Iraan andis täna öösel raketilöögi Iraagis asuvate USA baaside pihta, nimetas seda enesekaitseks, vastuseks kindral Solemaini tapmisele ameeriklaste droonirünnakus Bagdadis möödunud reedel ja lisas, et nende jaoks on see juhtum lõppenud. Kas on?

Sõltub USA vastusammudest, USA vaatevinklist on kindlasti positiivne, et polnud ameeriklastest ohvreid. Samas,  tegu on Iraani sõjalise agressiooniga Iraagi territooriumi ja USA baaside pihta. Mingi deeskalatsiooni soov näib siiski olevat kõigil. Esialgu on minule kõige olulisem teadmine, et Eesti kaitseväelased selles kannatada ei saanud.

Väga kõrgelt tuleb hinnata meie poiste professionaalsust, aga ka väekaitsemeetmeid, mida USA rakendas, sest eelmisel õhtul viidi kõik kaitseväelased Al-Asadi baasist välja, turvalisemasse kohta.  Praegu on nad tagasi.

Rahvusvaheline koalitsioon on aga Iraagi sõjaväelaste väljaõppe peatanud, esialgu ajutiselt, baasi ei lasta iraaklastest kursante ja  instruktorid ei käi baasist väljas, nende põhitegevus on praegu vägede ja baasi kaitsmine. Arvestades ülipingelist olukorda Iraagis, on see õigustatud lähenemine.

Seni arvasid paljud sõjalise ja diplomaatilise taustaga allikad, et Iraanil on erakordselt riskantne langetada otsus minna USA relvajõudude, USA saatkondade või üldse USA kodanike vastu. Iraan tegi seda. Miks ta tegi seda?

Iraanile oli oluline demonstreerida, et kuna kindral Solemaini oli Iraani riigi esindaja, siis ka vastulöök pidi tulema Iraani riigi poolt ja Iraani riik võttis selle kohe omaks. Samas sooviti ilmselgelt vältida inimohvreid.

Tuleb muidugi tunnistada, et see löök demonstreeris Iraani sõjalist võimekust, sest nende ballistilised raketid tabasid – mõne erandiga – suhteliselt täpselt geograafilist punkti, mida nad sihtisid.

Näib, et nüüd tahab Iraan sellele kõigele joone alla tõmmata.

Usute, et on võimalik joon alla tõmmata?

Väga raske ennustada. Võimalik, et USA annab omakorda vastulöögi ja eskalatsioon jätkub. Teine võimalus, et püütakse vältida täiemahulist sõda, mis ei ole kellegi huvides.

Aga on selge, et meil tuleb ära oodata USA presidendi avaldus seoses Iraani rünnakuga.

Kas USA konsulteerib oma sammude üle rahvusvahelise koalitsiooni liikmetega Iraagis?

Kindlasti konsulteerib ja oluline on, et meie koalitsioon, kuhu kuulub üle 80 riigi Soomest Austraaliani, oleks ühtne.

Mida Eesti soovitaks USA-le, kui keegi meie arvamust küsiks?

USA on selle koalitsiooni juhtriik ja muidugi on oluline teada, milline on nende käitumismudel ja edasine strateegia. On ka tähtis, millise seisukoha võtab Iraak, sest rünnati ju Iraagi territooriumi.

Ja oluline on taanlaste tegevus, kuna meie kaitseväelased teenivad Al-Asadi baasis taanlaste üksuse koosseisus.

Kogu olukord on seal äärmiselt keeruline ja raskesti ette aimatav, kuigi Eesti on Iraagi saatusega olnud seotud pikka aega – 16 aastat. Meenutan, et läksime sinna tagasi, Iraagi valitsuse palvel, kui 2014. aastal ISIS ründas ja oli Bagdadi eeslinnades. Iraagi armee jooksis laiali ja ainsad, kes said ISIS-e vastu, olid põhiliselt üksused, kes praegu tulistavad Ameerika sõjaväebaase.

Meie ülesanne on anda sõjalist väljaõpet Iraagi armeele, et nende rahvuslik armee, mitte paramilitaarid, oleks seal kõige tugevam stabiliseeriv jõud.

Kuidas teile tundub, kas USA president Donald Trump ja tema nõunikud mõistsid kogu keerukust, mis hakkab lahti rulluma pärast seda, kui ameeriklaste droonirünnak tapab Bagdadis 3. jaanuaril Iraani ülimõjuka kindral Soleimani?

Mul on raske öelda, kuidas analüüs USA-s täpselt toimus. Fakt on see, et ameeriklased  tegid oma valiku usus, et see on preventiivne löök, mis aitab ära hoida edasisi rünnakuid USA rajatiste ja kodanike vastu.*

Konteksti mõttes ütlen, et hiljutised telekaadrid, mis näitasid, kuidas šiiitide grupid tungisid Bagdadis üle USA saatkonna välise müüri, süütasid väravahoone ja oleksid võinud vabalt tungida ka saatkonna territooriumile – need on Ameerika psühhe jaoks väga valulised kaadrid.

