülejäänud riigid toetavad rahvusvahelist õigust.

USA raketilöök Bagdadis kindral Soleimani tapmiseks oli sellega vastavuses?

Nii ja naa. On neid, kes leiavad, et oli vastavuses ja tegu oli enesekaitsesammuga, vastulöögiga USA-vastasele rünnakule. Aga on ka neid, kes väidavad, et ei ole. Mina ei ole nii suur õigusspetsialist, et vaidlema hakata.

Kas kõikidele riikidele kehtivad ühesugused reeglid või kehtib maailmas praegu siiski põhimõte "kellel jõud, sellel õigus"?

Kahjuks oleme läbi aegade näinud, et teatud kriitilistes küsimustes ja kriitilistel aegadel kehtib paraku tugevama õigus.

Paljud suurriigid, eeskätt Venemaa ongi tugevama õigusele oma poliitika ehitanud. Siit lähtub kõige suurem oht meie julgeolekule, et Venemaa käsitleb Eestit enda mõjupiiri kuuluvana. Imperiaalsest vaatevinklist soovivad nad taastada enda kunagist suurust ja hiilgust, sellest tulenevad ka konfliktid Gruusia, Ukraina, nüüd Valgevenega. Russkii Mir [ehk Vene Maailm] tuleb taastada.

Kui rahvusvaheline õigus kaotab oma tugevuse ja positsiooni, et meid kaitsta, siis on selge, et peame vaatama suurjõu poole, kes suudaks meid kaitsta ja kes oleks huvitatud meie kaitsmisest, kellega meil oleks ühiseid huve. Täna on see selgelt NATO ja USA.