Sest tuleb meelde USA Teherani saatkonna vallutamine 1979. aastal?

Ja tuleb meelde abitus, mida toonane USA administratsioon tundis, kui nende saatkond oli üle võetud, 52 diplomaati või ametnikku pantvangistatud ja oli väga raske selles olukorras midagi teha.

USA-Iraani suhete meeletu pinge ulatubki tegelikult sellesse aega, kui revolutsiooniline šiiitide religioosne režiim, mida siis juhtis ajatolla Homeini, hakkas ühelt poolt mõnitama ameeriklasi ja teiselt poolt hakkas revolutsiooni teadlikult eksportima šiiitide gruppide kaudu mujale Lähis-Idas.

Rahvusvahelisse õigusesse ei tasu vist kindral Soleimani tapmise puhul sukelduda?

Miks? Riikidel on enesekaitse õigus, sellega on kõik nõus. Kuidas täpselt seda õigust rakendatakse, sõltub erinevatest oludest. Väide, et USA kaitses ennast [kindral Soleimani rünnates] on minu jaoks vettpidav.

Kui olete tähele pannud, siis suur vaidlus on küsimuse üle, kas see oli vältimatu oht, mille puhul kõik nõustuvad, et riigil on vajadus ennast kiiresti kaitsta. USA ütleb, et tegemist oli vältimatu ohuga, mis põhineb luureandmetel. Millised need andmed on, siin peame usaldama Ameerika liitlasi, nagu teises olukorras usaldavad nemad meie andmeid.

Üldiselt on ikkagi nii, et kellel jõud, sellel õigus?

(Paus) Loomulikult on USA relvastuse ülekaal massiivne iga teise riigi vastu maailmas...

Kuid vaatame seda droonirünnakut nii, et president Obama kasutas sama vahendit üle 500 korra, huvitaval kombel ei olnud rahvusvahelises avalikkuses selle kohta suurt kriitikat. Ameeriklased sõnastavad oma õiguse sekkuda nii, et kui riik, Obama puhul Afganistan, ei soovi või ei suuda ise tegeleda ohuga, on USA sunnitud sellega tegelema.

President Obama ei andnud kunagi käsku tappa teise riigi kõrge esindaja, kelleks kindral Solemaini kahtlemata Iraanis oli?

USA deklareeris juba mõnda aega tagasi, et üksus, mida kindral Solemaini juhtis, on terroristlik organisatsioon.

Eesti on selgelt valinud USA otsuste ja tegutsemise tingimusteta toetamise, või eksin ma?

Eesti seisab oma liitlase, Ameerika Ühendriikide kõrval.

Olete ka mõelnud, et vaat kui tore, et kindral Soleimani ei läinud Bagdadisse mullu ööl vastu teisipäeva, 15. oktoobrit, sest samal ajal hakkas lennujaamast kesklinna poole sõitma Iraagis töövisiiti alustanud Eesti kaitseminister Jüri Luik?

(Muigab) Ma olen selle peale mõelnud. Loomulikult on mul hea meel, et nende kahe kuupäeva vahel on mainimisväärselt pikk aeg.

Aga meie visiit andis Iraagi ellu palju ja kasulikku sissevaadet, aitas mõista konteksti. Oli ka väga oluline kohtuda seal teenivate Eesti kaitseväelastega.

Mida teie vastate, kui küsitakse, et kas teiste riikide juhtide mõrvamine on lubatud vaid USA-le või ka näiteks Venemaale?

Kõik olukorrad on võrreldamatud, antud juhul polnud see mõrv, vaid sõjaline löök. Iraani tegevus hoidmaks ja laiendamaks oma mõju teistes riikides mitmesuguste paramilitaarsete rühmituste ja üksuste abil – see ei ole avalik sõda, kuid on kindlasti sõjaline konflikt. Kuidas sa neile rühmitustele vastu seisad? On ju mõeldamatu, et USA peaks kõigi nendega lahinguid Lähis-Ida erinevates riikides...

Ja siis ongi nii, et keegi maandub kusagil kolmandas riigis, antakse sinna täpne raketilöök ja selle riigi valitsus saab toimunust teada teleuudistest?

Sõna "keegi" kasutamine antud kontekstis ei ole kohane. Jutt on inimesest, kelle ülesanne Iraani sõjaväelises süsteemis oli spetsiaalselt militantlike rühmituste õhutamine ja ka juhtimine. Oli teada, et kui kindral Qasem Soleimani ilmub teise riiki ja kohtub sealsete paramilitaarsete üksuste juhtidega, siis hakkab asju juhtuma. Ta oli ikkagi reaalselt väga negatiivse Lääne-vastase, ka Iraagi stabiilsuse vastase tegevuse koordinaator.

Niisiis, oleme maailmas, kus sellised asjad juhtuvad, et pahad püütakse kätte saada, ükskõik milliste vahenditega ja ükskõik kus?

Me oleme sellises maailmas, kus pahad püütakse kätte saada ja seda tehakse erinevate vahenditega.

Ideaalis on muidugi nii, et informeerid kohaliku riigi valitsust, kes võtab tarvitusele vajalikud abinõud, politsei arreteerib pahalise jne. Iraagi tegelikkust arvestades see variant laual ei olnud, mida näitab ka asjaolu, et kindral Soleimani vastuvõtja oli Iraagi paramilitaarsete üksuste PMU asejuht, kes tegelikult ei allu Iraagi valitsuse kontrollile.

Mullu oktoobris – kui teie olite kolm päeva Bagdadis – tundus, et võrreldes Afganistaniga on Iraagil palju rohkem lootust jalule tõusta ja sealse piirkonna normaalseks riigiks saada. Aga nüüd?

Ei ole kahtlust, et Iraagi juhtkonnal ja rahvusvahelisel koalitsioonil on vaja tõsiselt läbi mõelda, mis saab edasi. Suurt ebastabiilsust, ka viimastel kuudel, on olnud seal palju, mõelgem või ulatuslikele meeleavaldustele Bagdadis.

Samas arvan, et Iraagi valitsus tegi õigesti, kui kutsus koalitsiooniväed Iraaki, selleks oli praktiline vajadus. Esiteks, Iraagi kaitsevägi vajas nõustamist. Teiseks, vaadates tagasi 2014. aastasse, iraaklased ei oleks saanud ISIS-e üksuste vastu ilma ameeriklaste õhujõudude toetuseta.

Jah, aga nüüd ei taha Iraagi parlament enam võõrvägesid võõrustada ja on nende õigus niimoodi arvata.

Nende õigus on niimoodi arvata. Nad ka võtsid [5. jaanuaril] vastu resolutsiooni, mis kutsub Iraagi valitsust tegema samme, mis lõpuks viiksid rahvusvahelise koalitsiooni lahkumiseni. Vaidlusi oli palju, isegi šiiitide poliitikute vahel, edasine jäeti Iraagi valitsuse otsustada.

Nende valitsuse suur mure on ISIS-e tagasitulek. Mil viisil hakkab valitsus parlamendi mittesiduvat resolutsiooni ellu viima, pole kaugeltki selge. Iraagi valitsus ei ole veel andnud märke, millises suunas nad tahaksid liikuda. Iraani rünnak on kindlasti täiendav faktor.

Osa meie liitlasi ja partnereid juba evakueerivad Iraagist oma sõdureid. Eesti midagi sellist praegu ei kavatase?

Ei, hetkel ei kavatse, aga hindame pidevalt olukorda.  Nagu  NATO operatsioonide puhul, kasutame ka Iraagis lahendust "koos läksime ja koos lahkume". Me soovime, et koalitsioon jõuaks Iraagi valitsusega kokkuleppele, kuidas edasi tegutseme. Juhtroll on iraaklaste käes, meie oleme nende maal, läksime sinna nende kutsel ja nemad peavad nüüd võimalikult selgelt ütlema, kuidas nad tahavad, et rahvusvaheline kogukond Iraaki edasi toetaks ja aitaks.

Ka Iraagi parlamendis prooviti leiutada kompromisse, et kas sinna jäävad ainult nõunikud ja osa lahinguväeosi viiakse minema...

See ei ole mõeldav. Ainult nõunikud, ilma toetusjõududeta, Iraaki ei jää.

Jah, selliste aruteludega petavad iraaklased iseennast. Kõigi nõunike ja instruktorite julgeolek sõltub USA vägede sõjalisest toetusest. Ma ei näe siin keerukaid kompromisse rubriigis "ühed lähevad, teised jäävad".

Põhimõte on seega – kas jäävad kõik või lahkuvad kõik?

Laias plaanis, jah, see on meie seisukoht.  Eelmine kord lahkusime Iraagist seetõttu, et nende valitsus ei soovinud enam pikendada võõrvägede seal viibimise lepet, mille kõige olulisem osa oli immuniteet meie sõduritele. Et nad ei alluks Iraagi kohtuvõimule, vaid Eesti õigusemõistmisele. Arvan, et kõigile on arusaadav, miks seda on vaja.

Kas USA ja üldse NATO liitlaste üksused saavad jääda Iraaki vastu kohaliku valitsuse tahet?

Ei. On ilmselge, et Iraagi valitsusel on nendes küsimustes juhtroll.

President Trump ähvardas, et USA ei lahku Iraagist ilma, et "nad meile selle eest tagasi maksaksid". Kas teised NATO liitlased arvavad samamoodi, et Iraak peaks neile 16 aastat tagasi USA ja Briti juhtimisel alustatud sõja eest maksma?

Mina ei ole liitlaste vahel kuulnud mingeid arutelusid sel teemal. Meie, ka ameeriklased, teeme nii, nagu Iraak soovib. Olen kindel, et kõik ISIS-e vastase koalitsiooni üle 80 riigi, alates Soomest ja lõpetades Austraaliaga, kutsutakse lähemal ajal kokku, et uut olukorda arutada.

Kui õigustatud on teie arvates Trumpi pillatud ähvardus, et kui USA ei lahku Iraagist sõbralikult, siis kehtestab Washington Bagdadile "sanktsioonid, mille sarnaseid nad ei ole varem näinud" ja, et "Iraani-sanktsioonid paistaksid nende kõrval mõnevõrra taltsad".

Selle pingelise olukorra ajal on väga palju asju jõuliselt ja värvikalt öeldud ja kommenteeritud.  

Eesti koos paljude Euroopa ja ka Lähis-Ida piirkonna riikidega on võtnud hoiaku, et konflikti tuleb püüda võimalikult deeskaleerida. Meie hinnangul soovib USA sedasama. Üks deeskaleerimise vahend on see, et midagi ei tehta emotsiooni pinnalt. Nii on väga positiivne, et ka Iraagi parlamendi resolutsioon kui poliitiline tahteavaldus ei sea [võõrvägede lahkumiseks] tähtaegu, andes võimaluse mitte paanitseda, mitte kihutada, vaid rahulikult mõelda, kuidas me edasi toimime.

Kas Eesti nõustub selles kuumaks pööravas vaidluses Saksa välisministri Heiko Maasiga, kelle arvates "õigem oleks veenda Iraaki mitte ähvarduste, vaid argumentidega, mida on palju, kuid mõistagi jääb viimane sõna Iraagile".

Argumendid on alati kõige parem arutelu vorm. Iraaklased on meie liitlased, sõbrad, nemad on meid sinna kutsunud.

Muidugi ei olnud Iraagi rahva palav soov näha võõrvägesid oma territooriumil. Kui aga ühe riigi – piltlikult öeldes – eeslinnades seisavad ISIS-e terroristlikud paramilitaarsed üksused, kelle puhul on teada nende hirmus käitumine tsiviilisikutega, siis oli Bagdadis kõigile selge, et ainus võimalus ISIS-ele vastu saada on rahvusvaheliste jõudude abil.

Diplomaat Marin Mõttus kirjutas ERR-is, et praeguse vastasseisu "telg, hõõguv säsi ja ka peamine lahinguväli saab tõenäoliselt olema Iraagis". Arvate samamoodi?

Arvan samamoodi. Iraak on muutunud keskpunktiks, kus kõik vastandlikud jõud omavahel kokku põrkavad. Pikka aega oli konflikti raskuspunkt Süürias, nüüd liikus see Iraaki.

Muidugi on ka teisi nõrga keskvõimuga riike, mille puhul on võimalik, et konflikt lööb hõõguma või taastekib, sest šiiitide paramilitaarsed rühmitused omavad seal suurt mõju. Näiteks Liibanon, kus Hezbollah, hiiglaslik paramilitaarne jõud, on saanud väga olulise poliitilise ja sõjalise positsiooni. Teine näide on Jeemen, kus keskvõimu äärmine nõrkus tekitas sõjalise konflikti ja šiiitidest huti mässulised said tugeva positsiooni.

Iraan aga on harjunud tegutsema varjus, kasutades kõikvõimalikke katteid.

Eestil ei ole võimalik ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikmena tegutseda varjus.

Eestil ei ole võimalik New Yorgis varjus tegutseda. Me ise soovisime saada ÜRO Julgeolekunõukogu [ajutiseks] liikmeks, teadsime ette, et meil tuleb arutada väga pingelisi poliitilisi olukordi. On muidugi tähelepanuväärne, ja seda me ette ei teadnud, et esimene kriisiolukord tekkis meie esimesel tööpäeval ÜRO Julgeolekunõukogus.

*Näiteks USA Luure Keskagentuuri (CIA) endine juht David Petraeus avaldas arvamust, et  Iraani revolutsioonikaardi kindrali Qasem Soleimani tapmine oli kaugelt suurem asi, kui terrorivõrgustiku Al-Qaeda kunagise liidri Osama bin Ladeni tapmine Pakistanis mais 2011 USA eriüksuste rünnakus. (Toim)